Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 14                  
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com, august@epifanio.eu
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

MINU FILMIKOGU
Indrek Kasela

MINU RAAMATUKOGU
Janari Lage

NÄHTAMATU RUUMI PUUDUTUS
Saale Kareda

HARRY PYE POSTKAART LONDONIST
Harry Pye

MIS MIND PUUDUTAB KUNSTIS TEGIJA JA VAATAJANA
Eve Apro

KRISTI VÄRVIMAJA
Kristi Kongi

BARCELONA TORN
Silver Soe, Vilen Künnapu

KUUSTEIST VAIKUSE AASTAT
Mehis Heinsaar

KIRJANDUSEST JA POPMUUSIKAST
Lauri Leis

KUNINGAD JA ÜLDSE
Artur Givargizov

KELLE VIGA? OMA VIGA. KAHJU.
Nato Lumi

MEESKOND

kuningad ja Üldse

Aga millal me jahile lähme?

Ükskord sokutas keegi kuningas Filipile sedeli: "Filipp, ma armastan sind!"
"Kes see küll on?" jäi Filipp mõttesse. "Kui kole käekiri! Vahest Elisabeth? Vahest Julia? Vahest Maša?" Filipp kirjutas viisteist sedelit "Mina sind ka," ja hakkas neid kordamööda kõigile õuedaamidele sokutama. Kui mõni daam luges "Mina sind ka," seisis Filipp kõrval ja vaatas talle hellalt silma. Kuid daamid ei saanud millestki aru. Nad kehitasid õlgu ja heitsid sedelid prügiämbrisse.
"Kes see siis mulle kirjutas?" küsis eneselt Filipp.
"Ega ometi oma naine?!"
Kuid kirja kirjutas koer. Ta armastas niivõrd oma peremeest, et õppis ära isegi kirjutamise. Kaks päeva hiljem leidis Filipp oma saapa seest veel ühe sedeli: "Aga millal me jahile lähme?"

 

Artur Givargizov
Joonistus: August Künnapu

Ta ei lase mind!

Üks kuningas unistas, et talle kasvaksid pikad vuntsid. Ta tahtis sarnaneda oma vanaisa Arthuri portreega. Ent vuntsid ei kasvanud. Siis tuli lossi võlur ja ütles:
"Teie kõrgus, et vuntsid kasvama hakkaks, tuleb ära süüa võluauster. Näete, ma tõin teile mitu tükki. Sööte ära – ja olete kolme minutiga nagu Arthur."
"Hurraa!" rõõmustas kuningas.
Sõi austri ära, aga vuntsid ei kasvanud.
"Mitte võlur, vaid valevorst!" kuulutas kuninganna.
Ja sõi samuti austri ära.
Ja sai selliseks nagu Arthur.
"Näete," sõnas võlur. "Ma pole valevorst."
"Miks siis minul ei kasvanud?" küsis kuningas.
"Ei tea," kehitas võlur õlgu.
Aga kuninganna sikutas vuntse ja päris:
"Aga kuidas neist nüüd lahti saab?"
"Huvitav küll, miks minul ei kasvanud?"
"Kuid te ju nägite, Teie Majasteet, et ma pole valevorst!"
"Aga kuidas neist vuntsidest nüüd lahti saab?"
Ja kuningas läks kurval meelel magama.
"Ka mul on aeg," sõnas võlur.
Ent kuninganna klammerdus tema varrukasse ja sõnas:
"Ma ei lase sind lahti, kuni sa ei ütle, kuidas neist vuntsidest lahti saab!"
"Ta ei lase mind lahti," muigas võlur.
Ja haihtus õhku.

Palju karuliha on kahjulik süüa

Ükskord saatis kuningas Habekakk kuningas Filipile kirja:
"Anna mulle tagasi kaks tiiki ja tammik, mis on Põlvepiku mäe juures. Kui ei anna, vallutan need ise ära. Sinu vanavanaisa vallutas need minu vanavanaisalt sada aastat tagasi. Aga nüüd on minu sõjavägi suurem kui sinu oma. Ja ma vallutan need tagasi."
"Kaks minu karpkaladega lemmiktiiki ja puravikega tammik!" vihastas Filipp.
Ja kiskus kirja tükkideks.
"Aga äkki annaks tagasi?" pakkus kaitseminister. "Sest kui ta ära vallutab, on veelgi vastikum."
"Vallutab ta jah," muigas Filipp. "Enne kasvab minu naisele habe, kui tema need ära vallutab."
Ja kuningannale kasvas jalamaid habe.
Alguses hakkasid kõik õukondalsed naeratama, kuna neile meeldis, et kuningas sedasi ütles. Kuid siis nägid nad kuninganna habet ja lõpetasid naeratamise.
"Ei, parem on heaga tagasi anda," ütles kaitseminister. "Näete," ta noogutas peaga kuninganna suunas. "Järelikult vallutab."
Kuid Filipp ei andnud ikkagi tagasi. Ja õigesti tegi. Sest et Habekakul polnud mingit sõjaväge. Habekakk arvas, et Filipp ehmatab ära, aga Filipp ei ehmatanud.
"Aga miks mulle siis habe kasvas?" päris kuninganna.
"See on sellest, et sa palju karuliha sööd," vastas kuningas.

