Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 14                  
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com, august@epifanio.eu
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

MINU RAAMATUKOGU
Andreas Trossek

INDIA JOONISTUSED
Vilen Künnapu

INTERVJUU SHIRISH BERIGA
August Künnapu, Vilen Künnapu

SHIRISH BERI LUULETUSED

MILLINE KUNST MULLE KORDA LÄHEB
Kaido Ole

KUNSTNIKUKS OLEMINE
Andres Tolts

TEATRIELAMUS
Jaan Elken

JUMALIKU SEEMNE TEMPEL
Jaan Kuusemets

RAIMOND KUKUMAA ARMASTUSED
Mehis Heinsaar

RESOTSIALISEERUMINE
Andrus Elbing

8 KOGUTUD KÄITUMIST
Mart Aas

MEESKOND

8 kogutud kÄitumist

1. Ristmik. Valgusfoor. Ootan, et saaks üle tee kõndida. Teisel pool teed seisab mees, suitsetab. Punane. Kollane. Roheline. Hakkan üle tee minema. Poole tee peal näen, et suitsetav mees seisab ikka, teeb suitsu ja räägib midagi omaette. Jõuan üle tee. Ta seisab ikka, aga räägib hoogsamalt, on millegi pärast pahane. Kuulen, et ta ütleb: "Mida ma passin? No mida ma passin? Miks ma üle tee ei lähe? Mida ma passin siin?!" Jään korraks seisma, vaatan teda. Täiesti tavaline mees.Tuleb kollane. Punane. Kõnnin edasi. Mees seisab foori juures edasi. Tal on õigus, tõesti – "mida ta passib?", mõtlen. Õiget juttu räägib. Ei ole hull. Täiesti adekvaatne mees.

2. Suvi.
Niguliste kiriku esine muruplats. Suur telk, milles buddha mungad valmistavad värvilist liivamandalat. Minu kui võhiku jaoks näeb liivamandala välja nagu suurel laual olev mitmeid ruutmeetreid kattev liivast valmistatav musterpilt. Palutakse vaikust – see ülipeen töö nõuab täielikku keskendumist. Mungad pudistavad mustrisse millimeeter-millimeetri haaval värvilist liiva. Püha toiming.
Raadiosaatjatega turvamehed jälgivad, et töörahu oleks tagatud.
Märkan – sipelgas. On roninud liivamandalale. Tema jaoks on see ilmselt nagu kõrb, väikeste liivaküngastega. Teeb oma jälgi sinna. Teerada, mis murendab mustrit.
Kiusatus minu sees, millest ma võitu ei saa: kutsun turvamehe ja näitan talle sipelgat.
Ma ei tea, miks ma nii teen.
Turvamees vaatab sipelgat.
Kimbatus.
Ta võtab raadiosaatja, helistab ülemusele. Ülemus tuleb. Vaatavad sipelgat koos. Kaks kahemeetrist meest. Raputavad ähvardavalt pead. Ülemus võtab sipelga oma sõrmede vahele ja viskab eemale. Raputab õlgu, nagu oleks kellelegi pasunasse andnud. Vaatab meie poole, mõjukalt. Eemaldub sirgeselgselt. Tema näpujälg liivas on tunduvalt suurem kui sipelgarada enne turvamehe sekkumist.

3. Varajases puberteedieas olin kergejÕustiklane. Meie treeningrühmas oli minust 2 aastat vanem poiss, keda kutsuti Mungaks. Tal oli kapuutsiga dressipluus. Tihtipeale laulsime temaga koos trennis ühest läti multifilmist pärinevat laulu, kus hiir laulis läti keeles midagi taolist: "Atsjase koorosti junk-junk-junk, atsjase koorosti junk-junk-junk". Ma ei tea, mida see tähendas, aga viis oli optimistlik ja meeldejääv ning ajas alati 100% kindlalt naerma.
Möödus umbes 15 aastat. Ma ei olnud enam ammu kergejõustiklane. Nägin bussipeatuses sedasama poissi – Munka. Astusin tema juurde: "Tšau, Munk! Atsjase koorosti junk-junk-junk, atsjase koorosti junk-junk-junk…". Munk vaatas mind tõsiselt. Tema selja tagant vaatas minu poole sama tõsine naine, kel oli laps süles.

Joonistus: Aive Mets

Nad vahetasid Mungaga pilke. Seisime natuke aega vaikides, siis ma astusin aeglaselt bussipaviljonist välja, mõne sammu eemale ja vaatasin kusagile kaugusse. Munk ja tema naine rääkisid midagi omavahel tõsiselt. Buss tuli. Nemad seisid ühes bussi otsas, mina teises. Me hoidusime teineteise poole vaatamast. Pärast seda pole me kohtunud.

4. Sepa-mamma oli 83-aastane ja minu sÕber, kudus mulle kindaid ja rääkis minuga oma suvila terrassil alati juttu. Mina olin 3-aastane.
Meie suvilakooperatiivis olid minust 5 aastat vanemad tüdrukud, kes hakkasid mulle rääkima, et: "Sa ei julge Sepa-mammat kiviga visata!" Alguses ma ei teinud neist välja, aga lõpuks võtsin kivi ja viskasin Sepa-mammat, kui ta terrassil kudus. Ise jooksin minema ja kohe hakkas millegipärast paha. Läksin kibuvitsapõõsasse ja jäin sinna, kuni isa mu sealt leidis ja sai aru, et midagi on valesti, sest ma nutsin hullumoodi. Kõik tuli välja ja mind viidi Sepa-mamma juurde vabandama. Nii õõvastavalt ei olnud ma end kunagi varem tundnud ja eriti ei mäleta ka, et hiljem.

