Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 14                  
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com, august@epifanio.eu
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

MINU RAAMATUKOGU
Andreas Trossek

INDIA JOONISTUSED
Vilen Künnapu

INTERVJUU SHIRISH BERIGA
August Künnapu, Vilen Künnapu

SHIRISH BERI LUULETUSED

MILLINE KUNST MULLE KORDA LÄHEB
Kaido Ole

KUNSTNIKUKS OLEMINE
Andres Tolts

TEATRIELAMUS
Jaan Elken

JUMALIKU SEEMNE TEMPEL
Jaan Kuusemets

RAIMOND KUKUMAA ARMASTUSED
Mehis Heinsaar

RESOTSIALISEERUMINE
Andrus Elbing

8 KOGUTUD KÄITUMIST
Mart Aas

MEESKOND

INTERVJUU SHIRISH BERIGA

Manasi ja Shirish Beri jÄrveÄÄrne maja, Anduri küla, India

August Künnapu: Shirish, palun jutusta meile üks huvitav lugu oma lapsepõlvest.

Shirish Beri: Meenub üks isa tehtud ülesvõte minust – olin siis seitsme-kaheksa aastane, läksime perega piknikule. Mulle meeldisid need ühised ettevõtmised, kuid mingil hetkel tundsin soovi grupist eemalduda, et puu all istuda ja mediteerida. Meditatsioonist ma tol ajal veel eriti ei teadnud, kuid istusin just sellises asendis nagu piltidelt olin näinud.

Looduses meeldib mulle nii väga, et pärast inimestega koosolemist tahan omaette olla. See on iga päev nii. Inimestega koos viibides kulutan palju energiat ja mul on vaja end laadida. Lühikest aega võin seltskonnas olla, kuid siis vajan aega enesele. Sellepärast on mul alati olnud nn teine kodu, pelgupaik – kõigepealt oli see mägedes, siis talus, siis rannal ja nüüd järve ääres. See hoiab mind elus. Üksiolemise aega kasutan enesevaatluseks, küsitlemiseks ja kritiseerimiseks. Kui ma muudkui ringi jooksen ja raha või kuulsust taga ajan, siis mu tundlikkus tuimestub.

 

Veel üks huvitav juhtum, mida mäletan. Meil oli renditud maja Kolhapuris. Istusin rõdul ja nägin pushpak vimaani, mütoloogilist lennuriista, milles istus üks hinduismi jumalustest. Võib olla oli see illusioon. Mul ei olnud midagi mõtteis enne kui seda nägin ja siis see kadus.

Vilen Künnapu: Mis puutub lapsepõlve, siis me just vaatasime siin vanu perekonna fotosid. Näib, justkui oleks teie perekond olnud läänemeelne. Kas teil oli tavapärane India perekond?
S.B.: Meil oli tavaline India kõrgema keskklassi perekond teatud lääne mõjutustega. Aga hindu kultuur ja india eluviis olid samuti olemas.

A.K.: Sa ükskord rääkisid, et kahekümnendates eluaastates läksid sa mäe otsa elama.
V.K.: ...karjustega.
S.B.: Jah, see oli pärast ülikooli lõpetamist.
Kui ma veel ülikoolis käisin, kolmandat aastat Ahmedabadis, olin väga rahutu. Tahtsin teada, mis on elu, mida ma siin elus teen. Olin siis 18 või 19. Küsisin pidevalt, mis on väärtused, mis on arhitektuur, kuidas aitab arhitektuur elule kaasa ja mida iganes ma üldse elust tean. Ütlesin oma vanematele, et soovin koolist ja arhitektuurist vähemalt üheks aastaks loobuda. Nad ei mõistnud, mul läks koolis ju hästi. Lõpuks tegime kompromissi – otsustasin, et koolivaheaegadel ma koju ei lähe. Alguses mõnda aega siiski käisin, et joonistada isa jaoks ja raha teenida. Selle rahaga reisisin ma India kaugeimatesse piirkondadesse. Igal vaheajal läksin üksinda kuuks ajaks koos oma joonistusvihikuga paika, kus ma kedagi ei tundnud. Magasin tühjadel randadel ja pargipinkidel. Elasin 10 (= 2,50 EEK) ruupiaga päevas.

V.K.: Sa olid nagu munk.
S.B.: Võib-olla. Ma sõin maapähkleid ja kookost. Nendest kogemustest õppisin oma kasvamise ajal palju. Sel ajal kirjutasin juba ka luulet. Küsisin endalt, kuidas arhitektuur eluga suhtestub. See ei ole ju ainult korrused ja majade kaunistamine. See tähendab kvaliteetse ruumi loomist, milles inimesed ja ka loodus saavad omavahel kenasti suhelda.

