Juka Käärmann Aafrika daamidega Kipumbwe külas Tansaanias

Tunnen Juka Käärmanni juba kooliajast, Nuia keskkooli päevilt. Sel ajal avaldus tema mitmekülgne, leonardodavincilik andekus vibude, ambude ja noolte oskuslikus meisterdamises ja käsitlemises. Kui lasin tema tehtud vibul noole suure tamme suunas lendu, nägin, kuidas see kadus kõrgele tamme kohale, aga alla kukkumas ma seda noolt ei näinudki. See pole alla kukkunud siiamaani.

Nii Tartu Kunstikooli puiduosakonda kui ka hiljem Tartu Ülikooli maaliosakonda sai Käärmann sisse kohe esimesel katsel ja erialaeksamitel suure ülekaaluga teiste sisseastujate ees. Üks maaliosakonna eksamineerijatest, Jaan Elken, laiutas isegi peale eksamitulemusi käsi, sõnades murelikult, et “mida me sellele noorele inimesele küll veel õpetada suudame, ta on juba täiesti valmis kunstnik.” Omamoodi oli tal isegi õigus. Saanud maaliosakonna kõige perspektiivikama, Voldemar Räni nimelise stipendiumi, katkestas Käärmann peatselt pärast seda aga ülikoolitöö. Tema enda väitel ei klappinud absoluutselt kooli ja tema isiklik elu-, töö- ja õppimise rütm. Väljaspool kooli on olnud tema õpetajateks kunstnik Sven Saag ja tema ema, hiilgav akvarellist Hülle Haab.

Keeruline ja vastuoluline isiksus on ta olnud varajasest lapsepõlvest peale. Leonardodavincilikud insenerivõimed ilmnesid temas tegelikult juba viie-kuueaastaselt, kui ta asus omapäi ehitama ja nikerdama väikeseid, erinevas suuruses giljotiine tigude, konnade ja kanade tarbeks. Mõned loomakatsed viis ta selles vallas salaja ka edukalt läbi, aga kooliikka jõudes arenes südametunnistus deemonlikule lapsgeeniusele õnneks järele ning edaspidi ta taolistest katsetest loobus.

Juka Käärmann. Puhkav mees.
Õli ja akrüül lõuendil. 106 x 137 cm 2008

Kui rääkida Juka Käärmanni maalimisande eripärast, siis peab ütlema, et omanäoline, värvitundlik ja unenäoliselt impressionistlik maalistiil arenes temas välja kiiresti. Samal aastal maaliosakonda astumisega ja veel mõne aasta jooksul valmisid paar-kolmkümmend maali. Iga teine neist piltidest oli ja on varajase Käärmanni perioodi meistriteos. Hilise Käärmanni perioodil (mis saabus 30nda eluaasta paiku) hakkas inspiratsioon teda külastama harvem, kuna tema nõudmised endale kui kunstnikule kasvasid sedavõrd kõrgeks, et tavainimese kombel ei lubanud ta inspiratsioonil end lihtsalt enam külastada. See oleks olnud liialt igav lahendus.

Hilisele Käärmannile meeldib pigem teatavas intensiivses tardumuses oodata mitu nädalat, vahel isegi mitu kuud tõelist, nüüd juba planeetidevahelist inspiratsiooni. Süües sel ootamise perioodil väga vähe, küll aga juues ohtrates kogudes teed ja tõmmates (tubaka)piipu, ei pilguta ta sel ajal eriti silmigi. Ta on sel ajal nagu kassikakk, kes seisab päise päeva ajal jämeda kuuse all. Maalimisele läheneb ta vaim siis nagu pika ja keerulise strukutuuriga olemise labürindi südamele - vaim eksib ja eksleb seal meeleldi ära, paneb mõne värvi suurele lõuendipinnale, siis jälle eemaldub lõendist, mõnikord eemaldub lausa teise maakonda või linna, talviti koguni mootorrattaga Aafrikasse... Aga kui kunstnik siis kord kolme kuu või poole aasta tagant jõuab viimaks labürindi keskele, ilmub tema nägemusse ja sealt käe kaudu edasi lõuendile just see õige värvilahendusega inimene, inimgrupp, maastik või alkeemiline abstraktsioon. Ühe-kahe-kolme palavikulise ööpäevaga valmib maal, mis on unenäoliselt impressionistlike värvidega lõuendile kantud, inimesed, linnud või mingid kolmandad olendid ilmuvad ta lõuendile puhkeasendis või küsivas asendis näoga pooleldi vaataja suunas.

