Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 15 Epifanio 16                
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

RAAMATUKOGU KUI ELUKAASLANE
Peeter Sauter

PAAR SÕNA SINDY ILVESE DIGIGRAAFIKAST

VÄLJAD JA VÕIMALUSED
Mait Vaik

ÜHE KUNSTNIKU PORTREE: JUKA KÄÄRMANN
Mehis Heinsaar

INTERVJUU JÜRGEN-KRISTOFFER KORSTNIKUGA
August Künnapu

KUNSTI VABANEMINE EELARVAMUSTE AHELATEST
Vilen Künnapu

KALJO SIMSONI ELUST JA LOOMINGUST
Helen Kooviste

ELAV ARHITEKTUUR
Ahti Sepsivart

VARJUJÄETUTE POOLEL
Elo Viiding

UGRI DYLAN
Andri Luup

VARJATA HEAD EI SAA. VÄLJAVÕTTEID EESTI MARGINAALSEST LEVIMUUSIKAST 1970.-80. AASTATEL
Martin Jõela

KOHVIK, "TÕENDEID OLEMASOLUST"
Nato Lumi

MEESKOND

VarjujÄetute poolel

Elo Viiding: Kirjaniku käest see kõige triviaalsem küsimus, millele eeldan – Sind tundes – huvitavat vastust: kuidas sinust sai kirjanik?

Rita Dahl: Minu kirjanikuelu algas juba lapsena: asutasin omaenda ülikooli, kus lugesin ja kirjutasin pidevalt. Olin 10-aastane, kui asusin Dostojevskit, Elioti ja teisi tõsiseid autoreid lugema; mõtisklesin selliste asjade üle nagu inimese süüdivus. Mul oli palju soove, kelleks saada – kirjanikuks saamise kõrval tahtsin ka professoriks, ooperilauljaks… Paraku ma ei sündinud peresse, kus oleks aru saadud intellektuaalsetest huvidest – olen tüüpilisest alama keskklassi perest, kus isa oli algul ehitustööline, hiljem väike-ettevõtja ja ema tegi kontoritööd. Ja nende omavahelised suhted olid halvad.

Rita Dahl Emal olid, tõsi küll, minu suhtes suured ootused – ta soovis, et minust saaks suursaadik, aga selleks olen ma liialt suur tõearmastaja. 90ndate lõpul olin küll riigiteaduste õpingute praktikal välisministeeriumi kultuuriosakonnas, tehes samaaegselt oma diplomitööd. 11-aastaselt kirjutasin proosat ja luulet, mis oli tundetoonilt väga moralistlik ja tõsine. Viiendast klassist alates olin klassi parim.

Olin väga huvitatud rahvusvahelisest poliitikast ja ühiskondlikest probleemidest.

Teismeeas tundsin suurt üksindust, tuge kirjutamiseks sain oma õpetajailt ja kirjanikelt, kellega pidasin sidet – näiteks Pentti Saaritsalt, kes mu loomingut kiitis ja mind kirjutama kannustas.

EV: Oled riigiteaduste ja filosoofia ning kirjanduse ja ajakirjanduse magister, kogu aja õppinud ja ennast täiendanud; praegugi tegutsed õpetajaoskuste omandamise nimel. Valdad seitset keelt, millest ka tõlgid ilukirjandust. Mida tähendab sinu jaoks pidev õppimine, milleks kõik see vaev?

RD: Minu ammuseks unistuseks oli saada kraad riigiteaduste ja humanitaaralal. Viisin selle unistuse ellu. Õppimine tähendabki endale eesmärkide püstitamist, olen eluaegse õppimise pooldaja ja püüdlen jätkuvalt laiemate teadmiste poole võimalikult paljudes valdkondades.

EV: Oled olnud maineka luuleajakirja “Tuli ja savu” peatoimetaja, mitmekülgne aimekirjanik, kes kirjutanud nii Soome kaevanduspoliitikast kui sõnavabadusest; poeetikast ja eri maade kultuuridest. Käesolevas lühi-intervjuus me ei jõuagi käsitleda kõiki valdkondi, kus sa ennast teostanud oled. Aga ehk mõni veel näiteks?

