Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 14                  
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com, august@epifanio.eu
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

MINU FILMIKOGU
Peeter Unt

MINU RAAMATUKOGU
Laura Põld

INIMENE JA RUUM
Polina Tšerkassova

MUINASJUTT SELLEST, KUIDAS MUSTLASED MAAILMA LAIALI LÄKSID
Polina Tcherkassova

MUINASJUTT MUSTLASTE PULMADEST
Polina Tcherkassova

ÕPETAMISE MÜSTEERIUM
Vilen Künnapu

RUUMIST JA RUUMILISUSEST
Maija Rudovska

HARRY PYE POSTKAART LONDONIST
Harry Pye

SINU BETOONKUPLITE ALL, MU LINN
Jan Kaus

VAREMETE AKADEEMIA
Marco Casagrande

SENTIMENTAL JOURNEY HOME
Kadri Mälk

ROHTMAA SERVAL
Mehis Heinsaar

SIVTSEV VRAŽEK. PÕIKTÄNAV
Andrei Ivanov

MEESKOND

Inimene ja ruum

Koobastest, mustlastest ja muudest enesest­mÕistetavustest

On maa, on taevas, ja kuskil seal nende vahel on inimene.
Tuva laul

"Me kõik oleme siin creadores*... Nii palju, kui igaüks suudab unistada," podises väsimatu Dara omaette, püüdes kinnitada värvilist kaltsu koopa tagumises toas kohta, kus oleks pidanud olema uks. Ta rääkis küll minuga, kuid oli oma kodu hubasemaks muutmisega väga ametis. Dara on suur mustlasnaine, kes elab Sacromonte mäe ühes paljudest koobaselamutest; külastasin teda oma etnograafilisete välitööde ajal Granadas Hispaanias päris tihti. Mulle meeldis tema vapper viis aeg-ajalt koopas asju ümber paigutada, mis küll ei vähendanud segadust ruumis, kuid mõjus väga värskendavalt.

Kivimassiivi rajatud elamu koos selle kitsaste koridoride, eriti madala lae ja loominguliselt ümarate kiviseintega meenutas mulle mõne looma koobast. Tol hetkel hakkas mul selle mõtte pärast piinlik − on antropoloogia ju just saanud lahti "primitiivsete" hõimude mõistest ja mina siin kõrvutan Dara kodu loomakoopaga... Kuid see oli kõige loomulikum võrdlus. Sama võrdlust kasutas ka üks väga inspireeriv ja ebakonventsionaalne antropoloog Tim Ingold. Erinevus inimese loodud keskkonna ja loodusliku keskkonna vahel seisneb selles, et loomade ehitiste mudelid on sisse kodeeritud nende kehadesse, aga inimene kujundab maju vastavalt fantaasiale ja vajadustele. Iga uus arengufaas arhitektuuri ajaloos on olnud seotud muutustega inimese enda kavatsustes või eesmärkides. Huvitav on vaadata, kuidas arhitektuuri ajalugu tegeleb siiamaani esimese inimajaloos tehtud ehitise otsimisega.
Ka Pariisi Jumalaema kiriku pearestauraator Eugène Viollet-le-Duc pakkus aastal 1875 vastuse küsimusele, millal ja miks hakkasid inimesed maju ehitama. Vastus oli piisavalt müütiline ja müstiline: õnnetut hõimu Nairitti külastas kord ajarändur Epergos, kes viis neile ratsionaalse mõtlemise, millega kaasnes ka ehitusoskus. Sellesse müüti on kodeeritud sisse idee, et mõte eelneb materiaalsele väljendusele. Peaksin kasutama siinkohal passiivi, mida eesti keel väga ei armasta. Keskkond peab alguses olema mõeldud ja alles siis ehitatud. Oleme niiviisi harjunud. Alguses koostab arhitekt projekti ning alles hiljem hakatakse hoonet ehitama. See on meie jaoks täiesti enesestmõistetav. See peegeldub ka meie linnamaastikus, kus peamine väärtus tundub olevat ruumi ja avaruse täis ehitamine, keskkonna muutmine ja oma kunstilise jälje jätmine. Vaadates aina kitsamaks jäävat linnamaastikku, tundub vahel, et keskkond on alguses ehitatud ja alles siis mõeldud...

Eugène Viollet-le-Duc. Esimene hütt.
Ajareisija Espergos toob inimestele ratsionaalset mõtlemist, 1875.

