Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 14                  
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com, august@epifanio.eu
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

MINU FILMIKOGU
Peeter Unt

MINU RAAMATUKOGU
Laura Põld

INIMENE JA RUUM
Polina Tšerkassova

MUINASJUTT SELLEST, KUIDAS MUSTLASED MAAILMA LAIALI LÄKSID
Polina Tcherkassova

MUINASJUTT MUSTLASTE PULMADEST
Polina Tcherkassova

ÕPETAMISE MÜSTEERIUM
Vilen Künnapu

RUUMIST JA RUUMILISUSEST
Maija Rudovska

HARRY PYE POSTKAART LONDONIST
Harry Pye

SINU BETOONKUPLITE ALL, MU LINN
Jan Kaus

VAREMETE AKADEEMIA
Marco Casagrande

SENTIMENTAL JOURNEY HOME
Kadri Mälk

ROHTMAA SERVAL
Mehis Heinsaar

SIVTSEV VRAŽEK. PÕIKTÄNAV
Andrei Ivanov

MEESKOND

Ruumist ja ruumilisusesT

MÕningaid mÄrkmeid nelja Norra kunstniku
ja Ühe Saksa arhitekti kohta

Sõnaga ruum tähistatakse piiramatut kolmemõõtmelist ala, milles eksisteerivad kõik olemasolevad objektid. Ingliskeelne sõna space pärineb ladinakeelsest sõnast spatium, mis tähendab "võidujooksurada", "vahemaad", "intervalli".1

Alates Antiik-Kreekast, kus ruumi määratleti lõputu tühjusena, milles liiguvad aatomid, on teaduses ja filosoofias kujundatud suur hulk selleteemalisi teooriaid. Sobivaim teooria kaasaegse kunsti praktika kontekstis pärineb aga prantsuse filosoofilt Henri Lefebvre'ilt, kelle väitel on ruum sotsiaalne produkt, keerukas sotsiaalne moodustis, mis põhineb väärtustel ja sotsiaalselt kujundatud tähendustel, mis mõjutavad ruumilisi praktikaid ja ruumitaju.

Minu hiljutine kogemus on näidanud, et paljud tänapäeva kunstnikud nii Balti riikides kui ka Skandinaavias töötavad ruumiliste elementide ja ruumilisuse ideega mitte ainult ruumi enda pärast, vaid kasutades seda ka metodoloogilise vahendina oma kunstiliste vajaduste rahuldamiseks. Käesolevas essees tahaksin tutvustada viit kunstnikku, kellega tutvusin Norras, viibides 2010. aasta sügisel residendina Hordalandi Kunstikeskuses Bergenis. Need on Hilde Angel Danielsen, Eva Kun, Arne Ingvaldsen, Cato Løland (kõik Norrast) ja Gabi Schillig (Saksamaalt). Ehkki nad kõik keskenduvad kolmemõõtmelistele kunstiteostele, mida võib liigitada installatsioonideks, objektideks või koguni disainiks ja arhitektuuriks, erinevad nende kunstipraktikad üksteisest mitmel tasandil. Käesolevas essees ei soovi ma otsida kunstnike töödes sarnasusi, vaid juhtida tähelepanu asjaolule, et ruumi kohalolu ja tähtsus nende tegevuses tuleneb küll eri vajadustest ja kontekstidest, kuid kõigil juhtudel võib seda käsitleda põhiideena, mille kaudu kunstipraktikat ja kunstiteost tajutakse ja tõlgendatakse.

Cato Løland. Punane kordus, 2010.
Foto: Cato Løland

Cato Løland. Punane, roheline ja valge nurk, 2010
Foto: Cato Løland

   

Cato Løland. Arusaamatus, 2010. Foto: Cato Løland

Ruumi teema huvitab mind sellest ajast saadik, kui asusin uurima arhitektuurivaldkonda, kus ruum on ühistingimus, mille kaudu mõista ja selgitada arhitektuurilisi struktuure ja suhteid. Seega tahaksin ma kasutada ja rõhutada arhitektuuri aspekti ning selgitada ruumi mõistet sellega seonduvate tööde kaudu. Sel põhjusel pälvis minu tähelepanu Hilde Angel Danielseni ja Gabi Schilligi kunstitegevus. Nende teosed on heaks näiteks, kui esitame küsimusi nagu: kuidas me mõistame arhitektuuri, mida sellelt ootame ja kuidas on see seotud muude teadmisvaldkondadega. Norra kunstnik Hilde Angel Danielsen töötab arhitektuuri, käsitöö ja disaini lõikumiskohas. Tema suuremõõtmelised objektid/skulptuurid on sageli kohaspetsiifilised ja loodud kindlatesse paikadesse, et anda ümbritsevale keskkonnale visuaalne kommentaar või astuda sellega dialoogi.
   

