Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 15 Epifanio 16 Epifanio 17 Epifanio 18 Epifanio 19 Epifanio 20 Epifanio 21      
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

MINU RAAMATUKOGU
Lembit Sarapuu

MÄNGULINE RUUM: PIIRIDETA ARHITEKTUUR
Rebecca Jones and Nathalie Pozzi

VAESUSEST JA HÄBIST
Mai Sööt

DANIIL HARMSI OLEMUSEST
Tõlkinud Mehis Heinsaar

VAIMSUS ELUS JA KUNSTIS
Peeter Laurits

ARHITEKT STEINER VAATAB TULEVIKKU
Vilen Künnapu

HARRY PYE POSTKAART LONDONIST
Harry Pye

FILMOTEEGI LÕPP
Gert Moser

MINU PLAADIKOGU
Annie Rist

LUULET
Lauri Sommer

FOLKLOORA-LUGUD TALLINNAST
Nato Lumi

PÜHA GEOMEETRIAST
Jaanus Orgussaar

MEESKOND

MÄnguline ruum:
piirideta arhitektuur

Arhitektid Rebecca Jones ja Nathalie Pozzi kohtusid Watermilli Keskuses Southamptonil Long Islandil, tehes koostööd teatrikujundaja ja kunstniku Robert Wilsoniga. Loomulikult arenes vestlus teatri ja arhitektuuri teemadel, mis pakkus igaühele neist uue vaatenurga oma huvivaldkonnale. Algne mõttevahetus Marco Casagrande tööde üle viis avastuseni, et on teisigi arhitektuuriprojekte, milles etendus on oluline osa kujundusest. See artikkel on sissejuhatuseks suuremale uurimustööle etendusliku arhitektuuri kontseptsioonist.

“Disain järgneb draamale” (Design follows drama)
Marco Casagrande
Nõude pesemine, taevasse vahtimine, tee keetmine, põllu ületamine, järves ujumine…

Kui arhitektuur haarab oma embusse mõne maise tegevuse, võimendub see lihtne liigutus teatraalseks sündmuseks ja ruumist saab etenduse tasakaalupunkt. Mõnedel puhkudel muutub konstrueeritud ruum lavaks ja selle elanike rituaalidest saab näitemäng. Teisel juhul hingestub konstrueeritud ruum ise ja hakkab mängima oma rolli. Arhitektuuriliste etenduste erisuses on ühendavaks jooneks kõrgendatud teadlikkus ruumist, mis ilmneb selle elaniku ja ruumi omavahelises vastastikuses elavas etteastes. Kui arhitektuur on loodud etendama rolli, siis omandavad rituaalid uue tähenduse ja täidavad ruumi lugudega ning valgustavad meie igapäevaseid kokkupuuteid kujundatud ruumiga.

Casagrande Cheni Maja (Chen’s House) on kaugel Taivani mägede jalamil asuv majake, mida räsivad orkaanid ja üleujutused. Ehitis ise on justkui poorne puunõu, mis on maapinnalt üles tõstetud ja mille all tormide korral voolab vesi ning mille seintest puhub läbi tuul.

“Maja ei ole tugev ja raske, vaid nõrk ja paindlik. See ei jäta keskkonda väljapoole, vaid pakub talupoegadele vajalikku peavarju.” (Marco Casagrande). Ainus kindlalt püsiv element selles lihtsas ja kaunistamata majas on telliskividest tulease, millel teed keeta. Päike piilub läbi seinte ja vihm niriseb katuselt, tuulehoog tormab läbi maja... ja keset seda arhitektuurilist kujutelma toimub fantastiline etendus – tee keetmine – Cheni Maja ja tema elaniku vaheline näitemäng.

Kontrastiks Cheni Maja dramaatilisele avatusele ja läbistatavusele on Hosaka Armastuse Maja (Hosaka’s Love House), mis on suletud vaikne pelgupaik tihedalt asustatud Jaapani linnas Yokohamas. See maja on seeria tillukestest lavadest, mis suurendavad paarikese igapäevaste rituaalide üksikasju. Piiratud ruum (3.3m x 10m) loob tingimuse intiimseks suhteks elementidega, kuna maja põhiruum “ei ole sees ega väljas” (Takeshi Hosaka). Põhiruumi vastas paikneb läbi kahe korruse elementidele avatud sein, mis muudab päeva jooksul värvi – kollasest hommikuvalgusest sinise õhtuvalguseni. Ärkamine, pesemine, toiduvalmistamine – majas elava paari tegevused muutuvad siluettideks valguse ja värvide taustal.

