Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 15 Epifanio 16                
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

RAAMATUKOGU KUI ELUKAASLANE
Peeter Sauter

PAAR SÕNA SINDY ILVESE DIGIGRAAFIKAST

VÄLJAD JA VÕIMALUSED
Mait Vaik

ÜHE KUNSTNIKU PORTREE: JUKA KÄÄRMANN
Mehis Heinsaar

INTERVJUU JÜRGEN-KRISTOFFER KORSTNIKUGA
August Künnapu

KUNSTI VABANEMINE EELARVAMUSTE AHELATEST
Vilen Künnapu

KALJO SIMSONI ELUST JA LOOMINGUST
Helen Kooviste

ELAV ARHITEKTUUR
Ahti Sepsivart

VARJUJÄETUTE POOLEL
Elo Viiding

UGRI DYLAN
Andri Luup

VARJATA HEAD EI SAA. VÄLJAVÕTTEID EESTI MARGINAALSEST LEVIMUUSIKAST 1970.-80. AASTATEL
Martin Jõela

KOHVIK, "TÕENDEID OLEMASOLUST"
Nato Lumi

MEESKOND

raamatukogu kui elukaaslane

On olnud eri perioode. Teismelisena oli tuba raamatuid täis. Ja ma tassisin neid muudkui juurde. Kui paljusid neist lugesin, on iseasi. Millalgi hakkas raamatute hulk tunduma koormana, ehk just nende kokkutassitud lugemata raamatute pärast. Nagu ostaks palju süüa, sest kõik tekitab poes isu, aga hiljem ära süüa ei jaksa ja siis enam ei tahagi.

Kolides olin vahepeal peaaegu et raamatuteta ja kui kursaõde ütles, et raamatud kodus on nagu sõbrad ja tekitavad turvatunde, et oledelad omade hulgas, siis kuulasin võõristusega.

Mingeid haruldusi polnud mul ka teismeea
raamatukogus, ometi olin usinalt käinud antikvariaadis. Aga mitte, et haruldusi leida, vaid lugemist.

Aastaid hiljem tundus raamatutest loobumine snobismina (siis jälle vaidlesin mõttes Tõnuga, kes küütis halastamatult toast raamatuid pööningule ehk Siberisse (nagu ta kutsus), ilmselt ka, et toas poleks raamatuuputust.

Mul endal oli jälle hakanud uputama ja ma lasin teha pikemasse otsaseina seinapikkuse riiuli. Las tolmavad seal. Ja praegu on periood, kus olen sellega rahul. Raamatutest on seltsi, peaaegu vestluskaaslasigi. Vahel viivad uued tuttavad uute raamatuteni, aga juhtub ka vastupidi.

Haruldusi pole endiselt, aga ehk on kurioosumeid ja nendega on nii, et kas loed, on iseasi, aga need on nagu uksed mingisse teise ruumi või (mõtte)maailma. Mõnest uksest olen kunagi ka kaugemale sisse jalutanud ja siis jääbki see ainsaks ukseks sinna maailma.

Toon näite. Gustav Meyrinki “Golemit” lugesin esmalt vanast eestiaegsest köitest ja see mõjus maagiliselt (mitte et mõistnud oleks, maagia on muidu ka mõjus). Hiljem olen lugenud, et Viivi Luigele avaldas ilmselt sama trükk sarnast mõju. Raamatut on ka hiljem välja antud ja ma olen proovinud lugeda uut trükki – ei toimi. Andsin isegi pojale lugeda. Talle ei toiminud samuti. St, mõni raamat on justkui persoon, kellega saab kontakti. Sama sisu teises köites ei hakka samamoodi tööle. Olen tajunud ka, et mu oma tekst on eri trükkides erinev, kuigi tähed on samad (ja käsikirjas ammugi erinev).

Aga tänapäeval tehakse mitmeid raamatuid väikestes tiraažides ja tihti neid ei pandagi müüki. Jagatakse niisama või tehakse mingi ürituse jaoks. Needki on uksed omaette maailmadesse ja taolisi olen saanud kingituseks.

