Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 14                  
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com, august@epifanio.eu
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

MINU RAAMATUKOGU
Andreas Trossek

INDIA JOONISTUSED
Vilen Künnapu

INTERVJUU SHIRISH BERIGA
August Künnapu, Vilen Künnapu

SHIRISH BERI LUULETUSED

MILLINE KUNST MULLE KORDA LÄHEB
Kaido Ole

KUNSTNIKUKS OLEMINE
Andres Tolts

TEATRIELAMUS
Jaan Elken

JUMALIKU SEEMNE TEMPEL
Jaan Kuusemets

RAIMOND KUKUMAA ARMASTUSED
Mehis Heinsaar

RESOTSIALISEERUMINE
Andrus Elbing

8 KOGUTUD KÄITUMIST
Mart Aas

MEESKOND

RESOTSIALISEERUMINE*

On möödunud kaks aastat mo vabadusse pääsemisest ja selle ajaga peaks ma olema resotsialiseerunud.
Aga mida selle resotsialiseerumise all üldse mõeldakse?

Vangistuse täideviimise eesmärk on ühiskonna kaitsmine ja kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele.

Seega, kui ma oleks ühiskonnale täiesti ohutu parm, kes vedeleb kuskil Balti jaamas oma kuseloigus, siis peaks ma ju olema resotsialiseerunud, sest ma ei ole oma sellise tegevusega ühtegi uut kuritegu toime pannud. Järelikult õiguskuulekalt käitunud.

Või olen ma resotsialiseerunud sel juhul, kui mul oleks püsiv töökoht ja pangale kuuluv korter, kus pärast väsitavat tööpäeva teleka ees õlli juues tunneksin end elust ära lõigatuna?

Ma ei tunneks ennast kummaski variandis hästi, mis moodi ma siis resotsialiseeruma peaksin? Pakun, et ei peakski.

Ma parem elan pidevas liikumises ja otsimises  – seega ka avastamises. Kui sellist eluviisi saab nimetada resotsialiseerunud eluks, siis see ongi mo resotsialiseerumine.

Joonistus: Andrus Elbing

32 KUUPI

Ma pressit tuupi,
ümber ruumi 32 kuupi,
ment kui koer,
on pugend oma klaaskuuti,
nillib kaameraluupi,
mudib nuuti,
ootab põhjust, et teha tuupi.
Ma siin kuulun unetute instituuti,
ärkvel, kuni nõrken.
Öörahu ei sulge mo silmaluuki,
sest mo sisu liig muutlik:
sundmõtteid endas põletab kui lõkkeid.
Aastaid tagasi,
Saare PP mendid ühe pahandust teind
hundikutsika teolt tabasid,
neil õnnestus ta sulgeda kuupi,
et ta hundi-identinteet panna fuuki,
a nad pakkusid huupi,
et 32 kuupi on suutlik ta ajusi loputama.
Hundikutsikast kasvas stepihunt,
kes neid ja iseennast vihkab.
32 kuupi pole suutnud teda kodustada,
sest ta ikka hundi kombel kitse verd ihkab.
Las nad tuletavad meelde valgekihva,
hunti ep'saa ju inimese tahtega liita.
Just sellepärast siin ma
ulungi ühe-hundi-ansamblis,
iseeneses kordi rohkem vangis
kui selles ümberkasvatuskambris.

 

MONOLOOG ELUGA

Läbi kannatuste mind surudes põlvili,
ah et nii, elu,
sa mind kavatsedki murda.
A miks ma sind trotsides pean astuma lõpuni,
teades, et so võit ju nagutnii,
so olemus mind sünnitas,
see mind suunab ka mulda.

Enesetapjana, miks mitte nii surra,
elu, ma võiksin endalt sind võtta nüüd ja kohe.
On ju mõtetu so'st mõtet otsida,
kui sa selle salastanud oled.

Elu, anna nõu:
lootus, püüdlus, õnnehetked,
lõputud lõputud otsimisretked.
Elu, kui sa oma kiusliku palgega mind piinad,
siis milleks küll need tehted,
mis mulle annavad so jõu.

Elu, sind elada ihates tundub tobe,
et tihti sind vihates ep'saa ma öelda,
et ma pole sind armastand, sest ma olen.

Sind armastades
ja jällegi vihates, elu,
miks kuradi pärast ma sind elan nii.
Mind sünnitades
andsid sa mulle oma kannatamisvõime,
elu, selle kuradi pärast ma sind elangi.

 

SUURLINNA TEID

Ma nagu suvaline kalkar,
longin suvaliselt suvalisi teid.
Tinaraske mul süda rinnus kanda,
kodus ootab mind ema armuleib.

Pole tööd, olen otsind,
unetud ööd, olen trotsind,
kui tääk-vööl-röövlina lonkind
suurlinna suvalisi teid.

Oh suurlinn,
anna mulle tööd,
et osta lauale leiba,
et pelgalt ema armust
ei peaks ma jalul seisma.

 

MA TEIE VEND

Tundub tobe, kui ikka ja jälle painab mind üks küsimus,
kes ja miks ma olen?
Vastust otsides mind haarab mõistmatus,
sest vastust pole.

Nii istun vastuseta vastuolude risus:
kas ma oma sisemine mõistatus
või on mõistatus mo sisu.

Kõike muud
võib lihtsalt panna sõnadesse,
kuid raske leida mõõdupuud,
sellele, mis täpselt mahub südamesse.

No mis muud, süda,
sul tuleb mulle vastata –
kes ja miks ma olen?
Kahjur või ürask,
poeet või röövel
siin maailma üsas?

Ja ükskord see süda haaraski mind endasse,
või haarasin ma südame.
Ei tea, kuid see ükskord ma kohtasin hinge
ja see hing olin ma ise.

Sel hetkel ma tundsin ära iseend,
et ma teie
ja kõiksuse eeterlik vend.

 

ÜKS

Ma mitmehäälne laulukoor,
võiksin olla vaid üks – vaikuse helin.
Ma mitme Niiluse võimas vool,
võiksin olla vaid üks – põhjatu meri.

Ma kõnnin mitut rasket teed,
võiksin kõndida üht, kuid ma ei erista valet.
Peale Beebilõusta mul kanda mitu maski veel,
võiksin kanda neist üht – oma tõelist palet.

Ma võõraste tormide trotsija,
võiksin vaigistada ühe – iseenda sees.
Ma mitmete aarete otsija,
võiksin leida neist ühe – oma südamest.

Kuid ikka ja jälle ma mitmete tõdede uskuja,
võiksin uskuda üht – sügavust meie silmes
ja ma võiksin olla selle sügavuse mõõtja,
kui ma ei teaks üht mõõtmatut – HINGE.

Ma mitmehäälne laulukoor,
võiksin olla vaid üks – vaikuse helin.
Ma mitme Niiluse võimas vool,
võiksin olla vaid üks – põhjatu meri.

 

Andrus Elbing


* Andrus Elbingult ilmus äsja uus samanimeline luulekogu (Võluri tagasitulek, 2010).