Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 14                  
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com, august@epifanio.eu
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

MINU RAAMATUKOGU
Lembit Sarapuu

MÄNGULINE RUUM: PIIRIDETA ARHITEKTUUR
Rebecca Jones and Nathalie Pozzi

VAESUSEST JA HÄBIST
Mai Sööt

DANIIL HARMSI OLEMUSEST
Tõlkinud Mehis Heinsaar

VAIMSUS ELUS JA KUNSTIS
Peeter Laurits

ARHITEKT STEINER VAATAB TULEVIKKU
Vilen Künnapu

HARRY PYE POSTKAART LONDONIST
Harry Pye

FILMOTEEGI LÕPP
Gert Moser

MINU PLAADIKOGU
Annie Rist

LUULET
Lauri Sommer

FOLKLOORA-LUGUD TALLINNAST
Nato Lumi

PÜHA GEOMEETRIAST
Jaanus Orgussaar

MEESKOND

ARHITEKT STEINER VAATAB TULEVIKKU

Vahel tundus Steinerile, et tal on topeltkodakondsus. Üks osa temast, tema igavene hing, kuulus Universumile. See osa oli miljoneid aastaid mööda tähti rännanud, ümber kehastunud, olnud osaline Suures Jumala Mängus. Tänu ajutisele mälukaotusele võis ta seda vaid aimata. Teine osa, tema praegune füüsiline kehastus, kuulus planeedile Maa ja omas hetkel Astoria Vabariigi kodakondsust. Steineril oli ka kõrgem mina, mida ta vahel tunnetas päris selgesti. Kõrgem mina oli Steineril sidemeheks tema ja ta hinge vahel. Mida rohkem Steiner oma kõrgemat mina tunnetas, seda rohkem sisemisi uksi talle avanes. Nende uste taga aga...

Steiner oli jõudnud linna, mis meenutas varemeid. Keset põldusid seisid auklikud tehasehooned, kaetud ronitaimede ja kummaliste klaaskonstruktsioonidega. Konstruktsioonide tagant võis märgata klaaslifte, eesriideid, värvilisi koonuseid, kerasid ja kuupe. Tehastest väljusid pikad värvilised müürid, mis lõppesid voogavate viljapõldude sügavuses. Kaarjate teede ääres paiknesid mustrilised jurtad ja püstkojad. Oli ka suuremaid silindrilisi ehitisi ja kivist torne. Seal olid ka jõed ja metsad, kuid üle kõige domineerisid klaasist ja metallist stuupad, mingist kummalisest piimjast materjalist valmistatud püramiidid ja hiigelsuured pronksist jumalate kujud.

Vastu tulid Steineri sõbrad August, Marco, Chi, Sarapuu ja Vilen. Üheskoos suunduti ovaalse kunstimuuseumi poole. Sellesse oli kunst paigutatud nii, et iga korrus kiirgas erinevat sagedust. Alumisel korrusel olid skulptor Toomase puuskulptuurid, mis suhtlesid maavaimudega. Teisel korrusel paiknesid mitmesugused installatsioonid, mis peegeldasid kõrgsageduslikku energiat ja olid raviva toimega. Suurde siseõue oli tuntud vene kunstnik Ivan Rõba rajanud roigastest stuupa, millel kasvasid arbuusid. Rõba oli tuntud selle poolest, et kodukülas Venemaal valmistas ta kohalike talumeestega puidust energiatorne ja kõigist neist kasvasid läbi mitmesugused aed- ja puuviljad. Kolmandale korrusele oli Sarapuu maalinud hulgaliselt kentaure ja ühe hiigelsuure näkineiu. Neljandal korrusel eksponeeriti mitmesuguseid joonistusi ja skulptuure Siiriusel elavatest amfiibolenditest. Nende tööde autoriteks olid Aafrika kunstnikud dogonite suguharust.

Siis tuli korrus, kus noored arhitektid (alla 150 aasta vanused) eksponeerisid oma mudeleid, mis kujutasid energeetilisi komplekse, lendavaid linnu ja maa-aluseid külasid. Mõned maketid oli täpsed koopiad Atlantise, Mu ja Babüloonia templitest. Eriti meeldis sõpradele puidust, metallist ja vääriskividest valmistatud ülitäpne Paabeli torni koopia. Isegi Vilen mõmises rahulolevalt.

August Künnapu. Siiriuse kass. Akrüül lõuendil, 2008.

 

Vilen Künnapu. Santorini vaade II.
Akvarell paberil, 2009.

Vilen Künnapu. Santorini vaade I.
Akvarell paberil, 2009.

   

Vilen Künnapu. Santorini vaade III.
Akvarell paberil, 2009.

 

Mitu korrust olid pühendatud muistsele hiina amfiibolendile, inimse pea ja kalasabaga Fuxile. Fuxi olevat leiutanud “Muutuste raamatu” trigrammide ja heksagrammide süsteemi. Ta oli pärit Siiriuselt ja koos oma õest naisega Nü Gua’ga rajasid just nemad Hiina tsivilisatsiooni, nagu seda praegu tuntakse. Nähes Fuxile pühendatud maale ja skulptuure langes Chi, kes oli müstik ja kontseptuaalne arhitekt, põlvili ja püsis selles asendis tunde. Viimasel korrusel eksponeeriti Augusti hiigelsuuri kassimaale. Inimesed olid aru saanud, et kasside igavesed hinged aitavad tõsta ümbruse spirituaalset sagedust ja on sillaks inimeste ja kõrgemate reaalsuste vahel. August maaliski kasside hingi. Vaatajad seisid hardunult piltide ees ja mediteerisid.

