Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 14                  
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com, august@epifanio.eu
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

MINU FILMIKOGU
Peeter Unt

MINU RAAMATUKOGU
Laura Põld

INIMENE JA RUUM
Polina Tšerkassova

MUINASJUTT SELLEST, KUIDAS MUSTLASED MAAILMA LAIALI LÄKSID
Polina Tcherkassova

MUINASJUTT MUSTLASTE PULMADEST
Polina Tcherkassova

ÕPETAMISE MÜSTEERIUM
Vilen Künnapu

RUUMIST JA RUUMILISUSEST
Maija Rudovska

HARRY PYE POSTKAART LONDONIST
Harry Pye

SINU BETOONKUPLITE ALL, MU LINN
Jan Kaus

VAREMETE AKADEEMIA
Marco Casagrande

SENTIMENTAL JOURNEY HOME
Kadri Mälk

ROHTMAA SERVAL
Mehis Heinsaar

SIVTSEV VRAŽEK. PÕIKTÄNAV
Andrei Ivanov

MEESKOND

Sivtsev VraŽek . PÕiktÄnav

Leidub tüdrukuid, keda kurbus miskipärast eriliselt kaunistab, või hakkavad nad äkki meeldima eranditult tusatujus. Tekitades enda ümber ihapilve, surudes seda kokku ohetega, langetatud ripsmetega, nukrameelsusega suunurkades, kutsuvad nad minus esile veidra soovi – siduda oma kirega kinni ja hellitada kuni lõpliku suretamiseni seda valu, mis neist immitseb justkui veri haavast läbi talitsetuse sidemete, läbi pehme ihu marli. Aga tavaliselt ei märka nad mitte midagi... On kõige suhtes ükskõiksed... Murest läbistatuna tõmbuvad nad endasse, kuid minu silma jaoks avanevad nad veidral moel ja nende erootilisus muutub poeetiliseks nagu inspiratsioon, fataalseks nagu sõltuvus, söövitavaks nagu hape.

Maibrit oli vormitu nagu prunt: õlad – talje – puusad – ihu hale punktiir, ei ühtki looget peale raskete rindade künka, ja sealgi polnud kahemõttelisuse varjugi, ning silm väsis kiiresti sellest rinnast, mis rõhus eelkõige teda ennast. Ta oli Jyllandist. Isa jättis nad delikaatselt maha ja, vabanenud perest, tegi Kopenhaagenis nobedasti karjääri. Kui Maibrit vanemaks sai, võttis isa ta enda juurde ja pani kolledžisse. Seal lürpis ta snobismi, elas ühikas, kurtes seintele, vaatas tühjal pilgul aknast välja, luges igasugust jama. Siis leidis endale sõbranna, samasuguse põssakese Jyllandist, ja nüüd ma mõtlen, et mul õnnestus temaga lähedaseks saada samal põhjusel: tal polnud kedagi ja temas oli kurbus, mis tegi ta kütkestavaks.

Ta meenus mulle siis, kui pöörasin Sivtsev Vražeki põiktänavasse. Näkku lõid külmus, tolm, kärsahais, lõhnas Višnevski salvi järele, silmad kattusid joodise looriga, ja üks tüdruk põrkas tuvikesena vastu mu rinda. Põrkas, kargas eemale, ütles silmi tõstmata: "Noh...", justkui oleksin olnud mingi post, mis oleks tulnud kõrvale nihutada, mille keegi oli tema teele unustanud, idioodid! Läks, läks... Pisut rangjalgselt, veidi kõveralt... Liugles mööda nähtamatut pinda, – see oli mingi mäe pind. Mulle meenus kohe Maibrit. Nad olid millegi poolest sarnased...

Siiski – pöörates miskipärast Plotnikovi põiktänavasse, teinud varsti tavapärase portreede kõrvutamise, sain aru, et nende näojoontes pole mitte midagi ühist. Maibrit oli nisukarva-vistrikuline ja kitsaste huultega, aga see – pruunide silmade ja suure suuga brünett. Neid ühendas nimelt tüübi fenomen: nad mõlemad olid veetlevad mures (mis võib-olla antud hetkel pesitses meditsiinikeskuses Sivtsev Vražeki põiktänavas, kes teab).

Glazovski põiktänavas, Advokaatide Kolleegiumi kõrval, seisid kontorikloonid. Rohelise ehituspuuri vastu litsusid end kõhtusid sisse tõmmates pronksvärvi nägudega mehed võrkudega, korrates "Ja kuhu nad ronivad?..", "Kuhu nad õige ronivad!". Neist roomasid aeglaselt mööda autod, püüdes ja peegeldades aprillipäikest, sõitsid sujuvalt, tihedalt, ähvardavalt nagu saatus.

Denežnõi tänaval põles surnud, pilkumatu silmaga punane tuli; kaks sinistes kitlites usbekki rääkisid omavahel vaikselt, silmadega kavalalt naeratades, jälgides tolmupilve, mis hoovi kohale kerkis. Sealtsamast roomas tagurdades välja hiigelsuure veoauto kast, osa põiktänavast täitis gigantse sinise konteineri koletislik kere, vilkusid tuled kiirabil, mis oli kindlalt ummikusse suletud justkui tromb.

Alles nüüd kuulsin sireeni katkendlikku läbilõikavat huilgamist. Ma peatusin. Paremal pool oli Sivtsev Vražek, kus olin äsja tüdrukuga kokku põrganud. Tegin mõttetu ringi.

Mind tõugati, lükati, liigutati moskvapäraselt tseremoonitsemata, vallandades minus mõtte... Maibrit, mere lõhn, liiv, tasapind, mida mööda kõndis niidetud rohukõrrena tüdruk, surudes vastu rinda mappi... Mehed võrkudega, kolistades pudelitega, kõndisid kaljukindlalt samme seades mööda, omavahel piinatult kõneldes: "Sellel mehel on siis sellega kõik?", "Jah, ainult et ta on ise süüdi...", "Selge see, et ise...", "Ma ju räägin, et Mumuud poleks vaja olnud enne viimsepäevalaupäeva ära uputada!" (naer)...

Tolmupilv paiskas tänavale pilvekesi, vajus laiali, neelates valguse alla. Tromb hakkas aeglaselt liikuma. Ma sulgesin ja avasin silmi. Sireeni ulgumine sünkroniseerus sähvatustega, – maailm omandas terviklikkuse, aga ta oli tühi nagu kujuke minu kilekotis, Hiina keisri kujuke, kes peatas Aja ja käskis ehitada Suure Müüri, kujuke, mis oli valatud mingis köögis, siinsamas lähedal, võib-olla sellessamas põiktänavas.

Andrei Ivanov
on eestivene kirjanik, raamatute "Minu Taani onuke. Tuhk" ja "Putešestvije Hanumana na Lolland" autor. Vt ka tema miniatuuri "Painaja" ja Ilona Martsoni teksti "Kolm eestivene kirjanikku" Epifaniost 13/2010.

Vene keelest tõlkinud Lauri Leis,
tõlke toimetanud Ilona Martson