Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 14                  
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com, august@epifanio.eu
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

MINU RAAMATUKOGU
Lembit Sarapuu

MÄNGULINE RUUM: PIIRIDETA ARHITEKTUUR
Rebecca Jones and Nathalie Pozzi

VAESUSEST JA HÄBIST
Mai Sööt

DANIIL HARMSI OLEMUSEST
Tõlkinud Mehis Heinsaar

VAIMSUS ELUS JA KUNSTIS
Peeter Laurits

ARHITEKT STEINER VAATAB TULEVIKKU
Vilen Künnapu

HARRY PYE POSTKAART LONDONIST
Harry Pye

FILMOTEEGI LÕPP
Gert Moser

MINU PLAADIKOGU
Annie Rist

LUULET
Lauri Sommer

FOLKLOORA-LUGUD TALLINNAST
Nato Lumi

PÜHA GEOMEETRIAST
Jaanus Orgussaar

MEESKOND

Harry Pye postkaart Londonist

Elizabeth Kubler-Ross kirjutas kord: “Igal üksikul inimolendil, kes sünnib siia ilma, on võime saada unikaalseks ja eriliseks isikuks, täiesti erinevaks nendest, kes on varem eksisteerinud või kes saavad kunagi olema. Aga sel määral, mil meist saavad kultuuriliselt määratletud rolliootuste ja käitumiste vangid – stereotüübid, mitte meie ise – eraldame me ennast oma võimest end täielikult teostada.”

Mulle tundub, et Russell Herron oli eriline. Ma ei usu, et kunagi saab olema teist temasarnast isikut.
Kui teatati tema surmast, siis vakatas kogu Londoni kunstimaastik. Russelli isiklik maalidest, skulptuuridest ja fotodest koosnev kunstikogu sisaldas enam kui 300 teost. Enamik neist olid ostetud tärkavatelt kunstnikelt viimase kaheteistkümne aasta jooksul.

Sartorial Galerii palus mul sellest kollektsioonist teha isiklik valik ja panna kokku üks näitus. Mu valik võttis kursi ajaloo, asukoha ja identiteedi teemadele, sest need kolm peegeldusid viimastel aastatel ka Russelli enda loomingu teemavalikutes.

Russell Herron

   

Harry Pye, Lee Edwards, Russell Herron.
ICA bar, 1990ndate lõpp.

Ma olin Herroniga tuttav täpselt ühe aastakümne. Kui me esimest korda 90ndate lõpus kohtusime toimetasin mina üht fännidele mõeldud ajakirja nimega Harry Pye’s Frank Magazine ja tema töötas Kaasaegse Kunsti Instituudis. Ma hoidsin alati silmad lahti, otsides uusi noori talente, kellest oma ajakirjas kirjutada. Herroniga rääkisime palju uutest ideedest ja muutuvatest trendidest. Me ei olnud kunagi lähedased sõbrad, aga meie vahel oli mõlemapoolne austus. Tema oli uue kunsti jaoks sama, mis John Peel uue muusika jaoks. Ta toetas tuhandeid noori kunstnikke ja temast võiks laulda kangelaslaule. Ta ostis töid paljudelt üliõpilastelt, kellest nii mõnedki lõid särama kunstitähtedena. Minu töid ta küll ei ostnud, aga ta käis alati kõikidel näituste avamistel, mida ma kureerisin ja toetas oma positiivsusega. Minu jaoks oli suur au tema kollektsioonist näitus teha. Loodan, et kui ta seda näinuks, oleks ta seda nautinud. Samuti loodan ma, et Herroni kollektsioonist tehakse tulevikus teisigi näitusi, kellegi teise poolt kureerituna.

Russell Herroni enda loomingut iseloomustavad tööd, milles sisaldub ta nimi, toodetud enamasti seinamaalingutena, reklaamide ja trükistena, aga ka Russell Herroni meenete ja tema kultusliku (mitte)performants grupi The Russellettes näol, keda sai näha tema kunstikollektsiooni näituseavamiste ajal kandmas Russell Herron kaubamärgiga t-särke. Sellele lisaks lõi ta ka teoseid, milles tõstis esile teisi kunstnikke. 2006 aasta jaanuarist 2007 aasta märtsini kirjutas ta omanimelist blogi (vt russellherron.blogspot.com), milles kirjeldas kelmikat teekonda läbi erinevate Londoni näituseavamiste – “ajalugu ilma tagasivaateta” nagu ta seda nimetas. Ja pidas samuti iganädalast e-maili listi, milles jagas detailset infot kunstinäituste avamiste ja uute tegijate kohta nii Londonis kui väljaspool. Tema viimane töö, mida esitleti Londoni Rhythm Factory’s 2009 aasta juunis, oli lihtsalt nimekiri 500st kunstnikust.

Kunstnikud, kelle tööd olid üleval Russell Herroni kollektsiooni näitusel “This Was Now” (“See oli nüüd”), on:
Sarah Baker, Charlotte Bracegirdle, John Clayman, Susan Collis, Katie Cuddon, Oona Culley, Stuart Cumberland, Beverley Daniels, Jeremy Deller, Steve Double, Lee Edwards, Karin Eklund, Stewart Gough, Lucy Harrison, Graham Hudson, Tim Knowles, Marisol Malatesta, Hugh Mendes, Mie Mørkeberg, Chloe Mortimer, Humphrey Ocean, Cian Quayle, Brian Reed, Giorgio Sadotti, Dallas Seitz, David Shrigley, Melanie Stidolph, Barry Thompson, John Tiney.

