Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 15 Epifanio 16 Epifanio 17 Epifanio 18 Epifanio 19 Epifanio 20 Epifanio 21      
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

MINU RAAMATUKOGU
Lembit Sarapuu

MÄNGULINE RUUM: PIIRIDETA ARHITEKTUUR
Rebecca Jones and Nathalie Pozzi

VAESUSEST JA HÄBIST
Mai Sööt

DANIIL HARMSI OLEMUSEST
Tõlkinud Mehis Heinsaar

VAIMSUS ELUS JA KUNSTIS
Peeter Laurits

ARHITEKT STEINER VAATAB TULEVIKKU
Vilen Künnapu

HARRY PYE POSTKAART LONDONIST
Harry Pye

FILMOTEEGI LÕPP
Gert Moser

MINU PLAADIKOGU
Annie Rist

LUULET
Lauri Sommer

FOLKLOORA-LUGUD TALLINNAST
Nato Lumi

PÜHA GEOMEETRIAST
Jaanus Orgussaar

MEESKOND

Vaesusest ja hÄbist

Iga inimene püüab luua mingi võõra olemusjõu teise üle, et leida seeläbi oma omakasupüüdlikule vajadusele rahuldust. Seepärast kasvab koos esemete hulgaga ka võõraste olemuste riik, mille ikke all inimene on. (Karl Marx)

Järgnev kirjatükk räägib rahast, vaesusest ja valehäbist. Teema juurde tõi mind Püha Franciscuse sulni elu uurimine. Pühak pühendas selle täielikult emand Vaesuse teenimisele. Ta oli inimene, kes õppis elama ilma rahata. Praegusest tarbimisühiskonnast vaadatuna on Franciscuse elu äärmuslik näide, kuid alternatiivsus võib osutuda majanduskriisi situatsioonis kosutavaks. Inimesed tunnevad vaesuse tõttu piinlikkust enam kui rikkuse tõttu. Ent Franciscusele just häbiväärsus meeldiski.

Talle oli meeltmööda, kui teda alandati ja tema üle naerdi, sest ta tahtis olla Jumala narr. Franciscus õmbles endale narrikostüümi, mis väljendas ka tema ükskõikset suhtumist jõukusesse. Kostüümist pool oli tehtud kõige kallimast ja pool kõige odavamast riidest.

Franciscuse omapäraste tarbimisharjumuste selgitamiseks võtan appi tarbekaupade semiootika.

See teadusharu tegeleb tarbekaupade klassifitseerimisega nende erinevate märgiliste aluste põhjal. Näiteks töökindlus, kuju, bränd, info tarbija kohta, elustiili reklaam jne.

Franciscus loobus tarbekaupadest täielikult ja ta loobus ka tarbijakäitumisest.

Ainsate tarbeesemetena kasutas pühak toidukaupu ja kandis seljas räbaldunud riidetükki. Lisaks ainsale rõivale ja söögile kasutas ta kaubana osavalt esemeid, mis igapäevamõistes ei ole kaubad. Näiteks kasutas ta padja asemel kivi või puutüve ning keeldus kindlalt kasutamast sulepatja, isegi kui seda talle pakuti. Näiteid on veel. Suurimates füüsilistes ja vaimsetes kannatustes hoidis ta oma hinge säravana nõnda: /…/võttis ta mõnikord pahemasse kätte lauatüki otsekui viiuli, paremasse kepi, ja mängis sellega oma laule, oma südame kannatusi, ning ta keha kõikus edasi-tagasi selle tumma mängu juures, mille helisid kuulis ainult tema/…/“ (Hiiemets).

Giotto di Bondone. Isast lahtiütlemine.
Fresko, 1295-1300.

Giotto di Bondone. Püha Franciscus lindudele jutlust pidamas. Fresko 1295-1300.

   

Franciscuse käitumine oli igal võimalusel vastupidine tavapärasele. Tema silmis muutus kõik ihaldatu põlastusväärseks ja põlastusväärne ihaldatuks.

