Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 14                  
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com, august@epifanio.eu
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

MINU FILMIKOGU
Indrek Kasela

MINU RAAMATUKOGU
Janari Lage

NÄHTAMATU RUUMI PUUDUTUS
Saale Kareda

HARRY PYE POSTKAART LONDONIST
Harry Pye

MIS MIND PUUDUTAB KUNSTIS TEGIJA JA VAATAJANA
Eve Apro

KRISTI VÄRVIMAJA
Kristi Kongi

BARCELONA TORN
Silver Soe, Vilen Künnapu

KUUSTEIST VAIKUSE AASTAT
Mehis Heinsaar

KIRJANDUSEST JA POPMUUSIKAST
Lauri Leis

KUNINGAD JA ÜLDSE
Artur Givargizov

KELLE VIGA? OMA VIGA. KAHJU.
Nato Lumi

MEESKOND

Kristi vÄrvimaja

Raske on alustada oma loomingu kirjeldamisega, kuna tahaks öelda väga palju, kuid samas ei ütleks ka midagi. Alustuseks teen pisikese emotsioonide kirjelduse - miks ma teen seda, mida teen. Või mis on mulle oluline loomise ja kunsti juures. Millised on küsimused, mille peale ma aegajalt mõtlen. Äkki jõuan niiviisi lihtsamalt ka mõne konkreetsema teose juurde.

Turbulents kui meetod, 2011. Panoraamfotod: Romer Laidsaar

Alustan nüüd...

Kuidas tegeleda loominguga, jäädes selle juures üdini ausaks? Hoida selle sees hinge ja saladusi, millest olen teadlik ainult mina, kuid samas jagades vihjeid ka teistele? Minu jaoks on kunst miski, mis hoiab enda sees kõike. Ja samas on see kõik justkui mitte midagi. Sest tegelik teadja saab olla ainult kunstnik ise, kes kodeerib enda teostesse neid salakoode. Ükskõik, kas kontseptuaalsesse teosesse, fotorealistlikku maali või abstraktsesse tükki.

Tegeledes loominguga, peab see tekitama mulle pidevat õhkuahmimise tunnet. Minu jaoks on sel hetkel, kui asjad hakkavad toimuma (idee visualiseerub), kõik tohutult põnev. Sest iial ei tea täpselt, milline võiks olla ettevõetud idee lõpptulemus. See fiil tekitab tohutu tahte protsessi uuesti läbi elada. Üha enam tekib tahe kogeda elamusi.

See on põhjuseks, miks ma olen kunstnik. Mul on põnev. Ma tahan leida ideedele lahendusi ja väljendusi. Tahan näidata oma mõtteid teistele ja testida, mis emotsioone see vaatajates tekitab. Ma jumaldan maalimist. Mulle meeldib maali protsessi juures kõik! Ja jumaldan inimesi, kes ausa tõsidusega tegelevad loomisega. Ma naudin vaatlemist ja süvenemist.

Love hurts Haapsalu limonaaditehases, 2011.
Foto: Kristi Kongi

Veel on väga oluline osa minu jaoks värvidel. Kõige erksamatel värvidel. Võimatumad ja erksaimad kombinatsioonid ja tulemused on mu täielikuks kireks. Antud tunnet on raske sõnadesse panna.

Meie ümber on suurtes kogustes mustreid ja värve, mida igapäevaselt ei pruugi märgatagi. Värvikombinatsioonid tunduvad oma erksuses nii ebareaalsed ja unenäolised. Need tekitavad minus suurt uudishimu ja tahtmist kõike proovida ja katsetada. Värvilise maailma loomine on minu jaoks millegi turvalise tootmine. Ma tunnen end hästi, kui viibin värvilises ruumis – kõikide oma värviliste asjakestega. Loon värvidega endale ideaalse fiktsiooni, milles igapäevaselt viibin ainult mina. Kuid sellest on vahel väga raske välja tulla. See on minu unistus, unenägu ja suur armastus.

Kirjeldan nüüd mõnda oma teost. Kõige selgemalt mäletan viimase maali ruumiinstallatsiooni – "love hurts" ( Nazarethi 1976 aasta rocklugu) maalimiskogemust. Installatsioon valmis Kaasaegse kunsti festivali Seanahk (2011) raames. Installatsiooni kohaks oli vana limonaaditehas Haapsalus. Esimest korda sellesse ruumi sisenedes olin ma pehmelt öeldes vaimustuses. Tegemist oli väga inspireeriva kohaga. Imekaunis suvine päike, erksinisised väikesed lilled ja kooruv vana värv, mis kõik moodustaski juba poole valmis tööst. Mul tekkis kohene ettekujutus, mida ma tahaksin seal maalida. Juurde oli vaja lisada värve. Ülejäänu oli kohal endal olemas.