Mul õnnestus mõnedelt näituse kunstnikelt saada ka isiklikke kommentaare oma tööde kohta.

Charlotte Bracegirdle:

“Minu töö keskendub õrnadele jälgedele, mida endast maha jätame. Kui inimene ei ole enam ruumis, näib kõik teistsugune, ehkki visuaalselt pole midagi muutunud. Kõik lõhnab, tundub ja paistab samamoodi nagu siis, kui inimene oli ruumis. Aga pilt ei ole sama, kuigi tõestusmaterjal on olemas. Piltidest saab tühi lava, mahajäetud ja kõle – ainult aimatava tegevuse jälgedega. Rääkides loost filmis ‘Eternal Sunshine of the Spotless Mind’, kus inimesed saavad kustutada oma mälestusi, kommenteerib Pierre Bismuth: “Mis olukorrad loovad tulemusi ja kuidas tulla toime nende võimalustega? Minu jaoks on kõik tegevused, nii kunst, film kui muu, jäljed, mis täidavad ruumi – isegi kui sa püüad teha midagi lihtsat. Kustutades me lisame juurde.”

Beverley Daniels:

“See teos hakkab rääkima mu perekonna lugu, alustades mu Nanist, kes oli matriarh ja tema õdedest-vendadest. Maalid on sündinud naljalugudest ja perepiltidest. Tööde stiil tugineb Hispaania gooti paneelpiltidele, mis loob täiusliku segu lootusest ja õudusest.”

Lee Edwards:

“Edwardsi tööde intiimne ruum kannab endas tugevalt isiklikku lugu, tuues nähtavale pereelu ja lähedased suhted. Töödes ilmneb kohalolu ja eemalolu duaalsus ning fotode kraabitud pinnakihid loovad uusi ja kohatuid kohti seinte ja vaipade taga.”

Mie Mørkeberg:

“Nendes töödes esindatud maastikud ja linnad on miniatuursed pildid maailmadest, mida nendes tegelikes paikades tihti kohtame. Sisuks on detailsed ja kontrollitud väiksemõõtmelised maailmad nagu näiteks nukumaja (mis on paigaldatud enamuste Euroopa linnade raudteejaamadesse). Mänguasjad või näidised, mis kinnitavad tsivilisatsiooni teatud ajalugu: ideaalne perekond ja ideaalsed muutused industriaalses ühiskonnas.”

Chloe Mortimer:

“Hea lugu on hea lugu ja hea maal on hea maal. Kui miski on tõeliselt tugev, siis see suudab vastu pidada kõiges ja andestada kõike. Minu kunst on testiv ja tõukav. Ma tahan, et inimesed mõtleksid sellest, mis on hea kunst ja mis on kehv kunst. Ma tahan olla aus. Ma ei hooli sellest, kui ma olen ainus tüdruk klassis, kes küsimuseks käe tõstab. Ma tahan ainult tõde. Ma tean, et see on olemas. Ma tahan teada: mis on kunst? mis on hea kunst? ja milleks kunst hea on?”

Mie Mørkeberg

Beverley Daniels. Hetti & Ada. Segatehnika, 2009.

 

Graham Hudson. Heraldika XI. Segatehnika, 2004.

   

John Tiney. Kohalejõudmine. Akrüül puidul, 2008.

Hadrian Pigott:

“See töö on isikliku valiku pühitsemine ja kriitika üheaegselt ning individuaalsuse otsing. Manhattani valikuks on tepitud, lõhnastatud ja reljeefidega ilustatud valge, Londonis enamasti tavaline valge ja viis pastelset tooni, Pariisis aga roosade, lilleliste ja pööraste violettide ülekaal.”

Brian Reed:

“Ikka veel läbistab mind erutuselaine, kui leian tänavalt rebitud foto, hoolimata sellest, et olen neid juba aastaid kogunud. Otsides ümbruskonnast ülejäänud tükke, mida inimkäsi või tuul on laiali pillutanud ja neid seejärel kokkusobitades tekkib mus tunne, et olen kaasaegne arheoloog, kes lapib kokku kellegi äravisatud elu.”

 

   

John Tiney:

“Saabumine (The Arrival) ilmnes ühest fotost inspireeritud seeriana. Sellel fotol oli armastusest ja erutusest kantud lennul Londonist Californiasse pildistatud päikesetõus. Oma reisilt tagasi Londonisse naastes püüdsin jäljendada sellel fotol olevat värvide hajumist ja sellest sai taust väikeste maalitud sketšide seeriale. Neid maale suurendades hakkasid fotovärvid mängima samasugust rolli nagu teeäärsed reklaamplakatid Ameerikas ja eriti Las Vegases. Ma tahtsin kasutada neid värve kujundites, mis kutsuksid esile samasuguse imetunde, mida selle reisi alguses kogesin.”

Karin Eklund:

“Minu teose fiktiivne tegelikkus koosneb peatatud narratiividest, milles on ähvardav alatoon, loodud kollaažina leitud ja kujutletud kujunditest.”

David Shrigley. Prääks. Akrüül lõuendil.

   

Karin Eklund. Isegi kaose keskel. Õli küpsetuspaberil, 2009.

Karin Eklund. Kuid see oli koht, millest ta ei teadnud.
Õli küpsetuspaberil, 2009.

Harry Pye
on kirjanik, kuraator ja maalikunstnik, kes elab ja töötab Londonis. Vaata ka tema postkaarte Londonist, Sao Paolost ja Leedsist eelnevates Epifanio numbrites.