Võtan riiulist mõne sellise.
Eesti muinasjutud hiina keeles Jüri Mildebergi piltidega. Pildid teevad raamatu tuttavlikuks,
aga ega hiina keelt lugeda küll mõista, kuigi Jüri on sisse kirjutanud pühenduse: LAURALE & PEETERILE TÖRTS TAHEDAT LUGEMIST. Tekst mõjub illustratsiooni osana ja kui mõni hiinlane
külla peaks tulema, ehk palun tal mõnd juttu lugeda ja öelda, kuidas ta Kreutzwaldi ja Jakobsoni muinasjutuümberjutustusi mõistab. Kuigi pigem räägiks temaga hoopis hiina libarebastest, et miskit uut teada saada.

Ines de Barros Baptista raamatu “Indigo” tõi mulle Alge hiljuti Assoori saartelt. Oli leidnud antikvariaadist minu esimese raamatu pealkirjaga portugalikeelse raamatu. Portugali keelt ei
mõista meist kumbki, aga raamatus on kenad pildid. Vist on raamat poisist, kes elab pisut sinakas melanhoolses maailmas täpselt nagu minu raamatu poiss.

Inese raamatu kaanel istub sinine poiss sinise puu otsas ja puu on vaimolend, kallistab
poissi. Alapealkiri ütleb: valguse poisi saladus.

Saatsin Inesele praegu kirjakese tervitusega. Äkki õnnestub teda kunagi kohata. Kirjutab portugali keeles, aga sündis Saksamaal ja elab Indias.

Grigori Lotmani luuleraamatu “Lullag” jättis Grix, keda ma pole kohanud, aga kellega olen pikalt kirju vahetanud, kuhugi, kust üles korjasin. Kohati on tekst konkreetne luule nagu paberilehed, millele masinakirjatähtedest kujundeid moodustades algas nõukasõjaväes Raul Meele kunstitegu, aga on ka lihtsaid lauseid: “1991. Avameelselt / Nigu aastad läävad / Olen syndinud Leningradis / Rahvuselt - juut / Elan Eestis juba 38,3 aastat / Kui halb on olla hambaarsti patsient”. Selge jutt.

Ma ei tea kas Lotmani raamatut kuskil üldse müüakse, ma pole näind.

Aga Toomas Liivi kollamustatriibulist raamatukest “Kuuldemäng mesilastest” müüdi ainult Elo Lindsalu õues, kui me seal kuuldemängu ette lugesime. Elo lasi Toomas Liivi keldrist ja pööningult leitud avaldamata käsikirjade hulgast välja tulnud kuuldemängu just selle ürituse jaoks Dipris trükkida paarikümnes eksemplaris. Arvas, et viib ehk raamatukogudessegi, aga ma ütlesin, et kuule, see on sul ju kopiraidita piraattrükk. Ütlesin seda poolnaljaks. Ometi tõsi ka. Usun, et taolisi
piraatraamatuid tuleb uuemal ajal üha juurde. Igal autoril jääb surres järgi pinude viisi käsikirju, mida mõni fänn võib soovida raamatuks köita, sest see on täna üsna lihtne.

Veel tolmab mul kuskil pinu nõukaajal masinakirjas ümber löödud käsikirju, mida vahel köideti ka raamatuks. Ise kartes, kas vahele ei jää. Sest polnud selge, kui legaalne taoline asi on. Näiteks Paul-Eerik Rummo “Saatja aadressi” (mis siis ilmuda ei tohtinud) lasin oma raha eest klassiõel ümber lüüa ja lugesin esimest korda läbi just nii ja jällegi on minu jaost vist just see see õige “Saatja aadress”, millel man mekk tekstist, mida peeti vastaliseks, aga mis tegelikult ehk ei tahtki vastaline olla, aga väljendas lihtsalt olukorra absurdi. Kas see on raamat või käsikiri, ei oskagi öelda.
Peeter sauter Ehk mõlemat.

Aga Marko tõi mulle raamatu, mille ostis Toronto antikvariaadist, kui Kanadas filmi tegi. Need on limerikid, aga erootilised ja isegi pornograafilised limerikid ja vastavalt illustreeritud. Nii kui ta seda antikvariaadis nägi, olin talle meenunud mina ja kui mina raamatu kätte võtan, meenub mulle alati Marko.

Peeter Sauter
kirjutab Vaeste Kirjanike Maja katusekambris õlut
juues lookesi lehtedesse ja raamatutesse

 

Foto: Teet Malsroos