Sõbrad lahkusid muuseumist ja siirdusid jõe äärde. Puhus mõnus suvetuul ja energia liikus ilma vähimagi vaevata. Jõe kaldale oli Vilen ehitanud 9 m kõrguse puidust punase stuupa. See lausa kiirgas kosmilisest energiast. Teisel pool jõge paistis linna city ja tomateid ning kurke meenutavad kõrghooned moodustasid toreda klaasist kompositsiooni. Siinpool jõge paiknev stuupa aga oli kompositsiooni dominantne kujund. Kõrgest rohust välja kasvades moodustas ta omamoodi altari, mille astmetele olid inimesed paigutanud mitmeid ohvriande. Torni läheduses oli näha põlvitavaid inimgruppe, kes palvetasid seal.

Sõbrad liikusid edasi ja jõudsid vastvalminud Astoria raekoja juurde, mis asus muistse astmikpüramiidi vahetus läheduses. Ümmarguse põhiplaaniga ja püstist muna meenutav rajatis oli tõepoolest imposantne. Kui ringi välispiiril paiknesid tööruumid ja kabinetid, siis kostruktsiooni hiigelsuur keskosa oli jäetud tühjaks ruumiks linnaelanike tarbeks. Muna ülemine tipp oli klaasist ja sellest langes valgus pidulikku interjööri. Siin olid erinevaid rõdusid ühendavad klaasliftid, rippuvad aiad, helendavad metallkerad, kus asusid väikesed saalid, purskkaevud ja suured palmipuud. Diagonaalsed sillad kihutasid üle ringi ja olid ka heaks vaaterõduks toimuvale. Erinevad tasapinnad oli rüütatud lugematute skulptuuride, maalide ja akvaariumitega. Kompositsiooni keskel oli suur lahtine amfiteater. Parasjagu pidas sellel loengut selgeltnägija Ursula. Ta rääkis sellest, et inimkonna arengus oli toimunud kvanthüpe. Universum oli planeedile Maa saatnud miljardeid puhtaid hingesid, kes kehastunud indigo- ja kristall-lastena ning koos vaimse ärkamise üle elanud planeedi elanikega moodustasid valgustunud inimeste kriitilise massi. Kvantiteet muutus kvaliteediks ja nii sündiski uus inimliik, kes tunnetas kogu Universumit ühtse energeetilise tervikuna. Kuna kõik on kõigega seotud, siis tajusid inimesed, et kriitika, võistlemine ja kadetsemine on mõttetu. Oldi asutud koostöö teele. Ja tõepoolest – ees ootas hiigeltöö negatiivsusest räsitud planeedi ülesehitamiseks. Uus inimene kasutas uut energialiiki LOVE 363 ja selle abil sai kõik võimalikuks. Sõbrad kuulasid Ursulat suure huviga ja jalutasid seejärel raekojast välja. Hiigelkorstnaga muistne elektrijaam oli muudetud kultuurimajaks ja selle akendest kostus keelpillimuusika. Astoria sümfooniaorkester esitas parajasti tähtede liikumist kirjeldavat muusikapala.

Elektrijaama lähiümbrus oli samuti kummaline varemete linn. Vanadest tööstushoonetest, vesilennukiangaaridest ja tähekujulise plaaniga endisest vanglast kasvasid läbi mitmesugused lehtpuud, ronitaimed ja värvilised põõsad. Kõikjal paiknesid stuupad ja energiatornid. Indiaanlaste tipisid meenutavad koonused olid inimeste elamuteks. Nende vahel paiknesid aga väikesed põllulapid ja peenrad. Siin-seal hulkusid üksikud hobused, lambad ja kitsed. Seda kõike vaadates ütles Marco mõtlikult: “Esimese põlvkonna linna mäletame sellisena, et inimene sõltus ainult loodusest. Teise põlvkonna linn oli tööstuslinn, kus inimene unustas oma suhte loodusega ja keskendus vaid iseeendale. Nüüd elame kolmanda põlvkonna linnas, kus loodus hõivab mahajäetud tehiskeskkonna. Inimese poolt loodud varemed saavad looduse osaks.” Sõbrad teadsid, et Marco ehitab planeedi idaosas tehisvaremeid ja suhtusid öeldusse suure respektiga.

Vastu tuli väike Alberto, kellel oli käes “Epifanio” erinumber. Tema kõrval marssisid kass Basilio, rebane Alice ja luuletaja Andrus E, kes kunagi väga ammu oli olnud retsidivist. Üheskoos mööduti valgest gooti kirikust, mille ümber oli rajatud ringikujuline puiestee. Teed palistasid koonilised tammed ja sellel liikusid rõõmsad linnakodanikud. Kes rulluiskudel, kes ratta seljas, mõned tegid tervisejooksu, mõned jalutasid niisama. Nii jõuti kaljuse platooni, millelt langes ookeani suunas järsk mäeseljandik. Seljandik oli kaetud valgete, siniste ja ookrikarva kuubikute, poolkerade ja silindriliste võlvmajadega. Need ehitised moodustasid geomeetrilise kobara, mille vahelt astmelised tänavad alla randa suundusid. Tänava terrassidel paiknesid rahvarohked kohvikud, kunstigaleriid ja templid. Sõbrad astusid klaaslifti ja peagi olid nad kivisel rannal. Seal märkasid nad endist gängsterit Fredi, kes viis üliõpilastega läbi valgusmeditatsiooni. Istudes suures ringis, kordasid nad üheskoos maagilist silpi OM. Taamal ladus kunstnik Soho rannakividest labürinti ja kõik teadsid, et tekkimas on järjekordne valgustempel. Ookeani lained kohisesid, kostus ülevat linnulaulu.

Steiner avas silmad ja sai aru, et oli näinud visiooni lähitulevikust. Ta oli kindel, et just selliseks kujuneb elu planeedil Maa.

 

Vilen Künnapu