Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 15 Epifanio 16                
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

RAAMATUKOGU KUI ELUKAASLANE
Peeter Sauter

PAAR SÕNA SINDY ILVESE DIGIGRAAFIKAST

VÄLJAD JA VÕIMALUSED
Mait Vaik

ÜHE KUNSTNIKU PORTREE: JUKA KÄÄRMANN
Mehis Heinsaar

INTERVJUU JÜRGEN-KRISTOFFER KORSTNIKUGA
August Künnapu

KUNSTI VABANEMINE EELARVAMUSTE AHELATEST
Vilen Künnapu

KALJO SIMSONI ELUST JA LOOMINGUST
Helen Kooviste

ELAV ARHITEKTUUR
Ahti Sepsivart

VARJUJÄETUTE POOLEL
Elo Viiding

UGRI DYLAN
Andri Luup

VARJATA HEAD EI SAA. VÄLJAVÕTTEID EESTI MARGINAALSEST LEVIMUUSIKAST 1970.-80. AASTATEL
Martin Jõela

KOHVIK, "TÕENDEID OLEMASOLUST"
Nato Lumi

MEESKOND

INTERVJUU
JÜRGEN-KRISTOFFER KORSTNIKUGA

Jürgen-Kristoffer ja Maarja Korstnik Hiinas Shaolini templis

Jürgen-Kristoffer ja Maarja Korstnik Hiinas Shaolini templis 2018

Käisime hiljuti ühisel reisil Lääne-Hiina väikelinnades, külastasime turistide eest varjatud Tiibeti templeid ja kloostreid ning kolasime Nepalis Kathmandu stuupade ümbruses ning üritasime tulutult minna ujuma Pokhara järve. Läksid hiljem koos õe Maarjaga edasi rännakutele Põhja-Indiasse. Mida õppisid sellest reisist?

Kogu see värviküllane reis, mida nimetasin poeetiliselt “südametee rännakuks”, oli mu jaoks pidev uute kogemuste kogumine ja õppimine. Seda just eelkõige vaimsel tasandil. Indias aga, eriti just Rishikeshis, õppisin uusi jooga stiile, hakkasin esmakordselt praktiseerima ajurveedat, harjutasin mootorrattaga sõitmist mägedes ja ujusin lõpuks kiirevoolulises Gangese jões. Õppisin inimesi usaldama ja nende abi ja panust tunnustama – võib-olla enam kui kunagi varem. Tõesti, nii ei saagi hätta jääda, sest rännuteel moodustub sinu teele sattunud inimestest globaalne perekond.

Maailmapuhuja. Jürgen-Kristoffer Korstnik

Maailmapuhuja. Jürgen-Kristoffer Korstnik

Rännuspiraal. Jürgen-Kristoffer Korstnik

Rännuspiraal. Jürgen-Kristoffer Korstnik

Käsitled elu loovuse meditatsioonina. Alustad oma artiklit “Vabarännakud mööda Lõuna-Hiinat” (“Palverändaja. Eestlaste palverännakud laias maailmas”, koostanud Martti Kalda, Tammeraamat 2015) järgmiselt: “Elan sellel värvilisel, imelisel ja samas ka salapärasel planeedil, mis hõljub keset ääretut maailmaruumi ja kus me kõik praegu inimesena asume. Usun, et igalühel meist on siin väljendada ja luua oma unikaalne, jagatud maailm.” ja lõpetad nii: “Igast päevast võib saada omamoodi imeline rännak, täpselt selline, millisena oleme valmis seda vastu võtma.”

Palun kirjelda üht loomingulisemat päeva oma elus.

Mu tänane päev, 3. oktoober, algas üsnagi loominguliselt. Kirjeldangi oma loomingulist päeva argipäevana – nagu Oskar Luts teeb seda “Äripäevas”. Alustasin päeva võileibade valmistamisega, mis oma värvides ja külluses nägid üllatuseks välja kui kunstiteosed. Sealt edasi viis hommik mind võimlemiseni, kus jooga, venitused, kõhulihaste harjutused, kungfu ja qigong segunesid terviklikuks trennikompostiks. Peale värskendavat päeva algust on kasulik ka veidi mediteerida ja asuda siis usinalt loomingu kallale, mida osaliselt tegingi – luues heliblogi ja filmiprojekte, mängides kitarril mõned oma palad või kirjutades märkmikusse üles huvitavad ideed ja neid siis arendada. Sageli veedan aega elu üle mõtiskledes, sõpradega suheldes ja vanalinnas või looduses jalutades. Siis tulevad ka huvitavad ideed. Iga päev on potentsiaalis väga loominguline ja huvitav, kätkedes kordumatuid ja loetlematuid võimalusi: ma ei mäletagi enam, millal mul igav on hakanud. Soovin just, et oleks aega rohkem avastada ja luua.

