Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 14                  
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com, august@epifanio.eu
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

MINU RAAMATUKOGU
Andreas Trossek

INDIA JOONISTUSED
Vilen Künnapu

INTERVJUU SHIRISH BERIGA
August Künnapu, Vilen Künnapu

SHIRISH BERI LUULETUSED

MILLINE KUNST MULLE KORDA LÄHEB
Kaido Ole

KUNSTNIKUKS OLEMINE
Andres Tolts

TEATRIELAMUS
Jaan Elken

JUMALIKU SEEMNE TEMPEL
Jaan Kuusemets

RAIMOND KUKUMAA ARMASTUSED
Mehis Heinsaar

RESOTSIALISEERUMINE
Andrus Elbing

8 KOGUTUD KÄITUMIST
Mart Aas

MEESKOND

Milline kunst mulle korda lÄheb

Kõige lihtsam ja lühem vastus oleks, et hea kaasaegne kunst.

Enne kui täpsustan, mida ma hea all mõistan, püüaks paika panna kaasaegsuse.

Kuna rähklen oma probleemidega just siin ja praegu ning just sellises vormis, mille nad tänaseks päevaks on omandanud, ja et see rähklemine mitte kerge ei ole, siis otsin abi ja nõu, kust iganes oskan. Muuhulgas ka kunstist. Kuigi enamikku probleeme on võimalik taandada nende arhetüüpsete tüvedeni ning õigustatult väita, et nad on maailmas juba ammu olemas olnud ja inimesed on neile selle pika ajaloo jooksul ka erinevaid lahendusi pakkunud, mis olenemata nende ajastuomasest vormist on ju ometi universaalsed. Ehk – kui teatud spetsiifilisest väljanägemisest ning stiilivõtestikust kaugemale vaadata, võiksin endale sobivaima "vestluspartneri" leida ehk hoopis barokist või varagooti ajastust, mitte ilmtingimata tänasest kunstist.

Angela de la Cruz. Vaba hoog (Suur/Oranž).
Õli, lõuend, 135 x 135 cm, 2000.

Aga vaat ei leia. Vähemalt minu jaoks on kunsti vorm elik väljanägemine vähemalt sama sisuline kui see "päris" sisugi, ning barokivenna jutt ei aita mind tänu sellele mitte üks raas edasi.

Kui mõnikord harva möödunud sajandite kunsti vaatangi, siis vist pigem selleks, et ta võimaldab veidi kõrvale astuda ja sellevõrra paremini mõtiskleda hetke ja olukorra üle, milles mina elan, mitte selleks, et ta kuidagi parem või õigem tunduks.

Palun siit mitte teha järeldust, et ma olen kuidagi vana kunsti vastu – ei sugugi. Kuigi ma tõesti olen alati veidi irooniline, kui hardunult räägitakse vanadelt meistritelt õppimisest, sest oht sellega midagi olulist kaotada on vähemalt sama suur kui loodetav võit. Kindlasti peaks teadma, mida just ja milleks täpselt võtma minnakse, et tehing ikka plussi jääks. Ning tegemist võiks olla juba väljakujunenud isiksusega. Alul on kindlasti targem tänase päeva lainel püsida, kuigi praktikas eelistatakse kahjuks vastupidist printsiipi.

Mulle tundub, et liialt palju on sellist plehkupanemise mentaliteeti, kasvõi alateadlikku, kuna meie tänane päev valmistab liiga tihti ja liiga paljudele mingil hetkel pettumuse, ning parema meelega mõeldakse siis end kuhugi mujale. Nii kunstnike kui eriti publiku poolt. Aga ega see pole loomulikult ainult kultuuri probleem, seal tulevad kõik hoiakud lihtsalt selgemini esile.
Keerulisem on seletada hea mõistet, kuigi enda jaoks on asjalood siingi enam-vähem selged. Igatahes pole ma nõus levinud väitega, et igaühe hinnang on loomuldasa õige ja seega pole halba kunsti olemas, on vaid erinevad arvamused.

Usaldan reeglina spetsialiste ja kunsti puhul siis neid, kes sellega hommikust õhtuni tegelevad. Sellised inimesed on juba ammu läbi teinud esimesed ringid neid kõige tüüpilisemaid "ahhaa-kui-põnev" vaimustusi, mille nimekiri ja isegi esinemisjärjekord on alustades enamasti üsna ühesugune. Kui asjaga aga kaua ja põhitööna tegeleda, siis ollakse peagi juba väga paljut näinud ja kogenud ning väga labaste trikkide õnge enam ei minda. Kui taolistele vindunud peerudele midagi korda läheb, siis see tõenäoliselt omab mingit suuremat sügavust või ulatust, mis ei ammendu kohe järgmisel hetkel, isegi kui näeb tihti väga lihtne ja mittemeisterlik välja. Seevastu see, mis läheb peale asjaarmastajale või pühapäevahuvilisele, ammendub reeglina ka tema enda jaoks kohe, kui kogemus veidigi kasvab. Ning staažikama kolleegi veidrad või lausa valena tundunud hoiakud hakkavad pisitasa mõistetavamaks muutuma.