Juka Käärmann. Papid.
Õli ja akrüül lõuendil. 100 x 69 cm 2008

Juka Käärmanni sugestiivne ja nägemuslik õlivärvikeel on justkui iselaadne ajamasin, mis kannab päikesesüsteemi maastikke umbes kahesaja aastase raadiusega minevikust või tulevikust üle meie päevisse. Tema maalid meenutavad fokuseerimata värvilisi fotosid või piltsõnumeid, mis pärit 19ndast või 23ndast sajandist.

Rääkimata ei saa jätta sellestki, et korteri- ja majajumalatega on Juka Käärmannil sama head suhted kui kunstijumalannaga. Oli see siis 90ndatel skvotitud 100-ruutmeetrine kõrgete lagedega korter Supilinnas Emajõe tänaval, kust avanes vaade Emajõele, või hilisemad korterid Küütri, Kastani või Peetri tänaval, ikka on need juhtunud olema väga omapärase sisearhitektuuriga, ja ka asjad, millega Käärmann oma korterid täidab, on hoopis isesugused. On selline tunne olnud tema korterisse või majja sisenedes, et ta elamine asub justkui mingisuguse väga suure lossi keskosas, ning et need keskmised toad on nagu veidi ära unustatud lossi päris kasutajate poolt, kes elavad rohkem väliskülgedel ja servades. Nii et seal lossi keskel on seetõttu aeg kuidagi seisma jäänud.

Kunstnik Juka Käärmanni leonardodavincilikku elukarmat tõendab ka see, et paralleelselt maalimisega on ta nikerdanud professionaalselt kõrgel tasemel bambusest parmupille, elades nende müügist saadud raha eest neil päevil, kui tujukas maali-jumalanna on viibimas parasjagu kusagil mujal, valge pilve sees ookeani või vihmametsa kohal või Jupiteri tormistel meredel. Kord sellise pikema maalipõua ajal, kümmekond aastat tagasi, nikerdas ta valmis koguni ühe elusuuruses ukse ühte maamajja Hiiumaal, köögi ja toa vahele. Ta tegi seda selleks et ellu jääda. Talle maksti selle eest raha. Läinud suvel lammutati see maja maha, meisterlik uks aga võeti kaasa uude majja ja pandi seal köögi ja toa vahele uuesti püsti. Peale parmupillide ja uste valmistamise on Juka Käärmann endale elatist hankinud veel ka kalapüüdmisega ja korilusega. Kalu ise süües ja koriluse saadusi müües. Kui muidu on kunstnik vaikse loomuga, siis kalavetel meeldib talle lobiseda. Sest kalavetel lobisevad kõik kalamehehed omavahel valjusti ja kirglikult nagu väikesed lapsed. Eriti siis kui kala kätte saadakse. Peale selle tunneb ta veel ka ikoonimaalimise iidset kunsti, mida käis omal ajal õppimas Egiptuses vanade meistrite juures. Kolm tema tehtud hiiglaslikku ikooni ehivad praegu Karlova õigeusu kiriku seinasid.