V.K.: Kas sa kloostrisse ei tahtnud minna?
S.B.: Mingil ajal mõtlesin sellest. Peale kooli lõpetamist reisisin Lõuna-India mägedesse. Seal oli üks õpetaja suure ashrami ja maatükiga. Ta küsis, kas ma tahaksin tema mantlipärijaks saada, jääda sinna ja kõige eest hoolitseda. Ausalt öeldes ei ole ma eriti institutsionaalne olend. Paljudel puhkudel luuakse institutsioonid heade kavatsustega, kuid hiljem kulub kogu energia asja ülevalhoidmisele ja peamine väärtus devalveerub. Ma ei ole isiklikult ühegi institutsiooni liige. Ma ei olnud isegi India Arhitektide Instituudi liikmeks. Palju aastaid kutsusid nad mind loenguid pidama ja ma käisingi. Siis avastas keegi, et ma ei ole liige. Ütlesin, et te ju ise kutsusite mind siia lektoriks ning ma tulin meeleldi.

A.K.: Nüüd on sul hästitoimiv arhitektuuristuudio, samas kirjutad ka luulet, maalid ja juhid erinevaid ettevõtmisi ning elad pereelu. Kuidas sa oma aega jaotad?
S.B.: Aega tuleb osata juhtida. Ma olen aja ja kohtumiste suhtes väga punktuaalne. Elus on oluline teatud enesedistsipliini tunnetus. Oma karjääri algusaastatel, esimese kümne aasta jooksul, oleks mul võinud olla miljon ruupiat, aga ma ei teeninud midagi. Mul polnud isegi pangakontot.
See oli aeg, kui kohtusin ühe pühamehega, kes ütles mulle, et kui sa oled sanyasi ehk munk, siis pole hea pangakontot omada. Aga kui sa oled sansari ehk pereinimene, siis peab konto olemas olema.
Mul oli sellega oma kogemus. Kuus aastat pärast abiellumist sai mu naine Mansi talus mürgiselt maolt hammustada ja ta viidi väga kallisse haiglasse Mumbais. See oli tõesti kallis ja mul polnud tol ajal raha, pidin laenama inimestelt ja pärast tagasi maksma.
Enesedistsipliin annab teatud vabaduse. Mõned säästud võimaldavad mul täna elada nii nagu soovin. Praegu võin juba paljudest töödest ära öelda, kuna mul on piisavalt, et oma lihtsate vajaduste eest hoolt kanda.
Oma garderoobis pole ma kunagi hoidnud rohkem kui neli paari teksaseid, kui ostan viienda paari, annan ühe ära.

V.K.: Kas sulle mõnikord tundub, et nooremad kolleegid on sinu peale kadedad, et sul on nii palju vabadust ja energiat?
S.B.: Mõnikord kogen kadedust, mõnikord austust. Oma kolleegidelt saan ma mõlemaid emotsioone. Ise katsun alati endaga aus olla. Kui see põhjustab kadedust või austust, siis pole see enam minu teha.

Vaade järvelt / View from Lake, 2007.

Elutuba / Living room

Vannituba / Bathroom

V.K.: Oled meile rääkinud, et nooruses armastasid lugeda lääne filosoofide ja kirjanike teoseid ja sa tunned ka vana India filosoofiat. Mis on sinu arvamus lääne filosoofia kohta praegu? Mulle isiklikult tundub, et ida filosoofia on nagu leivapäts ja lääne filosoofia nagu leivapuru. Enamuse on nad idast üle võtnud.
S.B.: Tõesti on nii. Enamus lääne filosoofiast, mida lugenud olen, on väga hakitud. Ida filoosoofia on terviklikum, hõlmates ja sisaldades kõike. Lääne filosoofia jätab teatud asjad välja ja võtab teatud teised asjad omaks. Osaliselt mulle lääne filosoofia meeldib, aga see ei anna holistlikku ühtsustatud pilti universumist ja meie rollist selles. Lääne filosoofia on väga probleemi lahendustele orienteeritud. Aga nagu ma üks päev ütlesin – elu ei ole probleem, mida peab lahendama, vaid müsteerium, mida elada. Seepärast meeldibki mulle elada elu, mis on rohkem ida meelelaadiga.