Toon näite, kuidas Franciscus pidas ennast üleval kardinal Hugolino juures:

„Reegliküsimuste pärast külastas Franciscus Roomas kardinal Hugolinot, kes palus teda pidusöögile, kus viibis palju kõrgemaid vaimulikke, rüütleid ja teisi aadlikke. Franciscus väljus salaja ja kerjas mõned tükid leiba. Tulnud tagasi, istus ta oma aukohale kardinali kõrval, võttis oma leivatükid, sõi ja jagas neid ka teistele. Kardinalil oli piinlik, kuid ta ei lausunud sõnagi. Lauakaaslased võtsid aga pakutud leivatükke rõõmuga vastu, mõned sõid neid, teised hoidsid mälestuseks Franciscusest. Peale sööki ütles kardinal: „Mu vend, miks oled sa mulle teinud seda häbi? Minu majas pidid sa ju nägema ka enda ja vendade maja, ja ometi läksid sa kerjama.“ Franciscus vastas, et ta on sellega ainult au teinud kardinali majale ja näidanud teistele vaesuse ja alandlikkuse eeskuju.“

Ka kaasjalal on viisakas väljanägemine ja käitumine väga reglementeeritud. Kujutame nüüd vaimusilmas presidendi vastuvõttu aastapäevaballil Kadrioru lossis, kus kantavate riietega näevad disainerid vaeva kuid. Ometi on kõik kostüümid ühesugused, vaid pisut erinevad need, kes kannavad rahvariideid. Oleks kõmuline, kui keegi astuks sisse närustes kaltsudes ja puudutamata parimaid juustusorte, läheks välja leiba kerjama, sest talle niimoodi õigem tundub. Tavadele vastu astumine nõuab hingejõudu.

„Tarbekaupade semiootika alustes“ on juttu semiootilise eksituse mõistest.

„Tähendustamise järjekorra ümberpööramist, mille puhul tarbija võtab aluseks prototüübiliselt sekundaarse ja hindab selle põhjal primaarset, nimetatakse semiootiliseks eksituseks/…/ „kallis, järelikult hea““(Nöth). Ma leian, et selle definitsiooni puhul on õige väita, et Franciscus pidas absoluutselt kõiki materiaalseid kaupu semiootiliselt eksitavateks. Tuleme tagasi selle juurde, et tema kindlal veendumusel on olendid maailmas ikkagi ainult majalised ja ei tohiks unustada seda, et tõelised väärtused asuvad Jumala juures. Semiootilist eksitust ei ole aga tarbekaupades tegelikult olemas enne, kui see sinna inimese suhtumisega tekib. Inimesele valmistab raskusi kasutada midagi ilma seda omamata.

Franciscus ei suhtunud tegelikult ka rahasse halvasti. Aga ta teadis, et seda kasutades ei suuda inimesed jääda ükskõikseks.

„Kui Franciscus avaldab põlastust rahale, siis ainult selle kurjuse pärast, mida inimesed sellega on ühendanud. Kuld on õilis metall, kuid rahaks saanuna on tas needus.“ (Hiiemets)
Jõukus ja vaesus on nagu maailmavaade, mida võib välja lugeda meie välimusest ja elustiilist.
Isiksuse ja vaadetega seostas enda riietust tegelikult ka Franciscus. Lõi ta ju kerjusmunga brändmargi, aukliku kotiriide kandmismoe. Kas oli see semiootiline eksitus? Ma kaldun arvama, et ta kasutas kotiriiet pigem praktilistel põhjustel ja brändmark tekkis tänu tema järgijatele.

Oma esimese kotiriiderüü sai ta muide teepeal vastu tulnud kerjuselt, kellega oma tsiviilriided ära vahetas. Franciscus ei elanud puuduses, vaid teistsuguses külluses.

Usun, et inimesele kuluvad ära mõlemad, nii vaesuse kui rikkuse kogemine. Lääne inimeses tekitab aga rahatus psüühilist ebamugavustunnet. See tuleneb ühiskondlikest eelarvamustest ja uskumustest. Meile sisendatakse, et on palju asju, ilma milleta me hakkama ei saa, kuid praktilisem oleks mõelda, mida konkreetselt vajame, et saada hakkama.

Vaesust, vähemalt sellise nähtusena nagu meie seda mõistame ning tajume, ei pruukinud idamaades olla enne eurooplaste mõju. Ja ilmselt vaadeldakse seal siiani vaesust kui midagi loomulikku või kurba, mitte kui häbiväärset.

Mai Sööt
Kunstnikuna olen kokku puutunud nii vaesuse kui ristiusuga, olen õppinud tegema tasuta tööd, rõõmsast vabast tahtest. Sellegipoolest muutusid mu seisukohad vaesuse osas veel samal päeval artikli valmimisega, mil mõistsin külluse väärtust.

 

Kasutatud kirjandus:
Johannes Hiiemets Assisi Franciscus EELK
Konsistooriumi kirjastusosakond 1995.
Nöth, Winfried 2003. Esemete keel: Tarbekaupade semiootika alused.
Akadeemia 15(4): 845-868. (Tõlkinud Indrek Aija.)