Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 14                  
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com, august@epifanio.eu
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

MINU FILMIKOGU
Peeter Unt

MINU RAAMATUKOGU
Laura Põld

INIMENE JA RUUM
Polina Tšerkassova

MUINASJUTT SELLEST, KUIDAS MUSTLASED MAAILMA LAIALI LÄKSID
Polina Tcherkassova

MUINASJUTT MUSTLASTE PULMADEST
Polina Tcherkassova

ÕPETAMISE MÜSTEERIUM
Vilen Künnapu

RUUMIST JA RUUMILISUSEST
Maija Rudovska

HARRY PYE POSTKAART LONDONIST
Harry Pye

SINU BETOONKUPLITE ALL, MU LINN
Jan Kaus

VAREMETE AKADEEMIA
Marco Casagrande

SENTIMENTAL JOURNEY HOME
Kadri Mälk

ROHTMAA SERVAL
Mehis Heinsaar

SIVTSEV VRAŽEK. PÕIKTÄNAV
Andrei Ivanov

MEESKOND

Sentimental journey home

Süda tänava sünnitusmaja, Tallinn – keisrilõige, kõrged laed, kliiniliselt valge. Kujutan ette, mäletan uduselt.

Abja raudteejaam – kitsarööpmeline raudtee, jaamahoone jahedus, põletatud umbra, tavotilõhn, rong saabub lõikava vilega, tõstetakse maha pamp lapsega.

Abja park – vaikus, vee vulin, hundinuiad, kauneim arhitektuuriline objekt on kõikuv puusild üle vesiroosidesse kasvanud tiigi vaevavete, veesügavuse salalik tumepruun.

Abja alev, Pärnu mnt 51 – vanaisa oma kätega ehitatud maja, kelpkatus, lopsakas kirsipuu väravas, floksid. Vooderdamata laudadest kellassepa värkstuba.

Vaiksed õhtupalved. Vanaisa must triipudega kuub, kui ta õhtuti, kõrv vastu raadiot, Ameerika Häält kuulas. Kiiktooliga külalistetuba, puhta pesu lõhn.

Hoovis kirjud kanad. Ja alevi nooblim automobiil. Keldris varjend.

Hadrianuse villa varemed. Fotod: Kadri Mälk

Abja maanteekraav – kõhuli maas, nuusutan ristikut, lõhnav lootusrikas rohuroheline, ritsikad saevad, kõhutan tundide kaupa kraavis; millal, oh millal ometi tuleb huilates õhtune Tallinn-Valga kiirbuss, saabub mu Tallinna-ema.

Suusi talu – ca 6 km Abjast Penuja poole metsa keerata, rehielamu, kus oma maja uksel lasid venelased maha vanaonu; muldpõrand vööruses, tares puupõrand, hundinuiadega nikerdatud kapp, lumivalged pitslinad laudadel, kummipuu, uksel põõn ees. Punik laudas. Või kirnus, suitsusink ripub lae all. Mulla, sõnniku, vasika ja värske piima lõhn.

Halliste kirik – hobuse hirnatus, saaniteki lõhn. Vanaisa rahustav käsi. Poeg toodi vene kroonust koju tinakirstus. Arvasin, et tina on midagi õilsat. Õnnetina. Kõik olid vait. Kuss, laps, ära ulu. Vaata kirikut, milline torn. Kuuseokste lõhn.

Kanarbiku 3, Tallinn – tohutu suur kuusk hoovis ja sinililled seal all, isa vaiksed sammud murul, kui ta värava kinni pani. Rannamäed viidi kesk ööd ära. Linna-vanaisa viidi ka ära. Temast jäi mulle suur must kirjutuslaud.

Kunderi 10 – tammepuust topeltuksed, laiad marmortrepid, marmorkamin, parkett.
Ema läheb hommikul kell 7 tööle ja kütab seal ahju – peaarst ikkagi! Kliinik peab olema soe. Kodus aga keskküte, suur tuba, võib külalisi kutsuda. Sumeda õnne lõhn. Grammofon! Arstid tantsivad – noored ja kaunid – Frank Sinatra saatel. Laps läheb kooli.

Raua tänava koolimaja – pidulik! Aukartustäratav. Vanad kivist trepiastmed, mis nii kulunud, et sai hetkega neljandalt korruselt alla sõita, kui pehmed sussid jalas ja väheke hoogu anda. Hulga kiiremini kui tänapäevases majas liftiga. Head õpetajad: Tiki, Lindvet, Aitsam, Undusk, Dudkin. Tindiste näppude värelev sinakas värv, tindi lõhn.