V.K.: Sinu enda filosoofia on samuti holistlik, sul pole vaja mingit religiooni, lihtsalt tunnetust, et Jumal on igal pool. Mis sa arvad, kas tulevikus on rohkem selliseid inimesi?
S.B.: Loodetavasti. Tänasel päeval on ühiskond MINA-ühiskond, ja selles ANNA MULLE/MINU OMA kultuuriruumis on unustatud enese talitsemise ja enda kõrvalejätmise hoiakud. Mulle näivad need hoiakud eluks vajalikud, kasvõi rohelise jätkusuutliku tuleviku mõttes. Keskkonnasõbralikkus ja jätkusuutlikkus on ellusuhtumise küsimus – lihtsus, hoolimine, mitte ainult selle põlvkonna, vaid ka tulevaste põlvkondade jaoks – see on kaastunde küsimus. Mulle tundub, et globaalne mõõnaperiood on varjatud õnnistus. Inimesed hakkasid mõtlema, varem nad lihtsalt tarbisid. Kui see on sisemine sund, siis on väga hea, aga tarbimise vähenemine võib juhtuda ka väliste mõjude tagajärjel.

V.K.: Minu meelest oled sa hea näide tulevikuinimesest kultuuris, kus ida ja lääs on ühinenud. Mis on sinu nägemus tulevasest ühiskonnast ja inimestest, kes selles elavad?
S.B.: Olen alati tundnud, et lääne ja ida sulam on väga vajalik. Sest ka läänes on palju häid väärtuseid. Probleemide lahendamine on teatud tasemel hea, näiteks linna infrastruktuuri kujundamisel, aga see hoiak ei toimi psühholoogilises plaanis. Läänes olen märganud kogukonna taju. Indias võib tähele panna, et majad on seest väga puhtad, aga tänavatele visatakse ikka prügi ja urineeritakse. Läänelik puhtusepidamine või nii-öelda infrastruktuuri hügieen on paigas. Kõik minu majad on segu India ja lääne väärtustest. Kõik on puhas, hea valgustuse ja ventilatsiooniga, nagu läänes. Aga neis on ka teatud idalikke omadusi nagu lihtsus, teatud materjalid ja väärtustatud suhe loodusega.

A.K.: Rääkides infrastruktuurist, siis meie jaoks on kohalik transport täielik kaos, ehkki see näib toimivat.
S.B.: Jah, see toimib. Seda tänu kasvatusele. Ma olen märganud, et hindud ja ka hiinlased on võimelised tegema kuni nelja asja korraga. Lääne inimesed on rohkem keskendunud. Kui nad sõidavad, ei suuda nad muude asjadega tegeleda. Kui aga inimene sõidab autoga idamaades, siis suudab ta samal ajal ka mõelda ja mõista, et siin on veel inimesi ja lehmi tee peal kõndimas ja nii edasi.

A.K.: Teil on siin täiuslik intuitsioon.
S.B.: Jah, intuitsioon ka. Seetõttu ongi meil vähem probleeme ja õnnetusi. Praegu, kui me vestleme, kuulan ma samaaegselt öösorri ja rohutirtsude hääli ning olen teadlik kuuvalgusest, mis meie peale langeb.

A.K.: Räägime ehk sinu poeesiast. Sellel on palju pistmist looduse ja nende asjadega, mida just mainisid. See meenutab mulle natuke zen-luulet.
S.B.: Elu on nii imeilus. Raske on väljendada igat liikumist arhitektuuriliselt. Kui ma tahan olla väljendusrohkem, valin luule, maalimise, joonistamise või filmivaatamise. Tunnen vajadust tuua sisemised tunded nähtavale ja neid inimestega jagada. Ja sel ajal, kui ma jagan, saan ise õpetust. Kõneldes õpetaja ja õpilase seisukohast – kui ma lähen ülikooli või tundi, ütlen õpilastele alati, et ma ei ole tulnud õpetajana, kes ütleb, mida peab tegema ja kuidas. Ma tulen kaasõpilasena. Ja ma ei ole puusepp või skulptor, kes neid oma suva järgi modelleerib. Ma olen aednik, kes pakub sobiva pinnase, päikesevalguse ja vee, millega kasta. Iga õpilane on unikaalne ja temas peitub omanäoline seeme. See seeme peab küpseks kasvama.

