Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 15 Epifanio 16                
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

RAAMATUKOGU KUI ELUKAASLANE
Peeter Sauter

PAAR SÕNA SINDY ILVESE DIGIGRAAFIKAST

VÄLJAD JA VÕIMALUSED
Mait Vaik

ÜHE KUNSTNIKU PORTREE: JUKA KÄÄRMANN
Mehis Heinsaar

INTERVJUU JÜRGEN-KRISTOFFER KORSTNIKUGA
August Künnapu

KUNSTI VABANEMINE EELARVAMUSTE AHELATEST
Vilen Künnapu

KALJO SIMSONI ELUST JA LOOMINGUST
Helen Kooviste

ELAV ARHITEKTUUR
Ahti Sepsivart

VARJUJÄETUTE POOLEL
Elo Viiding

UGRI DYLAN
Andri Luup

VARJATA HEAD EI SAA. VÄLJAVÕTTEID EESTI MARGINAALSEST LEVIMUUSIKAST 1970.-80. AASTATEL
Martin Jõela

KOHVIK, "TÕENDEID OLEMASOLUST"
Nato Lumi

MEESKOND

Varjata head ei saa.
VÄljavÕtteid Eesti marginaalsest levimuusikast 1970.-80. aastatel

Käisin Maarjamäe lossi tallihoones Eesti levimuusika ajaloo näitusel. Paadunud muusikahuvilisele oli seal vähe uut infot, efektseim oli näha lähedalt Eesti esimest süntesaatorit, varioolat, millest valmis vaid üks eksemplar. Paraku varioolal salvestatud muusikat teavad vähesed eestlased, see on seni jäänud sinna alternatiivse popmuusika ajaloo rajale. See näitus jättis sinna ka Tõnu Naissoo või Velly Joonase. Aga just marginaalses osas on mulle südamelähedast muusikat. Eriti 1970.-1980. aastatel, kui olid hinnas musikaalsus ja katsetamisjulgus. Kui instrumentaarium oli kasin, kuid seda leidlikumalt seda kasutati. Päris paljud pillid sellest ajast jõudsid sõna otseses mõttes ka 90ndate underground muusikute kätte ja just nendel loodi vabas Eestis põnevamat muusikat kui peavoolus, mille kasutada olid kõik võimalused ja stuudiod.

Velli Joonas

Velly Joonas

Mõni valjuhäälne kriitik ütleb, et Velly Joonase lugu “Stopp, seisku aeg” oleks võinud jääda arhiiviriiulile, aga miljon kuulajat Youtube’is ja tuhanded vinüülplaadiostjad on arvanud teisiti. Joonas on jäänud siiski saladuseks, mida peaks avastama. Melodija all ilmus temalt ainult 2 lugu ühel kogumikul. Aga 80ndatel hakkas ta popmuusika asemel salvestama mõtlikke seadeid Eesti ja maailma luulest, tavaliselt saates ennast kitarril. Joonas on viimastel kümnenditel kirjutanud luulekogusid ja laule, kuid kõik on jäänud avaldamata.

Eesti Rahvusringhäälingu ajakirjanik Tõnu Karjatse küsis minult kord, kas ma olen uurinud Marje Aaret, kes on tema arust müstiline laulja. Iseenesest Marje Aare oli nii Collage’i kui ka Laine laulja ja nendes ansamblites pole midagi salapärast. Aga Aare soololauljana on tõesti jäänud laiema tähelepanuta. Temalt on jõudnud ainult kaks lugu helikandjatele, kuigi salvestusi on arhiivis mitukümmend. Aegumatu Nancy Sinatra “Bang Bang” asemel oleks Quentin Tarantino võinud parem Marje Aare esitatud “Bäng-bängi” kasutada. See oleks torganud palju sügavamale filmivaataja südamesse.

Valentina Goncharovaa

Valentina Goncharova

Nüüd võime selle fakti ümber muuta ja tõsta
Valentina Goncharova meie alternatiivsesse muusikalukku
kui ühe pioneeridest.

Tänane muusikapedagoog Ita-Riina Pedanik salvestas 1988. aastal Eesti Raadio stuudios 7 lugu, kuid laiemalt jäi see laulja tundmatuks. Berk Vaher mängis kunagi Klassikaraadios Pedaniku töötlust Cliff Richardi loost “She’s So Beautiful“, sealt jäi tema nimi mulle meelde. Aasta algul Raadiomaja fonoteegi kataloogi läbi klikkides sattus jälle Pedaniku nimi ette ja seekord panin kokku, et tema loo “Muudan end” autoriks märgitud Cadence on ju tõenäoliselt seesama üpris tundmatu italo disco laulja, kelle lugu “Starting Out” oli meie plaadifirmas väike hitt. Tundus uskumatu, et kaks obskuurset lauljat on niimoodi kokku saanud. Kui ma sain seda 30 aastat vana magnetofonilinti lõpuks kuulata, oli juba esimeste sekunditega selge, et see on õige laul.