Söandan väita, et vanem kunst on isegi ilma vastava ettevalmistuseta piisavalt "loetav", sest lihtsaimat kontakti võimaldav "stardipakett" on meil vist juba ühismälu osana igaühel sündides kaasa saadud. Kaasaegne kunst, kuigi rääkimas meist endist, on alles siin ja praegu sündiv organism, mis ise samuti alles arutleb oma arengute üle. Seetõttu on tegu suurema väljakutse ja pingutusega vaatajale, rääkimata autoritest. Õige ja vale, hea ja halb on alles selgumas ning see on olukord, mis loomuldasa sisaldab paljude jaoks ohtu lolliks jääda.

Katharina Grosse. Nimeta.
Akrüül, sein, teekate, muld, lõuend, 2006.

Loomulikult on ka minul omad maitse-eelistused, objektiivsusest on asjad kaugel ja lisaks olen varustatud enamike inimlike nõrkustega nagu pealiskaudsus, mugavus, rumalus liiga paljudes olulistes küsimustes jne. Ei viitsi ka mina reeglina pikki videosid lõpuni vaadata, kui seal "midagi ei juhtu", mahukaid seinatekste lugeda ning iga inimgrupi ühiskondlikule võitlusele selle paljudes nüanssides kaasa elada. Kuid reeglina on mul hea meel, et sellist asjalikku ja mõneti ebamugavat kunsti põhimõtteliselt tehakse, ning kui muud mitte, siis imelik küll, naudin lihtsalt taoliste väljapanekute esteetikat. Sest, nagu ennist ütlesin, on väljanägemine mulle väga tähtis ja igal sõnumil on olemas oma esteetika. Ning kuna heas teoses on nende vastavus ideaalilähedane, siis lihtalt mingi tekstiprojekti välimuse jõllitamine polegi nii absurdne tegevus kui esialgu paista võib.

   

Vaadates saan nautida ka palju sellist kunsti, mida ma ise kuidagi teha ei suudaks, sest kasvõi juba loomus ei võimaldaks. Kuid teiste heas esituses olen aplodeerimas ka sellistele taiestele, millel minuga eriti pistmist pole.

Rusikareegel on see, et endale meelepärastes suundades vaatan meelsasti isegi suhteliselt keskpäraseid etteasteid, kuid mida kaugemale minust fookus liigub, seda vähemat ja paremat viitsin vastu võtta. Arvatavasti suudaksin vist igalt alalt ja suunalt leida midagi, mida naudiksin, kui oleks vaid aega ja energiat, et sellega piisavalt tegeleda.

Üldiselt püüan alati nimede nimetamist vältida, sest konkreetseid lemmikuid on vähe, palju head on lihtsalt veel nägemata või süvenemata, ning lõpuks mõjub igasugune loetelu kuidagi absoluutselt – keegi on sees ja keegi on väljas, ning see omandab palju suurema tähenduse kui asi tegelikult väärt on. Aga teen alljärgnevalt siiski paar üritust, eelkõige maalist, et otsinguala veidigi ahendada.

On üks varasem kunstisuund, mille suhtes ainukesena tunnen lausa kadedust, et mina ei saanud selle peale tulla – nimelt OP kunst. Minu arvates ja vaatamata oma 60ndate taustale on OP siiski täiesti ajatu, universaalne ning aus lõpuniminek suunal kunst kui vaatamise objekt. Maksimaalselt vaadatav ja samas seda vaatamist paljastav. Üks ideaalne lõpplahendus maalile, mida on käidud ja käiakse ka tulevikus eelkõige "vaatamas".

Siis üks tänapäeva tüüp, saksa maalija Neo Rauch, meeldib tavapärasest enam, kuna suutis maalikunsti kõige konkurentsitihedamas ja läbimängitumas lõigus anda oma unikaalse vaatenurga, mida ei ole võimalik kellegagi segamini ajada. Sisaldab palju traditsioonilises vormis maaliväärtusi, mis on tänapäeval suht haruldane, pilte hoiavad koos head jutustused, ja kuigi mees tegutseb juba aastaid, pole ta veel n-ö ära kukkunud.

Alati on huvitav, kui maalikunsti mõiste on intelligentselt koost lahti võetud ning siis veidi "valesti" uuesti kokku pandud, nii et esile tõuseb selle nähtuse veidi ootamatum tahk.

Victor Vasarely. Ondho-Neg.
Õli, lõuend, 162 x 130 cm, 1960-61.

Victor Vasarely. Vega 200.
Õli, lõuend, 200 x 200 cm, 1968.

Neo Rauch. Muundumine. Õli, lõuend /
Alter. Oil, canvas, 250 x 210 cm, 2001.

Ning kõige viimasena näide siitsamast Tallinnast ja mitte maalikunstist. Vaatasin kadedusega Flo Kasearu videot linnas ringikappavast valgest ratsust, kus äärmiselt hingeminevalt kohtusid väga paljud tänapäeva kultuuri ja inimnatuuri vastandlikud küljed. Ja rõhutan veelkord, et üks selline video aitab mind rohkem kui saalitäis vanu meistreid, sorry.

Flo Kasearu. Kaader videost "21.05.09", 2010.

 

Kaido Ole
armastab teha kunsti, näha kunsti ja vestelda kunstist.