Liivaluite 9 – mürakas maja metsa ääres, õieti koloonia, kus elas hulk kunstnikke oma boheemlikku elu. Guru oli kadunud Agu Pilt. Tuul tuiskas aknast sisse, kuid öised vestlused korvasid selle... Kui lugeda hulgakesi Aleksander Grini "Sädelevat maailma", siis ei tee tuisk toas mitte kui midagi. Ervin Õ. tegi performance´i, st lõhkus puid. Küdeva ahju lõhn. Hõõguv oranž. Tegelikkus rebiti lõhki tuikavateks tükkideks ja pandi kokku üks teine tähendusrikas muster.

On võimalik, et inimene harjub suurlinna saginaga ja kära-müra ei sega teda enam.
Kuid lärmaka elu eest varjatud ruumis tähendab ka armastus rohkemat kui tavaliselt.

Gonsiori tänava Kindralite maja – vanemate uus kodu; tundus kohutavalt kodanlik, kardinad, vaibad, vann jms; isa pani hipi koduaresti, rippusin rõdul, jalad varbade vahel nagu ahv ja lugesin dramaatilisel häälel hoovirahva rõõmuks Päärn Hindi "Võilille". – Mis uudist? Käskjälg: Et täna ööseks tuleb kuningas te majja ulu alla. Tuvihall tunne.

Nasva kaluriküla – majake jõe kaldal, muinasjutuline. Kaks sammu ja sillalt vette. Ei olnud oluline, et pliit ajas sisse, tegime õues lõkke üles, rappisime kala ja küpsetasime. Küll maitses hea. Õhuline õnnelik kuningsinine ja soe.

Elmar Kitse suvemaja Valgemetsas. Kõrged toad, maalid kõikjal. Ja suured peeglid. Maaliline rohtaed maja ümber. Mina ja kuus kutti. Maalime iga päev hommikust õhtuni. Raha ei ole, süüa aga oleks justkui vaja. Leidsin keldriluugi. Vaatan suuri purke siltidega: põder 1957, põder 1958. Uluk 1949. Võtsin riski, tegin õhtusöögi. Kõik seitse siiani elus. Põdraliha lõhn sõõrmeis. Sinakashall hommikune pehme udu.
Nii kui peegel lööb särama, kui sellelt pühkida tolm....nii säravad oma vaimus ka need, kes on näinud iseennast.

Kalda tee 2, Tartu – kujutlesin, et see on mets või ehk maja kalda ääres, kuid oli tavaline, täiesti tavaline paneelmaja, mille tegid eriliseks inimesed, kes meil pidevalt saalisid. Ja olime õnnelikud. Pole just meeldiv astuda tuppa, kus tüli on sees olnud. Vaenulikkus jääb õhku rippu... Isegi kui tüli on möödas, on selle riismed veel õhus. Selles väikeses toas oli alati palju sõpru ja ei kunagi tülisid. Õnnelik võib olla ka paneelmetsas. Täpiline täiuslik õnn.
Aeglase rütmiga linn. Kiirabi mu sünnitusmajja viimiseks tuli umbes tund aega. Nuuskpiirituse lõhn ja ere valgus, enne kui elekter Toomemäel ära läks.

Tartu mnt 1 – kunstiülikooli metallikateeder, kool ja kodu ühtaegu. Ei olnud oluline, et vangide ehitatud ja lagunes igast nurgast. Inimesed olid ju ütlemata uhked seal! Raske on sentimentaalseks muutumata midagi otsest meenutada... Seinu soojustasime samblaga. Kogu värvide spekter oli esindatud. Õpitakse, õpitakse küll, kuid õpitakse ikka tundma ju iseend.

Karl Marxi nimelise Sõle tänavaga risti asunud Mulla tänav – kommunalka, haruldane kogemus, prussakad. Episoodiline peatus. Ühise köögi ja ühise vannitoa kogemus kulub elus ära. Hall.

Hõbeda 2 – lühike peatuspaik väikese eestiaegse puumaja keldris, enam seda pole. Tundus, et minu erialal kohe väga sobiks elada sellise nimega tänaval. Kütta tuli briketiga. Aga soe oli. Maja lammutati, nüüd on seal midagi pooset.
Aga ikkagi – noortel armunutel pelgust pole. Hõbeda hele kuma!

Terase 9 – hurtsik, lobudik, uks käis haagiga kinni, tualetis käisime naabermajas. Naaber Vova ütles, et kui ta tule otsa paneb, saab ta Lasnamäele uue ilusa korteri. Ja nii ta tegigi. Ta pidas viha hõõgust helluse soojuseks. Tuleleekide kaunis lõõm. Tuli mõjub hüpnootiliselt. Ja suitsu magus aroom, mis riietel nii kaua veel küljes.