Umbes aasta aega tagasi tuli ühe veebilehe kaudu välja, et Tallinnas elav Valentina Goncharova on 1988. aastal välja andnud albumi “Ocean” legendaarse plaadifirma Leo Records all. Goncharova on tegelikult sündinud Ukrainas 1953. aastal, Tallinnasse kolis ta alles 1984. Ta õppis noorest peale klassikalist viiulit, kuid tundis huvi ka kaasaegse muusika vastu. Tegutsenud on ta ka pedagoogina ja ajakirjanikuna. Aga 1988. aastal salvestas ta Tallinnas kodustes tingimustes terve albumitäie eksperimentaalset elektroonilist muusikat kasutades viiulit ning tema mehe leiutatud unikaalseid aparaate ja salvestustehnikaid. Leo Records andis välja palju Nõukogude Liidu riikide avangardmuusikat, kuid Eesti muusikat sinna alla ei jõudnudki. Nüüd võime selle fakti ümber muuta ja tõsta Valentina Goncharova meie alternatiivsesse muusikalukku kui ühe pioneeridest.

Olev Muska

Olev Muska

Ülemaailmseid muusikasõpru jälgides arvan, et põlistamist väärivad Reet Hendrikson, Rene Ufer ja Olev Muska.

Välis-Eesti levimuusika sai Esto-Muusika kogumikuga ära kaardistatud, kuid ikka ei ole parimaid neist võetud Eesti popmuusika loomuliku ajaloo osaks. Ülemaailmseid muusikasõpru jälgides arvan, et põlistamist väärivad Reet Hendrikson, Rene Ufer ja Olev Muska. Reet Hendriksoni lugu jääbki suures osas meie ees igavesti saladuseks, kuid Jaapanis on tema ainus album uuesti välja antud CD peal juba 2014. aastal. Hendriksoni album on täis meile tuttavaid rahvalaule, kuid ta esitab neid nii universaalselt kurvameelselt, et isegi keelebarjäärist hoolimata jõuab meie rahva nukrus kõigi kuulajate südamesse. Rene Uferi loomingu tippsaavutuste täielikuks nautimiseks tuleb eesti keele oskus kasuks, kuid välismaa kuulajat võlub tema eksperimenteerimisind varajaste trummimasinate ja elektriorelitega tema kodusalvestatud plaatidel.

Olev Muska

Olev Muska oma stuudios 1982

Arvatavasti kõige unikaalsem väliseestlasest muusik on Olev Muska, kes sündis eestlaste pagulasperes Austraalias. Noorest peale on ta olnud vastuvõtlik igasugusele moodsale muusikale, kuid samas oli osaline kohaliku Eesti kogukonna noorte seltsielus. Ehk siis tema teadmised muusikast käisid ühte sammu maailmaga, aga ta ei unustanud ära ka eestlust oma loomingus. Muska nägi oma silmaga Led Zeppelini, David Bowiet, Kraftwerki, aga ka praegu taasavastatud Austraalia underground postpunk ansambleid just nende tegutsemise kõrgajal. Isegi oma debüütalbumi plaadiümbrise materjali valikul võttis ta malli kaheteisttollisest plaadist “Snake Charmer”. Selle peal olnud nimed Holger Czukay, Francois Kevorkian ja Arthur Russell jõudsid kodu-Eestis inimeste teadvusse alles palju aastaid hiljem. Muska salvestas oma elektroonilised töötlused Eesti rahvamuusikast kodustuudios ja andis ka välja ise. Plaadid ja kassetid levisid enamasti väliseestlaste seas, kuid nende jaoks oli Muska lähenemine rahvamuusikale liiga radikaalne. Muu maailmani ta jälle ei jõudnud. 2018. aastal valiti tema pala “Karjapoisi lugu” Austraalia underground-muusika kogumikule “Antipodean Anomalies”, millega võeti teda lõpuks vastu Austraalia muusikaajalukku. Loodetavasti ka Eestis saadakse laiemalt teada tema pöörasest ainulaadsusest.

Kuid miks ma ei leia mingit infot Baiba Šmidtest? Kes ikkagi laulab Saarte Kaluri ansambli Briis loos “Midagi muud”? Kes olid Chickadee? Ansambel Salamander tegi Eesti parima jahtroki loo, aga kes seda laulab või kes seal ansamblis üldse mängisid? Eesti muusika loos on palju avastamist ja loodetavasti on veel küsimusi, mida ma ei oska isegi küsida.

MARTIN JÕELA
on plaadikollektsionäär ja plaadifirma Frotee (frotee.net) üks vedajatest,
teeb Ida raadios (www.idaidaida.ee) saadet “Frotee lainepikkus”.

Kuula ka tema artikli juurde kuuluvat miksi:
https://www.mixcloud.com/ajalehtepifanio/martin-joela-tundmatu-eesti-levimuusika/