Arne Ingvaldsen. Türkiis. Trøndelag senter for samtidskunst, Trondheim, Norra, 2007.
Foto: Roar Øhlander

Näiteks võib tuua pikaajalise projekti Läbipaistev telliskivisein (2010) või uusima teose Teine sein ehk Jalgpalliskoor (2010). Mõlemad on ehitatud telliskividest, mis muutuvad Hilde käes läbipaistvaks ja kergeks. Arvestades käsitöö pikaajalist traditsiooni Norras ja käsitöö võitlust selle eest, et seda nimetataks kunstiks või vähemasti tunnistataks täieõigusliku meediumina tänapäeva kunstipraktikas, omandab Hilde keskendumine käsitööle Norra kunsti kontekstis olulise tähenduse. Ja sellel aspektil on tugevam tähendusvarjund kui disaini valdkonda ulatuvate arhitektooniliste ruumistruktuuride (näiteks Läbipaistev telliskivisein) ehitamisel.
   

Saksa arhitekti Gabi Schilligi huviobjektiks on ruumi vahendamine. Mõisted nagu keha, keskkond, performance, tekstiil jne – samamoodi nagu savi või vill – võiksid tema jaoks toimida "tööriistadena", mida kasutada ruumi vahendamise süsteemi ülesehitamisel. Schilligi kataloogi esileheküljelt võetud lause kirjeldab tema loomingut tabavalt: "Minu töö on loomupäraselt motiveeritud inimkeha ruumist ja tegeleb mitmete projektidega, mis hõlmavad arhitektuuri, moe, disaini, performance'i- ja kontseptuaalse kunsti harusid, kasutades töövahendina tekstiili materiaalsust avatud ruumisüsteemides." 2

Gabi teosed püüavad näidata, et nii arhitektuur kui ka ruum ise ei ole mitte suletud ega staatilised süsteemid, vaid neile tuleks läheneda muutuse idee ja mitmemõõtmelise mõistmise kaudu, tunnistades tänapäeva inimese dünaamikat ja rändurlust. Alustuseks valmistab ta rõivaid, mis toimivad vahendajana konkreetse ruumi (mis võib olla ka arhitektuuriobjekt) või ümbruskonna ja inimkeha vahel. Riideesemest saab vahend ruumi aktiivseks kogemiseks ja tajumiseks. Niisiis seatakse küsimärgi alla viis, kuidas me arhitektuurist mõtleme: kas arhitektuur peaks olema objekt, mille on konstrueerinud ja kavandanud konkreetne isik/arhitekt, või peaks see pigem olema ruum, mille ehitab ja mida asustab ühiskond ise?

Kunstnikele Arne Ingvaldsen ja Cato Løland võib läheneda teistsuguse nurga alt. Tavaliselt vaatlevad nad ruumi kui juba fikseeritud materjali ning uurivad ja hõivavad seda oma kunstis või kasutavad seda kunstiteoste osana. Arne Ingvaldseni töövaldkond on väga lai ja ta ei loo üksnes kohaspetsiifilist kunsti, näiteks maakunstiteoseid, vaid ka tohutu suuri geomeetrilisi struktuure "suletud" ruumides, nagu näiteks valges kuubis. Mõned teosed on valminud koostöös tema naise, Ungari installatsioonikunstniku Eva Kuniga, kelle töid võib samuti iseloomustada ruumi mõiste kaudu.

Hilde Angel Danielsen. Teine sein ehk jalgpalli tabloo. Vistula jõe kaldal Varssavis, Poolas, 2010.
Fotod: Hilde. A. Danielsen