Autoportree

Õukonna kunstnik Leonard maalis kakskümmend aastat ainult kuningas Filipp Erilist. Ära tüütas. Ta otsustas maalida autoportree.
"Põhiline, et kuningas midagi teada ei saaks," ütles Leonard oma peegelpildile. "Saab teada – kisub pea otsast."
Kahe nädala pärast, kui autoportree peaaegu valmis oli, tormas ateljeesse Filipp.
"Kes see on?" karjus kuningas. "Kelle sa oled joonistanud?"
"See olen mina!" vastas Leonard vapralt.
Endamisi aga lisas kurvalt: "Ehh, hüvasti õukonnakunstniku töö. Ja vahest ka elu. Hüvasti, mäed, jõed, metsad, jär ..."
"Kuidas see sina oled!" hüüdis lõbusalt Filipp ja ähvardas Leonardi sõrmega. "See olen jälle mina. Tubli, kõik on õige. Tahtsid mulle rõõmu teha?"
Ja kuningas ähvardas veel kord sõrmega, siis aga patsutas hellalt kunstniku õlga.
Järeldus: kui kakskümmend aastat järjest maalida ühte ja sama kuningat, siis tuleb ta lõpuks välja juba automaatselt.

Esimene revolutsionäär

Vana kuningas Eduard tüdines oma vanast naisest ära, ja ta saatis tolle kloostrisse. Ise aga otsustas abielluda mõne noore kaunitariga.
"Ega ta peagi printsess olema," ütles Eduard iseendale, "Oleks ta ainult noor ja kaunis."
Ja valis välja pottsepa tütre.
"Ainult et tal on poisi iseloom," hoiatas pottsepp. "Jookseb päevad läbi palliga ringi."
"Olgu peale," nõustus kuningas. "Ma tahaks kah vahel nii-öelda poistega ringi joosta."
Nii saigi Inkast kuninganna. Kolm päeva püsis troonil vagusi, siis aga hakkas mööda lossi ringi triblama.
"Inka!" karjus kuningas. "Te olete nüüd kuninganna! Ega see pole palliplats. Oma palliga lööte te katki hiina vaa ..."
"Tinn!" läks vaas katki.
"Näed sa," ütles kuningas.
Ja nii iga päev. Kord vaas, kord aken.
Sedasi ei jäänud lossi enam ühtki tervet akent järele.
"Varsti tuleb talv," muretses Eduard. "Kuidas me küll talvel katkiste klaasidega elama hakkame?"
Vana naine kloostris aga rõõmustas: "Paras sulle, vana loll. Tuleks talv ometi kiiremini."
Asjata rõõmustas. Enne talve toimus revolutsioon, ja kuningalt võeti loss niikuinii ära.
Kuid selle eest, et ta pottsepa tütrega abiellus, teda ei tapetud. Kõik teised löödi maha, aga kuningat mitte.
Pottsepp ronis tünni otsa ja kuulutas rahvale:
"Meie kuningas oli esimene revolutsionäär! Ta ajas kuninganna minema ja abiellus pottsepa tütrega. Ja vaadake tema lossi! Mul on kodus sada korda parem!"
Ja nii ei tapetudki kuningat ära. Talle pandi eluajal isegi ausammas püsti.
Järeldus: tuleb abielluda noorte kaunitaridega.

Artur Givargizov
sündis 1965.a. Kiievis. Ta on väga mitmekülgne inimene – lõpetas Moskva konservatooriumi juures tegutseva muusikakeskkooli ning töötab muusikakoolis klassikalise kitarri õpetajana. Kuid samas on ta kaitsnud ka kandidaaditöö laste luule musikaalsuse teemal, ja oskab lisaks tavapärastele keeltele (inglise ja saksa) isegi hiina keelt.Givargizov elab Moskvas, kuid reisib palju ringi. Noore muusikuna on ta mitmeid kordi külastanud Eestit ja Tallinna, mis talle jättis sügava mulje. Tema lasteraamatud ei ole kirjutatud kindlat sihtgruppi silmas pidades, nad on loetavad kui head huumoriraamatud täiskasvanutele. Givargizovi kirjastaja "Egmont Rossijast" kinnitab: "Artur – see on elus Daniil Harmsi kehastus meie päevil." Tõsi, teda ei peeta eriti pedagoogiliseks kirjanikuks, kuid autor ise võtab seda kui komplimenti. Ja ta pole kategooriliselt nõus nendega, kelle meelest pole tänapäeva lastekirjandust enam kellelegi vaja.

Raamatutest soovitaks siinkohal selliseid nagu
"Pro korolei i voobštše" (2005),
"Zapiski võdajuštševosja dvoješnika" (2005),
"Hitrõi Zubov" (2006),
"Kontrolnõi diktant i drevnegretšeskaja tragedija" (2010)

Vene keelest tõlkinud ja kommenteerinud Ilona Martson