Peterburi – Russkije Samotsvetõ (tlk vene isepaistvad), võimalus stažeerida kivilihvimist oskajate käe all. Kirjeldamatu kogemus. Tähelepanuväärseim arhitektuuriline nähtus: tehase trepiastmed olid vääriskividega tsementeeritud. Kuigi, osa neist oli juba välja kougitud. Tehas oli nii suur, et tsehhist tsehhi sõideti jalgrattaga. Kõrvalruumis (umbes meie soolalao mõõtmetega) oli nn sodiladu ehk kõlbmatud kivid, mis nägi välja nagu Kilimandžaro. Anti vaba voli ja püüdsin sealt midagi sobivat sobrada. Vähekese aja pärast algas varing, kogu elu käis silme eest läbi, pagesin veristatult. Mälestusväärseim: vene vanameeste suuremeelsus näidata kivilihvimise nippe, kui mõistsid, et olen kiire õppimisvõimega ja hea käega. Poleerimisketta muda tumehall värv, silmini koos.
Elasin Moikal ja käisin hommikuti enne tööle minekut Iisaki katedraalis palvetamas, et õnn ei jätaks mind. Iisaki kuppelkiriku 112 graniitsambaga ruumimõju saladus jääb vist vaid templirüütlite teada. Nüüd tean, et alkeemia kujutab endast kristlikku tegevust, vaid terasus ja üleinimlik kannatlikkus viivad sihile. Kuldne kuma.

Helsinki, Kruunuhaka – sean sammud Helsingi Ülikooli raamatukokku – mis on küll suur, kuid ikka väga väikene. Kõrval väljakul arhitekt Engeli kuppelkirik, katuseserval 12 apostlit. Istun trepil, nosin kodust kaasa võetud võileiba, ma ei ela siin. Otsustasin pühenduda teadustööle. Teema "Vääriskivi – teisiti". Raamatukogu letitüdrikud tundsid mind juba nägupidi, sest tellisin peamiselt esoteerilist kirjandust. Klassikat ma tundsin ju juba. Kui sa pole oma elamises sellist nurgakest sisse seadnud, kus segamatult tööd teha, võib juhtuda, et sul on küll idee, kuid pole töövahendeid ega kohta, kus luua. Ja mõte lihtsalt seisab ja rikneb... ning ajapikku kaob. See on puhas südamevaev.
Aneemilisuse katkestas telefonikõne prof Kangilaskilt. Koju!

Pädaste, Muhu saar – lähedalt vaadates on asjadel imetabane tekstuur. Eemalt vaatad, et nõgesepuhmas, lähedalt näed aga õrna karvast kätt... Ja seal taga maja.
Meeltel on võime mõistuse selektiivsetele kalduvustele vastu toimida.
Külmade värvide kohta, mida üldiselt intellektuaalseks peetakse, ütleb saarelt pärit Ando Keskküla: "intellektuaalsus võib olla väga emotsionaalne. Ja vastupidi".
Erinevalt teistest meeltest ei vaja haistmine tõlki. Sulev Keedus, kellega koos saarel kohaotsingutel olime, arvas samuti.
Paljugi läheb tõlkes kaduma või tsenseeritakse välja, ja igal juhul ei tulista kõik meie närvid ühekorraga. Mõned püsivad vagusi, mõned reageerivad. Mere lõhn.
Mõju saabub kohe ning on keelest, mõtetest ja tõlkest lahjendamata.

Cagnes-sur-Mer, Vahemere ääres Nizza lähistel
Me kõik mõjutame oma ümbrust. Nii alligaator kui elevant tajuvad infraheli – võnketaju. Mu hirm oli seda suurem, et oli väga valge. (Juhan Viiding)

Lissabon, Travessa de Portuguesa
Elus on palju abstraktsust ja selles sotti saada on ehk vaid intuitsiooni abil võimalik.
Kõik olemasolev tõuseb pinnale kõige sügvamast mudast.
Dramaatiline mõõde ja sisemine hõõgus. Hingan sügavalt sisse. Vaatan aknast Teja jõel hulpivaid allveelaevu. Eks nendelgi on oma töö teha. Jah. Tegelikult on kunstiga tegelemine ju nõnda lihtne. Kõik, mida sa pead tegema, on oodata vagusi, silmitsedes valget seina, valget laeva, kuni verepiisad su otsaesisel kuju võtavad. Purpurne õndus.
Esqueçe tudo o que te disse.