RD: Olen avaldanud sadu artikleid ja kirjutanud igasugustesse lehtedesse. Töötasin paarkümmend aastat ka omaenda kommunikatsiooniäris, 90ndate lõpul ka paaris interneti raamatupoes, kust sain palgaks vabal valikul raamatuid. Soovisin alati pigem teaduslikku kirjandust või filosoofiat, sain endale Foucault’ ja Irigaray teoseid. Ning muidugi anti mulle tasuks ka luuleraamatuid, mida siis ühtlasi arvustasin.

EV: Oled irooniline, kriitiline luuletajahing. Milline on sinu seisukoht, kas kirjanik või kunstnik peaks käima presidendi vastuvõttudel, osutama austust riigile - näiteks sellisele, mille osa lapsi nälgib?

Rita Dahl

RD: Ei. Kirjanik peab olema riigist sõltumatu, teatavat laadi mõtlemise anarhist. Ta peaks olema kannatajate ja varjujäetute poolel. Kes teine otsiks tõde, kui mitte kirjanik! Intellektuaalsus tähendabki seda, et ei saa heaks kiita riigi ebaausaid tehinguid välise hiilguse varjus.

EV: Kirjutad läbi mitmekordsete filtrite, irooniaga, eksperimenteerid palju – kas see on raske?

RD: Eks intellektuaalse kirjaniku aju ole pidevalt ülekoormatud; meeled pidevalt hekseldavad nähtusi jätkuva mõtlemisprotsessi käigus, ning see võib vahel ka raske olla. Ning tal on ka üks suur praktiline takistus – intellektuaalne luule, proosa ei müü. Kirjastuse leidmine on teine probleem – sellega võib eelpoolmainitust tulenevalt aega minna. Modernistliku luule klassiku Jyrki Pellise portree, näiteks, oli üks esimesi raamatuid, mille toimetamise jaoks ma toetust sain, kuid millele otsisin kirjastajat kümme aastat. Neid, kes lubadusi andsid, aga siiski neid murdsid, oli palju.

EV: Kas pead ennast marginaalseks kirjanikuks?

RD: Keel on alati poliitiline. Sõnadega nagu “keskne” ja “marginaalne” on kombeks inimesi paika panna. Mina ei tunne, et oleksin marginaalne kirjanik, olen omaenda tegemiste keskpunkt. Ka “kõrvalejätmine” on täiesti politiseeritud sõna - juba see sõna iseeneses asetab inimese kõrvale, varju. Foucault’ järgi on see mistahes institutsiooni võimukandjate termin, ja ma ei nõustu sellega, et olen kõrvalejäetu. Mul on kolm kõrgharidust, olen oma elust pea kakskümmend aastat midagi õppinud, ning hoolimata sellest, et mu sissetulekud pole suured – hetkel elan peaasjalikult stipendiumitest, õpetajatööst ja kommunikatsiooniala töödest – , ei nõustu ma ennast marginaaliks või varju jäetuks nimetama! Kuid ma aitan küll neid, kes on kõrvalejäetuse ohus, oma koha leidmisel maailmas – kirjanduse ja ajakirjanduse abil. Otse loomulikult tahan ma oma tööga avalikkuse tähelepanu! Teen avalikku tööd ja tahan, et see jõuaks võimalikult suure osa inimeste teadvusse!

Rita Dahl EV: Milline on su suhe proosaga?

RD: Proovin hetkel kirjutada oma esikromaani palju reisinud ja vabatahtlikku tööd tegeva lehetoimetaja psüühilisest rännakust oma minevikku – oleme jätkuvalt selle produktid, kui me just ei lõika seda endast julmalt ära. Ma armastan Philiph Rothi, Tennessee Williamsit, kes kirjutasid keskklassi perede sisekonfliktidest ja rassiprobleemidest, ning Joyce Carol Oatesi, kes räägib neist asjadest, mis inimese identiteeti mõjutavad. EV: Millised teosed on sinult ilmumas? RD: Seesama Jyrki Pellise “Portree”, mis leidis kirjastuse 17- aastase töö järel. Kirjastuselt Enostone on ilmumas mu esimene lasteraamat, mis on inspireeritud üksikvanema elust kahe tütrega, kes on pooleldi hiinlased, pooleldi soomlased. Veel ootab ilmumist Soome pagulaspoliitikat käsitlev raamat, millele loodan suurt lugejahuvi. Samuti portugali luule antoloogia “Maailmapaos”, mis ilmub kirjastuselt Parkko aastal 2020.

