Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 14                  
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com, august@epifanio.eu
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

MINU RAAMATUKOGU
Andreas Trossek

INDIA JOONISTUSED
Vilen Künnapu

INTERVJUU SHIRISH BERIGA
August Künnapu, Vilen Künnapu

SHIRISH BERI LUULETUSED

MILLINE KUNST MULLE KORDA LÄHEB
Kaido Ole

KUNSTNIKUKS OLEMINE
Andres Tolts

TEATRIELAMUS
Jaan Elken

JUMALIKU SEEMNE TEMPEL
Jaan Kuusemets

RAIMOND KUKUMAA ARMASTUSED
Mehis Heinsaar

RESOTSIALISEERUMINE
Andrus Elbing

8 KOGUTUD KÄITUMIST
Mart Aas

MEESKOND

Kunstnikuks olemine

Mina avastasin endas kire ja soovi saada kunstnikuks umbes neljateistkümneaastaselt. Olin alati olnud vaatleja. Ma nautisin ja naudin tänaseni visuaalsust, sest minule on visuaalsus selline informatsiooniallikas, mida teised meeled pole võimelised adekvaatselt vahendama. Sõna pole üksüheselt tõlgitav helidesse, helisid ei saa visualiseerida ja visuaalsust sõnastada. Selleks ongi loodus andnud meile need erinevad meeleorganid. Kui sa leiad endas kutsumuse tegeleda visuaalse sfääriga, saab sinust kunstnik.

Eesti keel on huvitav – "kutsumine" tähendab palvet osaleda. Sama tüvega sõna "kutsumus" on soov osaleda milleski jäädavalt pühendudes. "Pühendumine" tuleb sõnast PÜHA. See tähendab millegi pühaks peetava teenimist. "Elukutse" on teiste sõnadega eriala. Eriala on töö, milles sa oled professionaal ja mida sa oled kutsutud tegema, kuna sul on annet rohkem, kui mõnel teisel. "Anne" on tulnud sõnast andma. Sõna "andma" eeldab saaja passiivsust, sest saaja pole ise midagi selleks teinud  – talle on lihtsalt antud. Sul on kohustus pühenduda sellele, mille suhtes loodus sind on õnnistanud. Kui sa oled tundlik visuaalse sfääri suhtes ja sul on annet seda vahendada, saabki sinust kunstnik. Sa pead loomulikult selle endas avastama ja ära tundma. Lisandub muidugi loomingulisus, mis on sarnane originaalsusega. See tähendab, et oled leidnud sulle ainuomase võimaluse vahendada visuaalset maailma, mis väljendab originaalset mõtlemist. Isikupära avab vaimsuses ja visuaalses loomingus neid aspekte, mida kunstiahelas on teised teisiti väljendanud.

Giorgio de Chirico. Metafüüsiline interjöör suure hoonega. Õli, lõuend / Metaphysical Interior with Large Building. Oil, canvas, 96 x 74 cm, 1916. Staatsgalerie Stuttgart.

Vaatlemine ja looming ei ole vastuolus. Vaatlemine on sarnane mediteerimisega, aga ka loominguline protsess on meditatsioon. Me peame vaadeldes end vabaks laskma, et lasta eelarvamusvabalt sellel visuaalsel informatsioonil endaga kontakti võtta, olgu see loodus või inimese looming.

oomingulise protsessi käigus on meditatiivne moment selles, et peame kogu tähelepanu pöörama oma tegevusele, laskmata end segada millestki muust.

Andres Tolts. Asjad II. Akrüül, lõuend /
Things II. Acrylic, canvas, 65 x 80 cm, 2009.
Autori omand / Artist's possession.

Andres Tolts. Tuhkur. Õli, lõuend / Polecat. Oil, canvas. 120 x 140 cm, 1981. Tallinna Kunstihoone /
Tallinn Art Hall.