5. TÄnav vanalinnas. Olen üliõpilane – mida iganes see imelik sõna siis ka tähendab.
Sõbertuttav tuleb vastu.
- Tere.
- No tere.
- Kuule ega sa 100…
või 50…
või 25 kasvõi laensi ei saa teha?
Väga oleks vaja.
- Ma vaatan… (sorin rinnataskus)… Kuule – ei saa, mul ka pole.
- Ahah. Ma lähen siis vaatan… pean täna maksma… Aga ega sul suitsu ei ole… Närv on püsti… Ma olen praegu täitsa plank…
- (sorin püksitaskus)…Kuule – ei ole. Just tegin viimase ära…
- Ahah, ega siis… Kuule jah, ega siis, ma pean… Teine kord siis, sorry, ma lähen vaatan, kas… Tikku muidu on või? Et kui mul õnnestub kusagilt mõni suits saada, siis äkki…
- (raputan toosi, see on tühi)
- Nojah, teinekord siis näeme… (hakkame mõlemad eri suundades minema)… Kuule oota, oota! Mis kell on? Ma pidin kell üks kokku saama, ega sa ei tea palju kell on?
- (kompan rannet) Kuule – ei ole, ma kaotasin kella ära, juba mitmenda, ja enam ei kanna kella… (vaatame teineteisele mõne hetke tardunult otsa ja hakkame millegipärast hüsteeriliselt naerma)

6. SÕbral lÕPpeb etendus. Teater asub kalmistu kõrval ja hakkame pimedas ööbimiskoha poole astuma. Meiega koos tuleb vana näitleja, kes nüüd töötab juba aastaid teatris butafoorina: inimesena, kes valmistab lavale asju, mis näevad välja nagu päris. Me läheme läbi kalmistu, sest nii on otsem. Me ei räägi midagi, lihtsalt kõnnime. Ja kuu paistab - nagu isegi arvata võite. Meie sammud vaikuses krudiseval kruusal, puud, põõsad, ristid haudadel, nende varjud. Ja hauakivid. Äkki astub vana mees teelt pisut kõrvale, ühe hauakivi juurde, koputab sõrmenukiga vastu seda ja ütleb: "Seest õõnsaks ja lavale!" Me vahetame pilke, kõnnime edasi. Keegi ei ütle rohkem midagi.

7. HilisÕhtu LillekÜlas. Esimene karate trenn on seljataga. Tuleme sõpradega mööda tänavat kodu poole. Meid on 3-4. Uhke tunne on. Enesekindlus on tõusnud. Tuju mehiselt hea. Lõõbime kakluseteemadel. Keerame põiktänavasse. Kamp poisse vastas, pommivad raha. Ehmume. Võtame sisse esimese ja ainukese asendi, mille just trennis õppisime: see on selline, et jalad on harkis, põlvedest natuke allapoole lastud, käed on rusikas, üks käsi on puusal ja teine sirgelt ees. Trennis tegime niimoodi rusikalööke, et üks käsi lööb ja teine liigub puusale. Aga praegu lihtsalt seisame niimoodi, selles asendis, liikumatult. Norijad ei saa millestki aru. Hakkavad naerma. Me närveerime. Üh­te mu koolivenda tahetakse rünnata, tormatakse tema poole. Libe on, jää on jalge all. Ta libiseb, kukub turjale, tõmbab jalad kõhu alla kronksu, ründaja kukub tema jalataldade peale, ta tõukab ründajat kahe jalaga rindu nii et see lendab mitu meetrit ja kukub siis pikali. Kõrvalt nägi see välja nii, et koolivend hüppas rünnakut nähes ise turja peale ja sooritas pärast seda kahe jalaga perfektse löögi. Me jääme tõsisteks. Vaikus.
Selliste meestega ei ole mõtet rohkem norida. Ründajad lahkuvad, õnneks. Ja ükskõik kui palju harjutada – nii efektset lööki ei suutnud meist keegi kunagi enam trennis korrata.

8. SÜgis. Kuiv. Soe. PÄike paistab.
Võtame kartuleid. Hoian kotisuud lahti, et valada kartuleid ämbrist linasesse kotti. Kotisuu on sõrmede vahel, ämber on küünarnukkide ja põlvede vahel ja kui niimoodi põlvede ja küünarnukkidega ämbrit kallutada, siis hakkavad kartulid kotti voolama. Ma vaatan kotisuust sisse. Päikesekiired paistavad läbi koti. Kartulid hakkavad kotti veerema. Nad langevad kotti ja tolmu kerkib. Kotti tekib järjest suurem kartulite mägi. Kartulid on nagu kivid, mis veerevad mööda seda mäekülge alla. Nagu kivide laviin. Kuulen kõrvus kivide veeremise mürinat. Näen tolmu, mis tõuseb, kui nad mööda mäenõlva alla veerevad. Kõik see toimub nagu aegluubis. Ma ei kuule ega näe midagi enda ümber, vaatan ja kuulan seda võimsat looduslikku vaatepilti.
Äkki küsib kellegi hääl: "Mis sul on?"
Vaatemäng lõpeb. Tädi seisab minu kõrval ja vaatab mind tõsiselt.

 

Mart Aas
on vabakutseline kirjutav näitleja. Vt ka tema tekste eelmistest Epifaniotest. boheemland@gmail.com