Eva Kun. Valguse vormid, Norra, 2000.
Foto: Dannevig Foto AS

Nii Arne kui Eva kunstiteosed muutuvad aja- ja kohaspetsiifilisteks projektideks, sest neid ei saa teise paika või olukorda ümber tõsta nii, et need säilitaksid sama struktuuri ja tähenduse ning nende tööde kohalolu säilib ainult dokumentatsioonis. Kui Eva Kuni installatsioone võib kirjeldada modernistlikena, siis Arne Ingvaldseni tööd on postmodernsed. Tema üle-elusuuruses geomeetrilised figuurid (näiteks Türkiis, 2007; X, 2007) dekonstrueerivad konkreetset paika ja ruumi, lõhuvad selle ning allutavad kindlale struktuurile. Nimetatud põhimõtted toimivad sarnaselt arhitektuuriga, mis määrab ruumi tajumise viisid. Ehkki Arne töid võib analüüsida skulptuuri kontekstis, muutuvad need samas ka arhitektuuriks, ja sellisena võib neid nimetada modernistliku skulptuuri antiteesiks. Nagu Norra kunstikriitik Ingvill Henmo on öelnud: "Võib näida, et Arne Ingvaldseni ruumiskulptuur okupeerib piirkonda, mis jääb "skulptuuri" (mittearhitektuur ja mittemaastik) ja "aksiomaatiliste struktuuride" kategooriate (arhitektuuri ja mittearhitektuuri) vahele. (..) Nurgad seonduvad olemasoleva arhitektuurilise ruumiga ja uurivad arhitektuuri põhiolemust, asudes antud juhul kusagil skulptuuri ja arhitektuuri vahepealsel alal." 3

Gabi Schillig. Avalik vastuvõtja. New York, 2009.
Fotod: Gabi Schillig

Cato Lølandi tööd on sisuliselt vaimukad kommentaarid ruumielementidele, mida tavaliselt ei kasutata või mida ollakse unustamas. Need ei tähista niivõrd "negatiivset ruumi", kuivõrd vahepealset ala. Näiteks peetakse galeriides selliseid elemente nagu sambad, nurgad või isegi sambabaasid arhitektoonilise keskkonna põhifunktsiooni seisukohalt perifeerseteks. Cato seevastu töötab just niisuguste "kohalike" asjadega, teda huvitab juba olemasolevate ruumiobjektide/-elementide taaskasutamine. Sellest kujuneb väga tähtis jõuline ja ambitsioonitu žest peegeldamaks ümbritseva ruumilisust.

Võttes arvesse, et enamik eelmainitud kunstnikke tegeleb kohaspetsiifilise ja kohaliselt määratletud kunstiga, soovin ma juhtida tähelepanu asjaolule, et nende kunstiteosed on küll loodud "kohalikesse ruumidesse" (selle väga üldises tähenduses), kuid "kõnelevad" samas rahvusvahelist keelt, mis pakub meile ühist kunstimõistete sõnavara.

Metodoloogiline viis selle saavutamiseks on piiride hägustamine, eri väljade ja strateegiate omavaheline seos on muutunud ühiseks väärtuseks või koguni tööstiiliks. Ja see võikski toimida spetsiifilise ruumilise platvormina, kus eri valdkonnad võiksid kohtuda ja teadmisi vahetada.

Lisateave:
http://www.hildeadanielsen.no/
http://www.gabischillig.de/
http://arneingvaldsen.no/
http://www.evakun.no/
http://catololand.blogspot.com/


1 Space // Concise Routledge Encyclopedia of Phylosophy. – London, NY: Routledge, 2000, P.853
2 Schillig Gabi, Mediating Space. Soft Geometries, Textile Structures, Body Architecture. – Stuttgart: Akademie Schloss Solitude, merz&solitude Reihe Projektiv, 2009, P.5
3 Henmo Ingvill, A Spatial Memory // Arne Ingvaldsen: To Grønne Vinklar. – Hamar: Hedmark Kunstsenter, 2000, P.6

 

Maija Rudovska
on Riias elav vabakutseline kuraator ja kunstiajaloolane. Eelnevalt on ta kureerinud mh järgmisi projekte: Pilk: Õõnestavad aktsioonid normatiivses ruumis (Regard: Subversive Actions in Normative Space; Moderna Museet, Stockholm, 2010) ja Kommipommitaja – noor Läti maalikunst (Candy Bomber – Young Latvian Painting; Läti Kunstimuuseum, Riia, 2007/2008). Rudovskal on kunstide magistri kraad Läti Kunstiakadeemiast ja bakalaureusekraad visuaalse kunsti pedagoogika alal Läti Ülikoolist. Ta lõpetas Curatorlabi kuraatoriõpingud Konstfacki Kunsti, Käsitöö ja Disaini Ülikoolis Stockholmis ja on alustanud doktoritöö kirjutamist Läti Kunstiakadeemia juures. 2010. aasta sügisel viibis ta residendina Hordalandi Kunstikeskuses Bergenis. Vaata ka tema teksti Mõne sõnaga Läti maalikunsti viimastest arengutest Epifaniost 10/2009.

<