Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 15 Epifanio 16                
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

RAAMATUKOGU KUI ELUKAASLANE
Peeter Sauter

PAAR SÕNA SINDY ILVESE DIGIGRAAFIKAST

VÄLJAD JA VÕIMALUSED
Mait Vaik

ÜHE KUNSTNIKU PORTREE: JUKA KÄÄRMANN
Mehis Heinsaar

INTERVJUU JÜRGEN-KRISTOFFER KORSTNIKUGA
August Künnapu

KUNSTI VABANEMINE EELARVAMUSTE AHELATEST
Vilen Künnapu

KALJO SIMSONI ELUST JA LOOMINGUST
Helen Kooviste

ELAV ARHITEKTUUR
Ahti Sepsivart

VARJUJÄETUTE POOLEL
Elo Viiding

UGRI DYLAN
Andri Luup

VARJATA HEAD EI SAA. VÄLJAVÕTTEID EESTI MARGINAALSEST LEVIMUUSIKAST 1970.-80. AASTATEL
Martin Jõela

KOHVIK, "TÕENDEID OLEMASOLUST"
Nato Lumi

MEESKOND

Kunsti vabanemine
eelarvamuste ahelatest

Päikesesüsteem on tänaseks liikunud universumi sellisesse punkti, kus ta ei ole iial enne olnud. Selles kohas on ülikõrge energeetiline vibratsioon, mille tulemusena muutub kogu maailm. Muutub inimene, tema teadvus avaneb tunduvalt, ta hakkab kogema hoopis laiemat energiakimpude hulka. Muutub inimeste elukeskkond, riikide korraldus, majandus, teadus, meditsiin, kunst ja arhitektuur.

Kunstis ja arhitektuuris ei kehti enam vanad paradigmad. Vahel tundub, et kõik vahetub välja. Sellised muutused viiakse tavaliselt läbi mingite erandlike inimeste poolt, kes tegutsevad väljaspool peavoole ja on oma tüübilt erandlikud. Sellised inimesed ei pruugi oma eluajal olla väga tuntud, kuid ometi on nad käilakujud evolutsiooni olulistes pöördepunktides. Käesolevas kirjutises vaatlengi mõningaid loojaid, kes on tegutsenud või tegutsevad praegu väljaspool mainstreami mugavaid kokkuleppeid. Räägime ka kõigest muust, mis iseloomustab meie aega.

Lindude söötja

Kaljo Simson. Lindude söötja.
Õli papil. 92 x 123 cm 1980ndad

Lillad-kollased-roosad karud jooksid tema maalide unenäolistel maastikel koos koerte, luikede ja alasti tütarlastega, kelledel olid tihti tiivad ja nad lendasid.

Alustame Kaljo Simsonist, kelle loomingut tutvustab ulatuslikult käesolev Epifanio number. Mäletan Simsonit aastast 1967. Õppisin ERKI arhitektuuriteaduskonna I kursusel. Simson oli siis II kursusel. Ta oli teistest palju vanem, omaette hoidev malbe, samas ka põikpäine mees. Tema kohta räägiti, et ta oli Aleksandr Solženitsõni jutustuse “Üks päev Ivan Denissovitši elus” üks prototüüpe – vangilaagri eestlasest vang, väga positiivne tegelene. Kaljo oli kõiges teistsugune. Kui meie Soupi seltskonnaga lähtusime lääne moevooludest brutalismist, popkunstist ja absurditeatrist, siis Kaljo Simsoni looming oli hoopis muinasjutulisem. Lillad-kollased-roosad karud jooksid tema maalide unenäolistel maastikel koos koerte, luikede ja alasti tütarlastega, kelledel olid tihti tiivad ja nad lendasid. Paadid seilasid kollastel järvedel, arusaamatud lennuaparaadid nende kohal. Hullud värvid, arusaamatud tegelased – see kõik erines totaalselt meie läänemeelsest kunstikuvandist. Lapini ja Simsoni vahel tekkis ka tõsisem konflikt, esimene süüdistas teist ajalehes põhimõttelagedas dekadentsis ja printsiibituses, teine nimetas esimest ja selle sõpru lääne sabarakkudeks ja klaverilõhkujateks (vist mingis kirjas rektorile). Üldiselt aga naerdi Kaljo üle, mina kaasaarvatud.

Üle vilja

Kaljo Simson. Üle vilja. Õli papil. 100 x 132 cm 1980ndad

Tänasel päeval tagasivaates saan aru, et hoopis meie olime peavoolu orjad – ülbed ja andekad mainstreami nagamannid, nagu neid on alati olnud ja on ka praegu. Kui meie lähtusime põhiliselt USA ja Inglise popkunstist, siis Simson meenutas omaloodud stiiliga hoopis mitte veel eksisteerinud Itaalia transavangardi ja Saksa uusekspressionismi. Ta oli kui saabuva kunsti ettekuulutaja. Nagu Neo Rauch, Sandro Chia või Peter Doig, aga seda 20 aastat varem. Kui samuti vangilaagrist saabunud Heino Mikiver oli nalja- ja napsumehena noorte üliõpilaste hulgas väga populaarne, siis eraklik Kaljo tekitas hoopis võõristust. Arhitektuuri vastu ta väga huvi ei tundnud ja see oli üks põhjus miks meie teed temaga hiljem ei ristunud. Kaljo Simson meenus mulle aastaid hiljem, 80ndate lõpus kui hakkasin palju Soomes käima sõbrunedes muuhulgas Soome tollase nüüdiskunsti peaideoloogi Carolus Enckelliga. Carolus oligi mees, kes tutvustas mulle põhjalikult transavangardi põhimõtteid, mis olid hetkel Soomes väga populaarsed. Ja siis meenus mulle taas Kaljo Simson ja ma sain aru miks ta omal ajal nii irriteeriv oli. Hiljuti sain teada, et Simson ei olnud päris tundmatu ka Soomes, olles mitmel korral esinenud sealsetel Eesti kunsti ülevaatenäitustel. Möödus veel 20 aastat ja ma hakkasin ise vikerkaarevärvidega maalima ning veel 10 kui kohtasin Kaljo tütart Helenit. Helen on ajaloolase ja teoloogi haridusega šamaan – välimuselt ja käitumiselt isa koopia. Tema väelaulud ja trummisoolod andsid äkitselt võtme Kaljo olemuse mõistmiseks. Sain aru, et kõik silmapaistvad kunstnikud on kas teadlikult või ebateadlikult energiate liigutajad – šamaanid. Mida tugevam energia, seda vägevamad pildid. Vaadakem kasvõi Van Goghi või Picassot.