Takeshi Hosaka Architects. Love House.
Kanagawa, Jaapan, 2005.
Foto: Masao Nishikawa

Takeshi Hosaka Architects. Love House.
Kanagawa, Jaapan, 2005.
Fotod: Nacasa & Partners

1. ja 2. korruse plaanid

   
 
Marco Casagrande, Frank Chen. Chen House. Sanjhih,Taiwan, 2008. Foto: AdDa
   
   
   

Samasugune liikumise ja liigutuste lihtsus leiab pühitsemist Robert Wilsoni kujundatud paljastes lavadekoratsioonides. Tema isikupärane valgusekasutus tõstab esile ja võimendab teatriruumis toimuvaid lugusid. Elu on vaatemäng, nagu Peer Günti näidendis, kus tegelaskujude poosid ja liikumised, olgu need siis süngelt tavapärased või veidralt mütoloogilised, muutuvad elgantseteks visuaalseteks ikoonideks. Etenduse tugevaimaks vaadeldavaks motiiviks ongi nende kujude stiliseeritud piirjooned siluettidena teatraalse tausta valguses.

Robert Wilson.
Peer Günti lavakujundus, 2005.
Foto: Lesley Leslie-Spinks

   

Sarnane teatraalne keel on kasutusel Casagrande & Rintala Hõljuksaunas (Floating Sauna). Tibatilluke läbikumav ehitis hõljumas ühel Norra järvel, poeetiliselt ümbersõnastamas sauna ja kümblemise tseremooniat kinnise ruumi ja avatud vee vahel, kümblejaid ülistamas laiuv kauge maastik. Siin on arhitektuur lavaks ja dekoratsiooniks, tõstes oma elanike rituaali etteaste tasemele. Samal ajal, kui arhitektuurist saab esineja, elustub hoone läbi aimatava liikumise ja kavatsuse.

Maapagu (Land(e)scape) projektis asetasid Casagrande & Rintala kolm tühja heinaküüni 10-meetristele puujalgadele, nii et näis, nagu marsiksid nood üle Soome künklike aasade ühiselt lõuna poole. 1999 oktoobris süütas koreograaf Reijo Kela need küünid kohalikest elanikest publiku juuresolekul põlema, austusavaldusena järjest kitsamaks jäävatele maa-aladele, muutes kogu maastiku ühe hetkega valguse ja hävingu vaatemänguks.

Casagrande & Rintala. Land(e)scape.
Savonlinna, Finland, 1999.

Casagrande & Rintala. Ujuv saun, interjöör, Norra, 2002.

   
Valge Müra Valge Valgus (White Noise White Light) Bostoni arhitektidelt Howeler + Yoon illustreerib koostöösuhet ruumi ja osaleja vahel. Projektiks oli vöökõrguste optiliste kiudvarrastega täidetud plats (15m x 15m), mis 2004 aastal ajutiselt Ateena olümpiamängude avalikule väljakule üles pandi. Kui jalakäijad läbi selle välja kõnnivad, siis vastavad painduvad vardad õrna õõtsumise, rahuliku sinise valguse ja pehme heliga. See ruum on üheaegselt iseseisev ja interaktiivne, elustudes osalejate liikumisest ja muutudes meeltega tajutavaks maastikuks.

Howeler + Yoon.
Valge müra valge valgus. Ateena, Kreeka. 2004.

Kirjandus kõrvutab kunsti ja arhitektuuri inimese ja ruumi vaheliste suhete avastusretkel läbi animismi ja etenduse. Ruum mängib tihti elava tegelaskuju rolli, nagu Boris Viani raamatus “L’Écume des Jours” (Päevade vaht), kus korter tõmbub kokku samal ajal, kui tema elaniku Chloé haigus progresseerub. “Enam polnud võimalik siseneda söögituppa, lagi oli laskunud juba peaaegu põrandale [...] Koridori uks ei avanenud enam, ainult kitsas vahekäik oli veel jäänud, mis viis Chloé toa ukseni.” (LXII).

Maja ujub, küün kõnnib, plats õõtsub, seinad hingavad...

Sündigu arhitektuuriline etendus läbi kümblusrituaali või animeeritud küüni kõnnaku, saab see tähenduse elaniku ja elukoha vahelises suhtlemises, mis tõstab kogemuse teadlikkust ja loob vahetuma suhte ruumiga. Nii teatraalsel kui vaoshoitul kombel äratab arhitektuur meid vahetule elukogemusele, isegi kui see toob meieni vaid keeva vee lihtsa ilu.

Rebecca Jones and Nathalie Pozzi

Viited:
C-Lab www.clab.fi
Yoon+Howeler www.hyarchitecture.com
Takeshi Hosaka www.hosakatakeshi.com
Robert Wilson www.robertwilson.com