Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 15 Epifanio 16 Epifanio 17 Epifanio 18 Epifanio 19 Epifanio 20 Epifanio 21      
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

MINU FILMIKOGU
Indrek Kasela

MINU RAAMATUKOGU
Janari Lage

NÄHTAMATU RUUMI PUUDUTUS
Saale Kareda

HARRY PYE POSTKAART LONDONIST
Harry Pye

MIS MIND PUUDUTAB KUNSTIS TEGIJA JA VAATAJANA
Eve Apro

KRISTI VÄRVIMAJA
Kristi Kongi

BARCELONA TORN
Silver Soe, Vilen Künnapu

KUUSTEIST VAIKUSE AASTAT
Mehis Heinsaar

KIRJANDUSEST JA POPMUUSIKAST
Lauri Leis

KUNINGAD JA ÜLDSE
Artur Givargizov

KELLE VIGA? OMA VIGA. KAHJU.
Nato Lumi

MEESKOND

Mis mind puudutab kunstis tegija ja vaatajana

Minu esimesed emotsioonid seoses kunstiga jäävad 80ndate algusesse, kui ema viis meid Tallinna külastades lisaks loomaaiale ja jäätisekohvikule ka kunstinäitustele. Mäletan end päris väikesena ühes järjekordses galeriis vaatamas suuremõõtmelist maali, kus mõned punased pritsmed ja plekid, ning mõtlemas, et miks see on kunst. Järgmine mälupilt on Kesk-Eesti kraavikaldalt, kus vaatasin kuivanud muda pragunemist ja mõtlesin punaste laikudega maalile. Mõtlesin, et elu on palju suurem kui näitusesaali eksponaadid. Mõistsin, et kunsti luues ei ole tarvis palju lisada, pigem kuulata ja tähele panna.

Võtan kunstnikku kui meediumit Idee ja füüsilise maailma vahel. Mida puhtamalt Idee end manifesteerib, seda sügavamalt teos puudutab. Ja omakorda, mida puhtam on kanal, seda selgemalt tuleb Idee läbi. Ma ei ole iialgi aru saanud "minu idee" mõttest. Ideel ei ole kuuluvust. Küll aga võib omanditunne kunstnikku piirama hakata. Kui täna olla ühenduses ja kasutada meetodit, mis töötab, siis homme sellele enam loota ei saa. Pikas perspektiivis on kogemusele ja teadmistele toetumine tupiktee. Tehnikate valdamine on vajalik, et mateeria jalgu ei jääks, ja ei midagi enamat.

Joonistus: Eve Arpo

Otsin kunstist meeleseisundit – teatud avatust, energiat, otsinguid, küsimusi ilma vastusteta. Mind puudutavad need hetked, kui tajun meeleseisundi nihet ja sünnib ühendus. Kunstnikult eeldab loomine julgust, julgust vaadata sügavuti ja minna edasi võitluses oma deemonitega. Tegijal on vajalik olla ühenduses, välistatud on küsimused, nagu näiteks: kas see, mida ma teen, on vajalik, ilus, mõjus, tulus. Kohalolek! Vaatajalt eeldab kunst samuti julgust – julgust kogeda ja minna edasi tuttavalt pinnalt, anda ots käest ja lubada juhtuda. Kunst on kohtumine tundmatuga. Pidev muutuja. Samas, kunstis on alati teatud äratundmine.

Mind puudutab, kui kunst paneb mind helisema, kui teos võngub teatud sagedusel. Arhitektuuri- ja helikunsti festivali Tuned City raames toimunud kontsert Niguliste kirikus tegi seda sõna otseses mõttes. Ameerika eksperimentaalmuusik Charlemagne Palestine alustas üleval kiriku rõdul veiniklaasiga ühtlast heli tekitades ja aeg-ajalt ise ürgselt häälitsedes. Viled, mida ta seejärel orelist kirikusse paiskas, lainetasid üksteise järel, möödusid, liitusid, eraldusid ja liikusid edasi. Avastasin end helikausist. See oli olemine, puhas kogemus. Heli, ruum ja mina. Võnkumine. Mõnikümmend kuulajat said aeg-ruumi välise kogemuse, võiks öelda, ekstaasi osaliseks. Inimesed jalutasid helikausis ringi, mõni lamas vahekäigus selili, mina istusin ühe koha peal lummatult. Meenusid 90ndate algusaja usukogunemised, kus inimesed kirikus pikali kukkusid või ekstaasis end kõigutades Jumalale au andsid. Heli töötab otse – buuum, alateadvusesse! Isegi hirmutav kui üheselt.

Mulle meeldib kogeda teost mõtteis lahti seletamata ja kirjeldamata. Kunst räägib autonoomselt. Kanuti Gildi saalis etendunud Mairika Plakso diplomitöö on sööbinud mu mällu kui midagi ausat ja lihtsat. Midagi, mida esimese hetkega ei osanud lahti seletada ja teisel hetkel enam ei soovinudki. Tantsija liikus ruumis paar sammu edasi, tegi mõne hüppe tagasi, mõned pöörded ja suunamuutused ning ma mäletan seda aastaid. Mind valdab imetlus, kuidas midagi nii lihtsat saab nii mõjus olla.

Mind puudutab, kui suudan ja julgen kogeda elu selle mitmekesisuses, või kui tajun, et teose looja on seda julgenud. Mind puudutab julgus. Ja see on kunst.

***

Stseenike elust: istun seda teksti kirjutades Kalarannas, päikeseline pärastlõuna, rand on tühi. Tulevad kaks ujumistrikoodes umbes 10-aastast tüdrukut. Üks tüsedam asetab end vee piiril olevale autokummile poseerima. Emaliku madonna ja Paris Hiltoni sümbioos. Teine pildistab: "tee rätik lahti", "vaata siia", "jess, tee veel". Töntsakad puusa­nõksud, trikoo tõmmatakse strinigide moodi kannikate vahele, poseerija keerab end seljaga ja vaatab üle õla kaamera poole. "Inga, miks sa ennast paljaks võtsid?", "Veel, veel". Õhus on tunda piima ja lastevorsti lõhna.

Eve Arpo
tunneb tõmmet kunsti, sõna ja arhitektuuri piirialade vastu ning huvitub ruumi kirjeldamisest ja loomisest vahenditega, mis ei kuulu tavapraktikas arhitekti tööriistaportfelli. Vaata ka:
www.youmustrelax.com