Kindlus ja kadedus

Kaljo Simson. Kindlus ja kadedus.
Õli papil. 92 x 123 cm 1980ndad

Siinkohal lähen üle uuele teemale. Kahel suvel, 2016 ja 2017 osalesin Leedus üritusel nimega “Constructive Shamanism”. Minu ülesanne oli mõlemal korral projekteerida energiatorn ja ürituse idee oli need üles ehitada šamanistlikus vaimus. Esimene laager oli Ida-Leedu metsades, teine aga Lääne- Leedu lauskmaal. Esimene laager toimus Leedu ekspresidendi Vytautas Landsbergise poja, kelle nimi oli ka Vytautas, maavalduses. Lisaks minu tornile ehitati ka kaks puidust objekti Soome arhitektilt Marco Casagrandelt ja Norra ehituskunstnikult Hans Petter Bjornadalilt. Nädal, mille jooksul objektid valmisid oli täis loenguid, laulusid, riituseid ja meditatsioone. Osalejate hulgas oli kunstnikke, arhitekte, ärimehi, ravitsejaid, šamaane, jne. Teine üritus toimus aasta hiljem šamaanide Vilma ja Einarsi talus. See oli eriti võimas üritus, mille käigus ehitati üles minu ja mu abilise Ristjani poolt joonistatud 14 meetri kõrgune energiatorn. Ürituse ajal toimus ka energeetilise maali workshop, mida juhendas August Künnapu. Sündmus kulmineerus öise šamaaniriitusega, milles osales ka Leedu võimsaim šamaan Vaidas. Midagi nii vägevat ei ole ma varem näinud. Šamaanirüüs Vaidas tantsis ja lõi trummi seni kui ta muutus mitteinimeseks, s. t. energiapööriseks. Teda toetasid kolm trummidega šamaani, ümber lõkke istuvad torniehitajad-kunstnikud ja koer. Järgmisel päeval vestlesin Vaidasega pikalt. Ta ütles muuhulgas, et ka minu tornides on hullumeelselt suur vägi sees.

Eesti kunst ongi kummaline süntees kristlikest traditsioonides ja šamanismist. Võtame või Konrad Mäe ja Karl Pärsimäe. Või hoopis Vintide dünastia - kõigil viiel (Tõnis, Toomas, Maara, Aili, Mare) on väga tugev maagia element töödes sees. Müstika ja maagia teed jätkavad Tõnis Vindi üli- VILEN KÜNNAPU, arhitekt ja kunstnik vilenkunnapu.pri.ee õpilased, kelledest on Epifanios seekord esindatud Sven-Erik Stamberg. Olen Tõnisega teinud ühisnäituse Hollandis, Leeuwardenis aastal 1991. Minu poolt oli seal suure valge maja kujund koos metallist aia ja pilvega. Maja sisemus oli aga täidetud Tõnise maagiliste piltidega. Miskipärast viis saatus meid kokku – arvan, et see ei olnud juhus.

Havi saak

 

Maal oli pigem abivahend, sõiduk jõudmaks millegi müstilise juurde.

 


Kaljo Simson.
Havi saak
(Kalapüügikirg).
Õli papil.
50 x 65,5 cm 1960ndad

Ka mitmed minu õpilased Tallinna Tehnikakõrgkoolist jätkavad lisaks arhitekti kutsele ka kunstniku teekonda. Nimetada võiks Eva-Maria Gromakovskit, kellest on saanud silmapaistev filmikunstnik, kui ka Epifanios seekord esindatud Ahti Sepsivarti ja Sindy Ilvest. Sepsivardi maagilises graafikas on tunda arhitekti ratsionaalsust ning seisundit, kus puudub ruum ja aeg. Sindy Ilves loob arvutigraafikaga rõõmsameelseid teoseid, mis hämmastavad oma kerguse ja vabadusega. Mõlema noore kunstniku tööd on väga kaasaegsed, samas lähtuvad nad mingitest väga iidsetest teadmistest. Umbes sellisena kujutangi ette tuleviku kunsti. Vanadel aegadel ei tehtud ühtegi koopamaali niisama. Maal oli pigem abivahend, sõiduk jõudmaks millegi müstilise juurde. Usun, et tuleviku maalikunstnikud hakkavadki maalima energiat, mida nad näevad. Nad ammutavad jõudu jõukohtadest, unenägudest ja vaimude kingitustest. Luues oma ajatuid teoseid saavad nad ühenduse millegiga, mis neid joovastab, saadab nad läbi seinte ja annab kokkupuute lõpmatusega. Ühendades meie esivanemate šamaanivõimed tänapäevaste tehnoloogiate ja teadmistega saavad kunstnikest taas teadjamehed ja -naised, ravitsejad ning maagid. Ühel päeval kunst vabanebki eelarvamuste ahelatest ja muutub tõeliseks.

VILEN KÜNNAPU
arhitekt ja kunstnik
vilenkunnapu.pri.ee