ELO VIIDING
on luuletaja ja prosaist.
Rita Dahli luulevalimik eesti keeles ilmub EV tõlkes järgmisel aastal.
Fotodel: Rita Dahl

 

Valik Rita Dahli luulet
Tõlkinud Elo Viiding

VISBY KATEDRAALI KELLAMEES

Kellamees harjutab tornis: häälest ära noote sinna-tänna.
Pisarad voolavad piki katedraali põski.
Lauk kiigub tuules, irokees külitamas.
Torm paugutab kirjanikemaja katust tulles ja minnes.
Hiiglaslik kruiisilaev on peatunud keset merd.
Kuhu järgmiseks?
Suveturistide karjad on pagenud katuste alla.
Ritsikad on puude külge liimitud siristamaks õhtusse ebamäärast meeleolu.
Kümned teod on kleepunud teepinnale, vihm
meelitas nad nähtavale.
Kas ema ei õpetanud teid ettevaatlikud olema?
Miks te teete surmasööste teele?
Kas te ei tea, et ratas tapab armuta?

VISBY KATEDRAAL

Mustad teravad sõrmed kerkivad kõrgustesse.
Aknad, inimesi venitatakse pikkupidi
kuni neist saavad peenikesed.
Nurkades loomakujulised rennid mida mööda vihm alla voolab.
Ülal, all ja taga tumesinisest sinisem meri, vees
liuglevad purjed, heledad vastu tumedust.
Õhtu hiilib sisse ette hoiatamata, langetab ruloo
ja keegi ei tea, mis sünnib seinte vahel.

JEAN SIBELIUS (1863-1957)
FLICKAN KOM IFRÅN SIN ÄLSKLINGS MÖTE

Algul olid roosid värsked, õitsesid vaasis
kui puna uksest sisse astuva tüdruku palgeil ja
pihkudes.
Ema seda kõike märkas ja teadis, et käed muutuvad punaseks
muust kui rooside korjamisest.
Taevas ägestus tormiseks ja pilved sõudsid
puiesteel salaja suudlesid kahed huuled
viimast päeva.
Kuis ema taas seda märkas.

Viimaks lõppes nurme õitsemine,
mustad luiged ujusid maja ees,
tüdruku käed olid taas heledad
Kallim soojendas teise käsi.
Tüdruk tahtis hange maetud saada armulugu
lume peale, hauakivvi raiutud

Me majauks teile on avatud
Me majauks teile on avatud,
te kõrgestiaustet meister,
kui läheneksime teile sõnus,
mis kostaks seepeale oranžerii.

Sestap ärgu olgu me mõõdupuuks sõna,
vaid käepigistus õrn,
mida ei rõhuta nõidarsti mana,
vaid tundmatu, kes oma kunsti ei kiida.

Miks mitte ometi teha piipu
ja teineteist tundma õppida süvitsi.
On meid ju ometi kaks,
kes mõnusalt ära elada ihkaks.

Kuniks võimalik, Meister otsustas maailma minna,
küllap helises talle ka oranžerii.

KOLM SAMMU MEID LAHUTAB
TEINETEISEST VAID

Kolm sammu meid lahutab teineteisest vaid,
nentis tolmuimejamüüja kliendi uksel.
Et me oma võimetest teadlikud pole,
teineteist peitliga krutime.

Mees, kelle lävele müüja astunud oli,
tundis end olevat lõksus,
ta ei arvanud, et on valgustunud,
imeja hääl undas trepikojas.

Kas tohiksin öelda, et olen samal seisukohal,
lausus mees pidades aru, kuis sulgeda ust,
aga kusagil lehkab nii hirmsasti higi järgi,
et tahan vaid rahus ukse sulgeda.

Mehe ja tolmuimejamüüja esmasel trehvil
oleme surelikud koletus maketis.