Kümnes amet on aga kunstnik Käärmannil olnud nälg. Ta on nälginud nii Tartus kui Hiiumaal, nii Jõgevamaal, Pärnumaal, Järvamaal kui ka Tuhkja talus Soomaal. Ta on söönud kuivanud leivakuntse, korjanud kraavist üles ärasulanud jäätise ja selle kohe alle neelanud, on joonud ära kraavist leitud pooliku sooja õlle, et kustutada nälga. Kord suvel, jalgrattaga teel Jõgevalt Hiiumaale, sõi ta teeveeres kasvanud noore vahtrapuu lehtedest täiesti tühjaks, et täita mingigi söödavalaadsega oma kõhtu. Ükskord saabusin talle ootamatult külla ja ta oli mind vastu võttes lausa inimsööjalikult tige. Kui küsisin, millest säärane tigedus, vastas kunstnik raevunult, et pole juba “kolm päeva midagi söönud.” Õnneks lahenes olukord toona mittekatastrofaalselt (mul oli juhtumisi palju süüa kaasas).

Juka Käärmann. Kokkutulek.
Õli ja akrüül lõuendil. 79 x 108 cm 2011

Nagu eelnevast nähtub, on Juka Käärmann kunstnik selle sõna kõige üdilikumas tähenduses. Kunstnik, kes oskab püsida kesk mittemidagitegemist ometi äärmiselt intensiivses olekus, mida võib välja lugeda kasvõi tema läbitungivast pilgust kesk hämarduvat Kalamäe talu, kus ta praegusel ajal viibib. Kunstnik istub kesk oma hiiglaslikku ja salapärast talutuba, silmad hiilgamas hämaras toas, ning vedib vaikselt piipu. Ta on nagu piipu tõmbav kassikakk, kes istub männioksal või seisab varjulise kuuse all, jälgides läbi roheliste okste tähelepanelikult maailmas toimuvat melu. Ta ootab oma tundi, mil sirutada laiali oma tohutud tiivad ja tõusta lendu.

Juka Käärmanni ateljees maalide keskel ringi jalutades on mind mitmel puhul tabanud veider tunne, et selliseid unenäoliselt intensiivseid, viirastuslike maastike ja inimestega maale ei saa justkui olemas olla. Need on nagu Gaguini maalid, mis too viimasel eluaastal oma toaseintele maalis ja mis põlesid tulekahju ajal koos majaga ära. Ja ometi, seal nad on, millest annab tunnistust ka maalides peituv reaalne energia, mida kiirgab vaataja silmisse ja südamesse.

Juka Käärmann. Perekond piirivalvurid.
Õli ja akrüül lõuendil. 80 x 110 cm 2001

Ühe sellise maali - “Lihtsuses peitub ilu” - ostis veel krooniajal ühelt Tallinna näituselt ära Eestisse sattunud ameerika ärinaine. Maal oli autori poolt teadlikult hinnatud ülikalliks, 50 000ndele kroonile, kuna autor ei tahtnud sellest loobuda. Ometi käis ostja selle summa rõõmuga välja, viies taiese endaga ühes üle Atlandi.

Eestis on Juka Käärmann korraldanud näitusi Tallinnas, Tartus, Valgas, Põlvas, Kärdlas, Pärnus, Viljandis, Tõrvas ja mujal. Tal on näitusi olnud ka Oslos, Berliinis, Bergenis, Münchenis ja Pariisis. Paarkümmend tema maali on välismaalaste kogudes.

Leonardo da Vinci alati otsiv, ringiekslev ja samas majesteetlikult aega viita oskav vaim on see, mis lendab ja hõljub siiani maailmas ringi, külastab vahel mõnda muud galaktikat kogub endasse kaugete tähepilvede kuldset tolmu ja pöördub jälle Maale tagasi, et asuda mõne inimkeha ja vaimu kaudu end konkreetsemal kujul taas välja elama. Üks selliseid da Vinci kosmiliselt renessanssliku vaimu kandjaid on ka kunstnik Juka Käärmann.

MEHIS HEINSAAR
on Lõuna-Eesti kirjanik.
Vaata ka tema tekste eelmistest Epifaniotest.