Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 14                  
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com, august@epifanio.eu
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

MINU FILMIKOGU
Peeter Unt

MINU RAAMATUKOGU
Laura Põld

INIMENE JA RUUM
Polina Tšerkassova

MUINASJUTT SELLEST, KUIDAS MUSTLASED MAAILMA LAIALI LÄKSID
Polina Tcherkassova

MUINASJUTT MUSTLASTE PULMADEST
Polina Tcherkassova

ÕPETAMISE MÜSTEERIUM
Vilen Künnapu

RUUMIST JA RUUMILISUSEST
Maija Rudovska

HARRY PYE POSTKAART LONDONIST
Harry Pye

SINU BETOONKUPLITE ALL, MU LINN
Jan Kaus

VAREMETE AKADEEMIA
Marco Casagrande

SENTIMENTAL JOURNEY HOME
Kadri Mälk

ROHTMAA SERVAL
Mehis Heinsaar

SIVTSEV VRAŽEK. PÕIKTÄNAV
Andrei Ivanov

MEESKOND

Rohtmaa serval

"On möödunud kaheksateist päeva mu kolmekümne kolmandast sünnipäevast ja kõik mu enesele antud lubadused on rõõmuga murtud. Olen jälle hakanud käima kasiinos ja kolmel korral jõudnud end oimetuks juua. Ja mu ärevus, mingist mulle tundmatust närvihaigusest kantud ärevus üha süveneb... Isegi Tema, mu ainus, jättis mu nüüd lõplikult maha. Sest ma olevat haige ja nõrk... Aga kui haige? Ja kui nõrk? Selles on küsimus." • 

Nõnda mõeldes jõudis A. õhtusel maanteel jalutades künkanõlvale, kust avanes vaade ääretule rohtmaale. Tume rohi lainetas lihava ja mahlakana soojas tuules nagu meri. Nii kaugele, kui A. pilk ulatus, ei näinud ta sel rohtmaal lõppu olevat. Vahest ainult õige kaugel, tõstes käed loojuva päikese kiirte kaitseks silmade kohale, tundusid horisondil kõrguvat helesinised künkad, kuid samahästi võisid need olla ka pilvemassiivid. A.-d haaras aukartus ja hämming selle tundmatu tasandiku ees. •

Eespool kostus rohust kahinat. Võis aimata, et seal on liikumas mingid loomad. Võib-olla metssead. Sigadele meeldib ikka kõrges rohus olla. Kuid see võis olla ka mingi metsik hõim, kes roostiku varjus A.-d varitses. Mehe huultele ilmus kummaline naeratus. Alles nüüd andis ta enesele selgesti aru, et tagasiteed siit künkanõlvalt enam pole. Et see tee, mida mööda ta siiani on tulnud, on juba algusest saati olnud vaid ühesuunaline, ning ainuke moodus edasi liikuda on laskuda alla sellele ohtlikule ja tundmatule maale. • 

Päikese punane ketas puudutas servapidi juba silmapiiri ning hetkeks kattus lopsakas tasandik punase sädelusega. Sellest vaatepildist lummatuna süttis A.-s korraga mingi uus ja rahulik hingamine. Nõrkus ja väsimus olid kadunud. Ta murdis sealsamas maha paar noort haavapuud, otsis kotipõhjast raamatute ja tühjade õllepudelite vahelt välja liigendnoa, laasis tüvede ümbert maha oksad ja ihus noored haavad mõlemalt poolt otstest teravaks. Siis jäi ta ootele. • 

Rohtmaa kohale laskus vaikne hämarus. Üksainus, A.-le tundmatu lind häälitses kusagil eemal. Jahe tuul paitas mehe nägu, kui ta seal künkanõlval nõnda istus, kolm puust oda põlvedel, valvamas oma tundi. Aeglaste sõõmudega tõmbas A. kopsudesse mahlaka rohu lehka, mis temasse tasandikult hoovas. See rohi lehkas hoopis teistmoodi elu, hoopis teistmoodi hirmude ja iharuse järele võrreldes sellega, mida ta varem oli kogenud. See lehkas toorelt ja väljakutsuvalt. Mingi kohutav värskus, olemise julm kutse kandus temani sealt alt. • 

Saabus öö. Lõputu tasandiku kohale kerkis kuu, pannes kogu rohtmaa hõbedaselt sädelema. Ühel hetkel A. tõusis, laskus nõtkel jahimehesammul nõlvakult alla ja kadus tumedasse rohtu. • 

See oli ta enda hullumeelsus, mis teda seal ees ootas.

 

Mehis Heinsaar
on Lõuna-Eesti kirjanik, kuue raamatu autor. Vt ka tema tekste eelmistest Epifaniotest.

Foto: Aldo Luud