Milline on olnud Sinu elu raskeim hetk ja milline kergeim hetk?

Minu elu üks raskemaid hetki on seotud mu elu ühe kergeima hetkega – see juhtus pea kõik ühe päeva jooksul Nepalis reisides, selle aasta veebruarikuus. Peale vipassana 10-päevast meditatsioonilaagrit ja sellele järgnenud intensiivset kõhuviiruse põdemist läksin kahe sõbraga mägedesse matkama. Kuna mu keha alles taastus viirusest, jõudis mägises asustamata džunglis ülesmäge liikudes mu energia ootamatult otsakorrale. Ma ei suutnud enam edasi liikuda, sest otsas oli ka vesi, ning jäin üksi tee peale jõuetult magama. Ärkasin keset pilkast pimedust ja öökülma, olles teadlik ringi liikuvatest kiskjatest. Õnneks oli mu sõber välja jõudnud külla ja laenas sealt mootorratta, millega tuli mind päästma. Peale seda kurnavat seiklusdraamattundsin aga suurt tervenemist ja rõõmu kõigest minu ümber – igast pisiasjast, nii toidust kui veest, elavast tulest, mägede värskusest, tähtedest ja elust enesest. See oli tõesti väga õnnis tunne.

Jürgen-Kristoffer Korstnik. Kus ma olen?

Kus ma olen? Jürgen-Kristoffer Korstnik

Tegutsed nii dokumentaalfilmirežissöörina kui muusikuna. Palun võrdle neid loomevaldkondi – millised on kokkupuutepunktid ja erinevused?

Nii dokumentaalfilmis kui muusikas on sageli mõni läbiv teema, lugu või tunnetus. Nad moodustavad ühtse terviku. Muusika võib see-eest neid piire rohkem laiendada, kuna ta ei sõltu välimistest piltidest – vaid loob pigem sisemisi pilte ja elamusi läbi oma meloodiakäikude, mõnikord ka läbi laulusõnade. Mõlemas žanris võib tekstiline narratiiv hoopis puududa. Minu jaoks on dokumentaalfilmi tehes isegi olulisem loominguline protsess või teekond, mis võib jõuda rahuldava tulemuse ja “produktini”, kuid alati ei pruugi. See “teekond” on eriti hästi tajutav muusika loomise juures, viies mind kontakti oma loomingulise siseilma ja välise keskkonnaga. Ka dokumentaalfilm võib sama teha ja annab võimaluse õppida inimesi tundma. Loomisprotsess on nagu rännak: õpime, aga samas ka naudime seda teed, mida mööda kõnnime. Kui elu on ise üks suur teekond ja looming, siis me ei kavatse ju kiiresti surra, et “see elamise asi nüüd tehtud saaks”? Teekonnal käimise viis määrab ära ka elu kvaliteedi ja elust tuleb südamest rõõmu tunda.

Jürgeni portree. August Künnapuu 2018

Jürgen Samye kloostris Tiibetis.
Joonistus: August Künnapu

Milline on Sulle kui muusikule ideaalne esinemispaik ja publik?

Ideaalne esinemispaik on mulle ilmselt seal, kus tunnen end koduselt ja hästi. Selline hubane keskkond, nagu kohvik või väike lava, kus publik ei seisa minust kui muusikust eraldi, vaid saab interaktiivsel viisil osaleda. See võib tähendada kaasa laulmist, üheskoos muusika loomist, hea energia kohalolu ja jagamist. Publik peegeldab alati ka minu kui esineja tundeid ja meeleolu – justkui võlukunst, saab inimestega suhelda puhta energia tasandil.

Eriti võimsalt ja läbipaistvalt on see nähtav olnud tänavamuusikat tehes. Olen niiviisi palju rännanud Euroopa riikides, saades kogu oma elamise raha muusika teel. Olen sellest palju õppinud – mida rohkem märkan enese kaudu vahendatava muusika ja keskkonna (kui ka sealsete inimeste) vahelist suhtlemist, seda enam keskkond minu loomeprotsessi toetab. Kutsun seda ruumi loomiseks. Nii on muusika kinkinud julgust väljendada end kui unikaalset loomeallikat, luues keskkonnas tervendavat, armastavat atmosfääri. Oleme ju kõik unikaalsed loojad – igaüks just omal viisil.

Teed oma isast, maalikunstnik Raivo Korstnikust (1932 – 1992) filmi. Kuidas sellega läheb?