Teine suurem ruumiprojekt oli "turbulents kui meetod" (2011). Selleks rentisin pooleks aastaks korteri, mida hakkasin kujundama enda pisikeseks värviliseks maailmaks. See korter oleks võib-olla kõige konkreetsem minu värvilise maailma loomise illustratsioon. Ja asi, mille tegemist jätkan.
Projekti alustades tegelesin ma kujundamisega – kogudes värvilisi asju (mida tegelikult vajasin ka oma igapäevategevusteks) ja neid kombineerides. Vajaliku ja õige leidsin enda ümbert, poodidest, külaskäikudest. Samuti sain värviliste asjade näol kingitusi ka sõpradelt. Mingil ajahetkel protsessi keskel hakkasin välja noppima fragmente, mida maalida. Maalidest kujunes omakorda teine paralleelmaailm. Sest maalid tõstsin hiljem näitusesaali, kus nad moodustasid omakorda uue emotsiooni ruumist. Kujundatud korter jäi eraldiseisvaks objektiks.

Projektile "turbulents kui meetod" andis tõuke minu eelmine projekt "transformaator" (näitus Draakoni galeriis 2010 novembris). Projektist "transformaator" (muundaja) saigi alguse minu lummus värviliste objektide vastu. Ehitasin värvilise laua. Värvilise laua ehitamine sai alguse ühest huvitavast mustvalgest fotost. Tahtsin proovida teha sellest pildist maali. Foto keskmeks oli külluslikult kaetud laud. Maalimise tulemust nähes ei olnud ma absoluutselt rahul – see tundus liiga igav ja mustvalge maal polnud mulle kuidagi omane ja ahvatlev. Kuid mõte jäi ikkagi tiirlema ümber laua, mis oli fotol (tegelikult oli maalimise tõukeks üksnes laud sel fotol). Edasi tegelesin mõttega, kuidas kasutada seda lauda. Tekkis erinevaid mõtteid ehitada üles mulle omane värviline laud. Ja niiviisi alustasin asjade kogumisega.

Eesmärgiks sai korjata kokku kõikvõimalikke värvilisi asju, nad ei pidanud omama mitte mingit funktsiooni. Ainsaks oluliseks asjaks ja ühendavaks lüliks oli võimalikult erk värv. Võtsin ette teha asjadega sama, mida tavaliselt olin teinud ainult pintsli, värvi ja paletiga. Asjad kombineerisin lauale. Mõte oli teha lauast omakorda maal (pealtvaates). Et testida, kumb tundub efektsem oma värvikülluses.

Transformaator. Õli lõuendil, 130 x 130 cm, 2010.
Foto: Stanislav Stepashko

Transformer. Draakoni galerii näituse vaade, 2010. Foto: Stanislav Stepashko

Tegelikult sai asja kandvaks ideeks ikkagi värv! Kas ma pean tingimata maalima, et saada silmale võimalikult häirivat tulemust? Nii ehitamise kui ka maalimise protsess oli ääretult nauditav.
Minu jaoks oli see midagi erilist. Ma ei teadnud, milliseks kujuneb järgmine käik. Või milliseks kujuneb visuaal – maal.

Mingil hetkel läks protsess väga süsteemseks, mille käigus õppisin tundma rohkem ennast ja tunnetasin väga selgelt oma võimeid. Tekkis hasart rohkem ja paremini (osavamalt) maalida! Sellest ühest objektist sai tõuke ka minu viimane – praegu pooleli olev "turbulents kui meetod", kus ma liigun objektidelt edasi ruumi. Loon enda värvilist ruumi, kust korjan välja fragmente, mida maalida, et jäädvustada emotsioone.

Vaadates viimaseid maalitud korterifragmente või "tranformaatori" maale, siis omandavad nad minu jaoks järjest rohkem poeetilist tähendust. Maalimise protsessi käigus omandavad nad nii mõndagi – see ongi hing, mälestused ja võibolla see ongi see iva, miks ma neid asju nii teen...

Kristi Kongi
on maalikunstnik. Vaata ka www.kristikongi.com
Foto: Rene Suurkaev