Kui oleksid vähemalt
inimene mu kõrval,
aga mitte kohutav kuu
ütlemas, et on
aeg see lõpetada

ZULU PÄEV

Kui esimesed linnud koidikul esitavad oma seekordse küsimuse, tõstab Zulu oma musta pea
ja mõni valge juuksekarv välgatab karvutu koera tormates patiole oranžikaspunaste lillede
keskele.
Ta ei leia ka seekord midagi, ent sellest hoolimata jaksab ta korrata oma rituaali igal
hommikul niisama kindlalt nagu mina ajan kuumaks oma hommikutee või -kohvi ja naudin
seda kobrutavana lindude ühehäälses kaanonis. Eesel einestab puiesteel puu külge
seotuna, taevakõlvik on kohe kõrval. Lehed pressivad puutüvve kinni, silmad sulguvad, ja
tundmatu puu laseb õietolmurebul valguda mu peale just nagu oleksin suurem omletipann.
Tunnid kuluvad, päev netivangis, selle katkestab vaid nähtamatute koerte haukumine
tänaval. Alejandro Jodorowsky oleks teinud väikeste sündmuste jadast suure filmi. See oleks
rääkinud objektita kirest.
Seal oleks peaosas olnud habemega naine ja teised looduse imed.

EL CORAZÓN DEL TIEMPO

Aja süda on tehtud reisikinga poolt purustatud poolkuu-kujulisist lehist, kortsulisist, käkrus
paberkuulest, rohelises öös kõnelevist puujuurist, nõdrast oavarrest, selle tükkidest ja
Jackist, painavast ihast taevasse vestvaist koolibreist; neist kõigist ja paljust muust on aja
süda tehtud. Aja süda kõnetab vaid teadmatuid, sest teadjail pole mahti seda kuulata. Aeg
ise on läinud, sest seda ei saa käskida kujju/sundida vormi, see voolab alati üle äärte,
põgeneb silmapiiri poole, kaugemale, seda ei saa taltsutada nagu on võimalik lõpetada
südame ülearuseid lööke, säärasegi südame, mis on kaotanud lootuse, kaotanud nime,
peegli ja pildi ses, kuna süda on alati uus, iga löögiga uus, see ületab mägesid isegi siis, kui
selle kandja magab, selle sisemuses pole pilti, mis oleks teisest parem, see on demokraatlik
süda, see lööb, lööb, lööb kuni päike loojub taevas ja viimase linnu laul kauguses vaibub,
siiski see taob vahetpidamata, kuni puruneb kivi, ahel, pilt, ettekujutus, mis iganes, mis tuule
puhuma paneb, pilved liikuma, inimese unustama, mäletama, aega, mil mets oli südame
kodu, see asus taeva all ühes lindudega, kuni algasid mured ..

MEIL KÕIGIL ON ÕIGUS SÜDAMELE

Õigust südamele pole kinnitatud
põhiseaduses, see sünnib haarates
käest, veel pole kedagi vägistatud

kohtusaalis, ei küsitud selle
põhjust, miks suudlust ei antud,
miks jaladki pea peal käisid

kas automaat lõpetas toimimise,
kas südame asemel oli jää
kas hakkab haukuma riigikogu?

Miks me ei näinud noorpaari pulmi?
Süda hõõgus kui radikas, kuumalt

Süda hõõgus kui radikas kuumalt
peale kongis veedetud üksildast ööd,
ei olnud ta enam väljas külmast vabisev
hüljatud pihlakas, viit teepervel.

Sõudmine teise juurde oli vaevaline,
kaheksa sõudjat asusid tööle
kui kell lõi kaksteist,
kuid kõik läks metsa.

Kui tuleks valvur nüüd alla
ja lahti teeks oma köidetud ahelad,
siis näeks ta, mis on lõpptulemus,
mõttetust mõttetuim lament.

Ja kuipalju ka ei mõtleks hõõguvale südamele.
on häving kirjeldamatu: tuhaks põlenud maa.

Keskendu numbriklahvide vajutamisele või e-panga asjaajamisele. Usalda meile oma mured
ja meie vastame. Kas on king liiga väike või lihas liiga suur? Looda meie peale ja me toome
elu su koju. Kindlasti saame kõiki osapooli rahuldava lahenduse üle arutada. Allkiri siia ja elu
tuuakse sulle otse koduuksele paari-kolme argipäeva jooksul.