Dokumentaalfilm "Raivo Korstniku jutustavad pildid" oma isast on üks erilisemaid loomeprojekte, mida ette olen võtnud, kuna nii saan õppida teda ja seeläbi ka iseennast tundma. Paljuski just maalide läbi – neis peitub oma sümboolika ja keel, mis avaldab mu isa mõtte- ja tundemaailma. Sellest kuvandist olengi pannud kokku poeetilise filmikese "Raivo Korstniku jutustavad pildid", kuid see on vaid esimene samm filmi pikemale versioonile. Sinna lisanduvad ka Raivot tundnud inimeste lood.

Raivo Korstnik. Kännud

Raivo Korstnik. Kännud. Õli lõuendil.
58 x 79,5 cm 1965 Eesti Kunstimuuseum

Raivo Korstnik on jäänud teenimatult varju, ta tegi oma eluajal vaid ühe isiknäituse. Õnneks on Su õde Maarja Korstnik koos galeristi Meelis Tammemäega koostanud viimase pooleteise aasta jooksul põhjalikke Raivo ülevaatenäitusi Tallinnas, Pärnus, Tartus, Viinistus ja Ruhnus. Milline on Sinu lemmiktöö tema mitmetahulises loomingus?

Mu üks lemmiktöid on praegu Kumu püsiekspositsioonis asuv õlimaal “Kännud”, mis inspireerib oma pastelsete värvide ja hõljumise sümboolikaga. Siin on segunenud realism ja sürrealism – maalilise rannamaastiku näol, mis oli ka mu kunstilembelise perekonna üks armastatumaid külastuskohti. Vanemad lapsepõlvemälestused pärinevad just siit, samuti mälestused isast.

Palun soovita Epifanio usinatele lugejatele üks vähetuntud dokumentaalfilm, mängufilm ja animafilm.

  • Kumaré (USA, 2012; rež. Vikram Gandhi)
  • Castaway on the Moon (Lõuna-Korea, 2009; rež. Lee Hae-jun)
  • The Red Turtle / La Tortue Rouge (Prantsusmaa, Belgia, Jaapan; 2016; rež. Michaël Dudok de Wit)

 

Küsimused esitas:
AUGUST KÜNNAPU
Epifanio koostaja ja maalikunstnik

JÜRGEN-KRISTOFFER KORSTNIK
https://soundcloud.com/jkristoffer

 

MULLE MEELDIB...

Mulle meeldib Päike, mulle meeldib Kuu
mulle meeldib väike armas hiiepuu
Mulle meeldivad metsad ja meeldivad teed
meeldib see, kuhu oleme teel

Mulle meeldib päev ja mulle meeldib öö
mulle meeldib puhkus ja hingestatud töö
Meeldib muusika, see tervendab meid
mulle meeldib sinuga käia mööda teid

Mulle meeldib ükssarvik, tema kummaline pea
mulle meeldib samblik, seal istuda hea
Mulle meeldivad kassid ja nende vurrud ka
meeldivad passid, et Hiinas seigelda

Mulle meeldib chai, seal palju vürtse sees
mulle meeldib pai, mis suule naeratuse teeb
Meeldib taevas ja meeldib meie maa
mulle meeldib laevas ja Maa peal rännata

Mulle meeldib sinuga koos reisida
minna mägedesse, kaugetesse paikadesse
Mulle meeldib, kui kõik on nii selge
polegi vaja sõnu, mis seda tunnet kirjeldavad

Mulle meeldib üheskoos laulda
ja tervendada inimhinge nende helidega
Mulle meeldib elada oma südames
ja seda luua, mida saame oma hingest tuua

Jürgen Korstnik Hua Shani mäel

Jürgen-Kristoffer Hiinas Hua Shan'i mäel 2018

 

LOOVUSE MEDITATSIOON

Mööda külmu, tuliseid
mööda vaikseid eluteid
Mööda kõrgeid ja madalaid
mööda neid helisevaid maailmaid
Ma kõnnin edasi, kõnnin edasi
ma kõnnin oma teel
Ma kõnnin edasi ja kõnnin sedasi
et selgus on südames
Mööda suuri, pisemaid
mööda ookeane, sisemaid
Mööda pimedust ja säravaid
neid valguses hõõguvaid maailmaid
Ma kõnnin edasi, kõnnin edasi
ma kõnnin oma teel
Ma kõnnin edasi ja kõnnin sedasi
et julgus on südames
See on loovuse meditatsioon
elu on loovuse meditatsioon
Oma loomuse meditatsioon
kogu elu on loovuse meditatsioon...

 

HINGE HÜÜD

Uus päev on käes, vaatan aknast välja
see, mida näen, on minu elutee
Hingan sisse nüüd ja astun uksest välja
laulan kõigest väest oma hingele…
Ärka üles sa, ärka üles sa
kuni näed
et aeg on lennata, oma tiivad avada
elada iga päev
Nüüd kevad on käes, vaatan aknast välja
see, mida joon, on minu elutee