   

Mustlaskoobas Granadas, Hispaanias

Ent mitmete põlisrahvaste jaoks ruumi kinni ehitamine nii enesestmõistetav pole. Näiteks Austraalia aborigeenid poleks sugugi nõus, et keskkond peab olema ehitatud. Nad küll mõtlevad oma keskkonda, kuid ei ehita seda, sest kõik on juba olemas − kõik, mis vaja, on kirjutatud loodusesse. Avaratel Austraalia lagendikel elavad aborigeenide hõimud näevad igas looduskeskkonnas täiuslikku loomet, mida on konstrueerinud nende suured loodus- ja loomavaimudest esivanemad pühas dreamtime aegruumis. Nende looming on sedavõrd täiuslik, et inimese füüsiline sekkumine keskkonda tohib olla vaid minimaalne. Nad tunnevad ja "mõtlevad" oma keskkonda palju paremini kui meie, sest ehitatud maastik eksisteerib nende jaoks ettekujutuses ning seda on võimalik kutsuda esile lauluna. Kui paljud meist oskaksid seletada lauluga, kasutades ainult täishäälikuid ja erinevaid rütmifiguure, kuidas jõuda Tartust Taevaskotta? Aborigeenid saaksid sellega aga hakkama, sest neil on võimalik panna laulu kogu vajalik geograafia, seletades täpselt, kuidas jõuda mõnda hõimude kokkusaamispaika.

Antropoloog Tim Ingold pakkus, et kütid-korilased, nagu näiteks austraalia aborigeenid, näevad ja tunnevad, et kogu kosmoloogiline tähendus väljendub looduskeskkonna maastikus, nii pole neil vaja seda muuta ega sellesse liialt sekkuda. Kuid küla- ja linnaelanik peab konstrueerima uusi tähendusi ja kogu oma kosmoloogiat üleskerkivate ehitiste ja looduse muutmise kaudu.

Dara Sacromonte mäkke rajatud kodus meenusid mulle need samad austraalia aborigeenid ja nende rändamine. Ka mustlased olid kunagi tuulega kihlatud. Nüüd on enamik neist jäänud aga paikseks, sest rändamisharjumus ei sobi kokku kaasaegse maailma ja seda tükeldavate riigipiiridega. Rahvas, kelle jaoks oli liikumine elu oluline osa, õpib nüüd suhestuma uue ja mitte nii enesestmõistetava elustiiliga. Nagu Hispaanias, domineerib teisteski riikides mingi konkreetse rahva või inimgrupi tõekspidamistel põhinev ettekujutus heaolust, õigest eluviisist ja ideaalsest linnaruumist, mis ei pruugi aga olla hea ja loomulik sugugi mitte kõigi jaoks.

Kui võrrelda mustlaste muinasjutte teiste rahvaste omadega, siis võib täheldada väga huvitavat eripära. Paljude rahvaste muinasjuttudes läheb peategelane õnne otsima, kaunitari päästma või vastu muule väljakutsele, ning oma õnne leides naaseb ta koju, sinna, kust on teele läinud. Selles peegeldub inimese suhestumine ruumi ja maailmaga. Kujutlen niisugust liikumist kui ringi. Inimene astub kodust välja, on teel, leiab õnne ning tuleb tagasi suurema või väiksema kaarega, moodustades ringjoone. Mustlaste muinasjutud on aga hoopis teistsugused. Kui mustlane pikal otsingul oma õnne leiab (kas kauni ja aruka naise, varanduse või ilusa hobuse näol), ei tule ta sellega kunagi tagasi kohta, kust oma teekonda alustas, vaid läheb edasi teda kutsuvate avaruste poole. Seega moodustab tema teekond spiraali, mida mööda käies ei jõuta tagasi alguspunkti, vaid avastatakse spiraali järgmisel keerul uus kodu.

Kas rändame päikese järgi või tuleme õhtuks koju tagasi, ehitame oma elukeskkonna võimalikult täis või eelistame sekkuda looduskeskkonda vaid minimaalselt, elame koopas, hütis või kõrghoones, see kõik sõltub sellest, mida me enesestmõistetavaks peame. Need samad kavalad ja tihti teadvustamata enesestmõistetavused loovadki meie maailma ning mõjutavad väga suurel määral meie unistusi.

Vaade Sacro Monte mustlaskoobastele Granadas,
Hispaanias, 1949. Foto: Dmitri Kessel

Mustlasköök Sacro Monte koopas, 1949.
Foto: Dmitri Kessel

Võib kuulda, kuidas maailmas leiab aina rohkem kõlapinda Amazoni põlisrahvaste idee, et ainuke reaalne viis maailma muuta seisneb unistuste muutmises. Sest nii nagu mustlasnaine Dara lõi koopasse enda jaoks loomuliku elukeskkonna, loome ka meie oma unistuste ja meid vahel piiravate enesestmõistetavustega enda oma. "Me kõik oleme siin creadores".

* hisp k – "looja"

Edasi lugemiseks ja uurimiseks soovitan: Bruce Chatwin "Songlines"
Tim Ingold "The perception of the environment: essays on livelihood, dwelling and skill"
Mustlaste muinasjutud (eriti, kui neid õnnestub otse mustlaselt kuulata)

Polina Tcherkassova
on antropoloog ja muusik, lisaks kogub muinasjutte ja räägib neid edasi.