V.K.: Seda ütles ka Louis Kahn: "Kui ma õpetan, ei õpeta ma esmajoones mitte õpilasi, vaid iseennast." Sa oled üliõpilasena Louis Kahniga kohtunud, palun ütle midagi tema kohta.
S.B.: Louis Kahn oli meie jaoks ikoon. Kui ma Ahmedabadis õppisin, töötas Louis Kahn India Juhtimisinstituudis. Me diskuteerisime kavandite üle. Saime teada, et Louis Kahn oli käinud Nālandās*, ühes varasematest rahvusvahelistest ülikoolidest – see on peaaegu 2000 aastat vana. Nālandā põrandaplaan inspireeris Louis Kahni, kui ta kujundas Juhtimisinstituuti. Ükskord istus ta vaibal ja meie tema ümber. Kui ta püksisääred kerkisid, märkasin kohe, et ta kannab kahte erivärvilist sokki.

V.K.: Kui ma vaatan Louis Kahni kavandeid, siis need põhinevad tihti ruudu ja ringi kujundil ja põhielemendid võtab ta ruudust. Need struktuurid meenutavad mulle väga India vana arhitektuuri – linnu ja kloostreid. Minu jaoks on Kahn väga indialik. Kas sa oskad midagi selle kohta öelda? Kas India Instituut Ahmedabadis kannab endas India tunnet?
S.B.: Kindlasti on selle organisatoorses plaanis India jooni. Isegi tühja ruumi ja ehitatud massi suhe on india arhitektuuris oluline. Kahnil oli väga hea korratunnetus kõiges, mida ta tegi. Mul on siin märkmikus üks arhitektuuriteemaline tsitaat temalt:
"Inimene, kes teostab arhitektuurilise töö, teeb seda ohvriannina arhitektuuri vaimule. Vaimule, millel ei ole stiili, tehnikaid ega meetodeid. On lihtsalt arhitektuur ja see on mõõtmatuse kehastus."
See on minu jaoks väga oluline. Igas minu projektis on mõõdetav element. Aga mõõdetamatu element on sama tähtis, võib-olla isegi olulisem.

V.K.: Kui me Augustiga Mumbai lähedal asuvat Elephanta saart külastasime, nägime neid kaljusse raiutud templeid, mille sammastel olid jumalate skulptuurid. Tundsin seal tohutut jõudu ja salapära. Seda rääkisid sa ka Louis Kahni kohta.
S.B.: Jah.

A.K.: Me oleme käinud ka mitmes sinu tehtud majas Kolhapuris ja märganud, et sulle meeldib orgaaniline arhitektuur ja voolujoonelised trepid.
V.K.: Ja siin järveäärses majas kasvavad taimed välja otse sinu silindrilisest tualetist. Sinu majad on nagu varemed taimede keskel. Kas sa võiksid rääkida selle järveäärse maja algideest?
S.B.: Mulle on varemed alati huvi pakkunud, sest nad ei räägi kogu lugu. Nendes on midagi, mida pead ise ette kujutama. Nagu maaligi puhul lisab vaatleja maalile tähendust. Minu jaoks on siin kõige olulisemateks elementideks järv ja mäed. Maja pole nii tähtis, see peab maastikku vaikselt sulanduma. Seepärast kerkibki see lõpetamata sammastest majaks, mis on rohelusest ümbritsetud. Praegu on seda vähem, aga kui mu mangopuud ja teised taimed suureks kasvavad, siis pole maja enam praktiliselt nähagi. Maja edelakülg on avatud. Arhitektuuriline sõnavara ei piirdu ainult seinte ja akende või uste ja põrandatega, minu arhitektuurikeeleks on saanud ka järv ja mäed. Need defineerivad eluruumi.

Shirish Beri. Spirituaalne häppening. Äramärkimine 8. Rahvusvahelisel disainikonkursil Osakas, Jaapanis / The Spiritual Happening. Honourable mention at the 8th International design competition in Osaka, Japan, 2010.

 

A.K.: Sa oled teinud ka sümboolse tähendusega töö Jaapani ideevõistlusel. Ava natuke seda teemat, palun.
S.B.: Tegelikult ei osale ma eriti avatud konkurssidel. Kuid selle konkursi teema oli väga põnev – "otsides vaimset mugavust" või "otsides lõdvestunud meelt". Ma üritasin näha, kas läbi arhitektuurilise ruumi on võimalik seda leida. Sellepärast viib hoone keskele meditatsiooniruumi sissepoole liikuv spiraal ja sealt juhib väljapoole liikuv spiraal õue. Nii et kogu see kõndimise ja erineva ruumi kogemise protsess saab alguse maapinna nullpunktist ja kui siis allapoole liikuda, kerkivad seinad üha kõrgemaks. Välised helid jäävad vaiksemaks, valgus laskub vaid ülalt ja kuulda on vaikselt maapinnal vuliseva vee häält. Vesi voolab alla meditatsioonikambri keskele. See on nagu kõndiv meditatsioon, kui jõuad keskele oled juba teises meeleseisundis. Seal sa teed pausi, puhkad, mediteerid, alistud ja istud mõnda aega. Seejärel hakkad tagasi kõndima ja kogu ruumi kogemus on vastupidine. Välja tulles on sinu meeleseisund hoopis teistsugune kui enne sisenemist. Seda projekti hinnati kõrgelt rahvusvahelise žürii poolt ja me saime auhinna ning ma käisin Jaapanis tseremoonial. Loodan, et kellelgi kusagil on raha, et seda projekti teostada.