Mazzano Romano, Itaalia, Villa Mariatta. Villa Hadrianus
On paiku, kus igatseme alati viibida. On nähtamatuid eluasemeid, mille oleme enesele rajanud elu ajavoolust kõrvale hoidumiseks. Omaette olemiseks ehitatud paviljonid. Meie lävimine ligimestega kestab maises elus üürikest aega...
Enese lõpmatu reprodutseerimine on hävitanud mitmeid kultuure.
Hadrianuse villa maalilised varemed, kus muistne hiilgus müüt on vaid. Üks lõhub, teine laob, kuid aeg kaob.... Oliivipuud ja piiniad olid maha saetud, et teha ruumi laiutavale autoparklale.
Jahe briis keset öist inimmerd, kuid hingata raske.
Teha nii hästi kui vähegi oskan. Teha ümber. Parandada oma teoseid. Parandada vaevumärgatavalt juba parandatut. Kohendades oma tööd, parandan ma iseennast.

Koidula tänav 17 – Hämmeldus. Luigetiik, mille serval elab Viivi Luik, mu lapsepõlve iidol, kelle ridu teadsin peast. Elu on külm ja valge pestava laega tunnel. Või et: mis läbi aja läigatab, on tume talvejää. Kes sellel korra libiseb, see pidama ei jää ja teda tõusta aitab vaid ta enda jõud ja jonn. Jää alt ei paista midagi, kuid midagi seal on. Või siis et: trepp keerleb ja keerleb aastakümnete seas. Ta on tohutu pikk. Igal korrusel seisavad mitmes reas koduuksed ja igavik. Helevalge luigekarva taevas ja sõõrmeis kohisev veri.
Mu hing otsib randa, kus oled sa nüüd, mu hing sinu kätes, kus oled sa nüüd.
Energia ja primitiivsuse kummardamine intellekti ja tarkuse arvel – kus on su rahu ja kus su tasakaal.

Sulevimägi 10
Holistlik kogemus, see ei juhtu üleöö, vaid tilkhaaval. Mõni kolib kergemini, teine vaevalisemalt. Pendeldasin tühjas ruumis enne sissekolimist. Mis selgus. Töötoaks kavandatud ruumi akna all oli pikka aega istunud üks vana juudi naine ja aina aknast alla tänavale vaadanud. Mida ta võis seal küll näha?
Kui elad vanas majas, tajud looduse ja inimese koostööd.
Kui hoone üles vuntsida, kaotab maja oma sarmi. Kui sel aga lasta omasoodu vananeda – inimene on selle ehitanud, loodus aitab omalt poolt kaasa, siis on maja ilu vägagi loomulik.
Faktide tunnistamisega kaasneb kohemaid oht saada nende poolt alla neelatud.
Mõistmisega viivitamine tuleb teinekord isegi kasuks.
Mõtled paiksusest, mõtled vaikusest.
Tänapäeva maailmas on pagulus tavaline, isegi sisepagulus.
Lapin on öelnud, et pikkusele-laiusele-kõrgusele lisandub ka sügavus, ja see on juba vaimne mõõde. Lapinil on alati õigus.

Tõe brutaalsus, mis räägib valiku kohustusest kunstis (Francis Bacon), kehtib ka kohavaimu – genius loci – kohta. Omaruum – see on sügava ja väga isikliku tunnetuse allikas. Nii luksuslik apartement kui ka piinakamber võib olla see sugereeriv ruum, mis avab Su hingepaelad.

Me võime oma meeli võimendada mikroskoobi, stetoskoobi, satelliidi, kuuldeaparaadi, prillide ja muude abivahenditega, kuid seda, milleni me meeled ei küüni, ei või me teada. Selle nähtamatus ja haaramatus, mis meid liigutab, on ... kättesaamatu saladus, et ei mingi ratsionaalne digitaalne meetod suuda lahendada aja, ruumi ja inimese enda müsteeriumi. Iga tunnetust ümbritseb läbitungimatu pimedus. Me võime tajuda vaid üksikuid tulesid teadmatuse kuristikus, ei enamat, sügavatest varjudest voogavas maailmaehitises. Püüame uurida asjade korda. Kuid ei mõista, mis selles sisaldub. Iga ruumikogemus arvestab alati Universumiga, vaatab maailma igaviku seisukohalt.

Püüdsin kirjeldada ruume, kus olen tundnud end õnnelikuna; kirjeldada nende kuju, värvi, häält, lõhna ja maitset – meelelist kogemust. Iga ruumikogemus avab tee mälestuste labürinti.

Kadri Mälk
on koolituselt maali- ja ehtekunstnik, tunnetuselt metafüüsik, ametilt kunstiakadeemia professor.

Foto: Kalev Kesküla