Nii nagu algul ütlesin, umbes neljateistkümneaastaselt olin veendunud, et tahan ja soovin saada kunstnikuks. Olin huvitunud nii vanast kui ka uuest kunstist, aga polnud seni osanud endale põhjendada huvi visuaalse sfääri vastu. Siis aga sattus mulle kätte Giorgio de Chirico väike raamat ja kõik sai selgeks. Sain aru, et see, mis lummas, oli sõna otseses mõttes sõnulseletamatu. Sain aru, mis on see aines ja sfäär, millega kujutav kunst tegeleb ja peab tegelema. Ta mitte ainult ei vahenda, vaid ka loob reaalsust. Sain aru, miks Egiptuse skulptuur on nii lummav, miks vararenessansi maal mulle nii väga meeldib või miks Pärsia miniatuure võib huviga vaadata. Mõistsin abstraktse kunsti soove. See kõik on tinglikult vaimsete soovide visualiseerimine ja materialiseerimine. See on inimloomingu toomine meie objektiivsesse maailma. See on see, mida muidu poleks olemas, kui seda loodud ei oleks. Aga samas pole sel mingit praktilist väärtust, nagu on muudel inimese loodud esemetel. See seobki kunsti rohkem vaimse kui materiaalsega. Et sellise mittepraktilise välja vajadus on inimesele vajalik, näitab kunsti mitme tuhande aastane ajalugu.

Visuaalsus võib kokkuvõtva märgina väljendada meelsust, teadmist ja kogemust, ilma seda sõnastamata. Selleks on näiteks arhetüüpsed sümbolid kogu inimkonna ajaloos. Teeb sama välja, kas tegemist on geomeetriast lähtuva sümboolikaga või lähtub sümboolika loodusest ja inimloomingust. Sümbol kannab endas alati palju enamat kui kujutatud märk ise. Ta on palju kokkuvõtvam. Nii on hea kunstiteos sageli palju laiahaardelisem kui kujutatud objekt ise. Ta saab sümboli väärtuse ja võib kaasandena sümboliseerida ka autorit.

   
   

See pikk põhjendus ja seletus püüab õigustada, miks pühendusin visuaalsele kunstile, miks pean kunsti oma elukutseks. Kuna naudin nii olemasolevat reaalsust kui ka abstraktset geomeetriat, püüan sageli seda kokku viia ühes ja samas pildiruumis. Üks ilma teiseta oleks mulle igav. Samas pean ka värvi üheks informatsiooniallikaks, mis on mulle võrdne muu reaalsusega. Töötades püüan alati usaldada oma intuitsiooni ning ma ei oska eraldada teadvust ja alateadvust, ratsionaalsust ja irratsionaalsust. Pean erinevate ajastute kunsti ja kunstnikke kunstiahela lülideks. Nad on nagu ühe vaimse ordu liikmed, kes teenivad ühte ideed, tuues päevavalgele erinevaid aspekte informatsioonist, mida saadab meile visuaalne sfäär. Ma loodan, et see ahel ei katke, kuigi viimase paarikümne aasta maailmakunstis on katkestuskatsetusi tehtud ja harmooniat põlastatud. Kunsti aineks on toodud erinevaid ideoloogiaid ja teadusharusid, päevapoliitikat ja oma ego. Sageli jääb see klišeeliseks loosungiks. Kui kunsti algtõukeks on vaid sõnastatud soov ilma visuaalse kogemuse ja oskuseta oma kogemust visualiseerida, jätab see mind külmaks. Külmaks jääb ka tavaline vaataja, kes otsib kunstist elamust, mida mitte kusagilt mujalt ei saa. Kui selline situatsioon kestab väga kaua, kaovad need põlvkonnad, kellele visuaalne sõnum oli nauditav, kes vajasid kunsti ja oskasid seda "lugeda". Kaovad ka loojad, kes oskasid seda visuaalset sõnumit vahendada. Kujutav kunst muutub elava fenomeni asemel arhivaarseks antikviteediks. Teda enam juurde ei teki. Loodan, et see on siiski must stsenaarium, sest seni on veel väga palju selle ahela jätkajaid.

Andres Tolts. Hüljes ja toalill. Õli, lõuend / Seal and House Plant. 140 x 120 cm, 1984. Eesti Kunstimuuseum / Museum of Estonian Art.

 

 

Andres Tolts
on maalikunstnik, kes mediteerib
vaadeldes ja maalides.