A.K.: Sa mainisid ükskord, et pärast arhitektuurikooli lõpetamist püüdsid sa unustada kõike, mida sulle oli õpetatud. Mulle pakub huvi, kas sul on olnud suuri õpetajaid – elus, arhitektuuris, kunstis, filosoofias, poeesias, filmikunstis või milles iganes?
S.B.: Elu oma erinevates vormides on olnud mulle õpetajaks. See võib olla lind, karjus või mu arhitektuurikooli õpetaja. Olen alati õppimas. Ma ei oskaks kedagi eraldi välja tuua, aga kui inimene on avatud ja vastuvõttev, on tal võimalik õppida kõigilt ja kõigelt enda ümber.

A.K.: Mis on mõjutanud sinu filmi "The Unfolding White" ("Lahtirulluv valge")? Kuidas sa seda filmi tegema sattusid?
S.B.: Mind köidab filmimeedium. Filmis on võimalik kokku sobitada nii palju erinevaid asju – ajaline liikumine, ruum, pilt ja heli kõik koos. Mulle tundus, et see võiks olla huvitav, pealegi ei jõua kõik mu projekte vaatama. Ma ei tahtnud teha filmi isikust, vastasel juhul oleksin ise seal olnud, andnud intervjuusid ja vastanud küsimustele. Ma ei räägi oma tööst ja tegemistest, ma räägin elus leiduvast küsimusest – kas suudame kujundada midagi, mis toob meid lähemale loodusele ja inimestele. Esitan seal küsimusi. Inimesed, kes on filmi näinud, ei pruugi tunda Shirish Berit. Nende jaoks ei ole oluline inimene, kes istub puu all. See on temaatiline film, kus ma püüan kasutada filmimeediumit, et edasi anda oma arusaamu elust läbi arhitektuuri, maalimise, joonistamise, muusika ja poeesia. Käsikiri on mu luule.

A.K.: Sa paistad end päris hästi tundvat nii materiaalses kui vaimses maailmas, mis on tänapäeval üsna harukordne.
S.B.: Materiaalne maailm on see, kus me peame elama. See on kohustuslik. See tool on mateeria, raha, mida kulutan selle ostmiseks, on mateeria. Maises maailmas olen alati ennast talitsenud. Sanskriti keeles tähistab seda imeilus sõna sayyam. Enesevalitsus on väga oluline ka maja kujundamisel. Vastasel juhul lisan sinna liiga palju asju ja kokku tuleb puder ja kapsad. Materiaalses maailmas aitab enesetalitsemine mul ühendust saada vaimumaailmaga. Me peame seda kasutama vahendina vaimsesse maailma jõudmiseks. See on viis, kuidas mina asju näen.


SHIRISH BERI C.V.
Sündinud 1950.a Punes, Indias. 1974.a lõpetas Ahmedabadi arhitektuurikooli Indias. Elas ja töötas Kolhapuri lähedal mägedes (koos isa ja vennaga arhitektuuribüroos Kolhapuris) alates 1974. a.
Shirish Beri tööd jätavad selge jälje kaasaegsele India arhitektuurile alates 1975.a. Tema loomingus on kesksel kohal mure inimese pärast, kes eemaldub loodusest, teistest inimestest ja iseendast.

Lisaks teistele hoonetüüpidele on kujundanud arvukalt õppelinnakuid rahvuslikele ja regionaalsetele institutsioonidele – uurimiseks, taastusraviks, tervishoiuks, hariduseks. Lisaks peab loenguid, teeb dokumentaalfilme ("Lahti­rulluv valge", 2007), kirjutab luulet, maalib ja tegeleb aiandusega.
Vaata ka: www.shirishberi.net


* toimetaja märkus. Nālandā on iidne õppekeskus Biharis, Indias. See oli budistlik õppekeskus aastatel 427 – 1197. Nālandāt kutsutakse "üheks esimeseks suureks ülikooliks ülestähendatud ajaloos".