Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 14                  
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com, august@epifanio.eu
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

MINU RAAMATUKOGU
Lembit Sarapuu

MÄNGULINE RUUM: PIIRIDETA ARHITEKTUUR
Rebecca Jones and Nathalie Pozzi

VAESUSEST JA HÄBIST
Mai Sööt

DANIIL HARMSI OLEMUSEST
Tõlkinud Mehis Heinsaar

VAIMSUS ELUS JA KUNSTIS
Peeter Laurits

ARHITEKT STEINER VAATAB TULEVIKKU
Vilen Künnapu

HARRY PYE POSTKAART LONDONIST
Harry Pye

FILMOTEEGI LÕPP
Gert Moser

MINU PLAADIKOGU
Annie Rist

LUULET
Lauri Sommer

FOLKLOORA-LUGUD TALLINNAST
Nato Lumi

PÜHA GEOMEETRIAST
Jaanus Orgussaar

MEESKOND

Folkloora-lugud Tallinnast

“Tallinn, mu kallim…”

Veetsin suve, kulgedes ülimalt aeglase, üle mõistuse pika ning mõtliku aeg-luubis sammuga ühest Tallinna servast teise, jälgides läbi seitsmekümnendatest aastatest pärinevate päikeseprillide ümbrust, kuulatades rahvarohketes kohtades kõike nagu nuhk ja kogudes folkloorat. Siin nad on: iidsed ja kaasaegsed folkloora-lugud minu kodulinnast Tallinnast.

 

Joonistus: Ritums Ivanovs

   

Joonistused: Aive Mets

Üks noor daam, tallinlanna, seisnud kord Jaani kiriku juures bussipeatuses ja oodanud number 36 bussi. Äkitselt ilmunud tema ette – ei tea kust – noormees ja neiu ning küsinud: “Mis number jalg sul on?”. “36,” vastanud noor daam ausalt. “Väga hea, väga hea!” kostnud võõrad sellepeale nagu ühest suust ning lisanud: “Terve õhtu oleme otsinud inimest, kellel oleks 36 jalg, aga senini pole ühtki leidnud - mõnel on 35 jalg, mõnel 37, aga 36 ei ole kellelgi! Näe, siin on sulle karp, selle sees on täiesti normaalsed 36 kingad! Aga ära sa enne karpi ava, kui koju oled jõudnud!”. Seda öelnud, läinud võõrad oma teed ja jätnud noore daami üksinda number 36 bussi ootama. Noorel daamil tekkinud kohe kuri himu karbi sisse piiluda – et mis seal sees on! Ta vaadanud vargsi ringi, ega kedagi nägemas ei ole – ja tõesti – ümberringi olevat kõik vaikne olnud, kusagil ei ühtki hingelist, ainult linnud sädistanud puu otsas oma pühapäevaõhtust laulu. Võtnud siis noor daam julguse kokku, kergitanud õige pisut kingakarbi kaant ja piilunud sealt vahelt sisse…

Ja tõesti – karbis olnud täiesti normaalsed, uued ja trendikad number 36 kingad!

Sellest aga, et ta karpi enne kojujõudmist sisse piilus, ei olevat midagi olnud, see olevat isegi hea olnud, sest nii sai ta lihtsalt varem teada mis seal karbis sees on.

“Vanaisa, kas inimesed on lugud?” küsinud üks nelja-aastane tüdruk kord oma vanaisalt.

“Misasjad?” küsinud vanaisa vastu.

Tüdruk: “Lugud!”

Vanaisa: “Misasjad need on?”

Tüdruk: “Kui vanaema ära suri, siis oli see nagu lugudes on. Seal ka inimesed surevad ära ja teevad igasuguseid asju. Kas inimesed on lugud?”

“Mina ei tea,” vastanud vanaisa ja läinud kööki. Köögis olnud kardul. Vanaisa koorinud kardula ära ja tulnud tagasi.

“Kuule, ütle siis, kas inimesed on lugud või ei ole!” küsinud tüdruk jälle.

“Jajah, on küll lugud, mine nüüd ära magama, kell on juba nii palju!” öelnud vanaisa ja jooksnud jälle kööki. “Aga kui mina ära suren, kas mina olen siis ka lugu?” hüüdnud tüdruk talle järele.

“Sina oled alles nii väike, mis sina sellest surma-asjast räägid! Mina olen vana, mina suren küll varsti ära, aga sinul on kõik alles ees, mine nüüd ära magama!” hüüdnud vanaisa vastu.

“Ma ei taha magama minna! Ma tahan, et sa mulle ütleksid, kas inimesed on lugud või ei ole!”

“Sind ja sinu tahtmisi! Kust mina tean, on nad lood või ei ole!… Natuke nagu on ja natuke ei ole ka. Mina ei ole neid asju nii uurinud. Mina olen vana mees. Mina küll mingi lugu ei ole. Aga sa küsi ema käest, tema on neid asju õppinud!”

Üks vanem naine rääkis nii: “Vist esimene asi minu elus, mida mäletan…
Olin väike tüdruk, keegi ajas mind mööda tuba taga, ei mäletagi täpselt kas see oli minu vend või kes see oli … Igal juhul keegi ajas mind taga ja tolm tõusis õhku ja seda oli valguse käes näha.”

Võõrad tööd Koplis.

Tallinnamaa poiss, kes elas Koplis, läinud kord päevasel ajal jalgsi kodu poole. Läinud ja läinud, läinud ja läinud. Jõudnud juba üsna kodu ligidale, kui äkki kolm keskealist meest – ei tea kust – tema ette ilmunud. Keskmine neist (kõige pikem) käskinud poisil peatuda. Poiss peatus. Mees näidanud sõrmega eemal rippuvat vaipa ja käskinud poisil see ära kloppida. Mis jäi vaesel poisil üle – poleks ta vaipa kloppinud, oleksid mehed teda kloppinud! Kloppiski vaiba ära. Mehed tänanud viisakalt ja lasknud poisil minna.

Kuid – nagu isegi arvata võisite – ega lugu sellega veel lõppenud polnud! Teinekord tulnud mehed poisile jälle samas kohas vastu ja nüüd olnud neil poisile palju raskemat tööd pakkuda. Nad käskinud temal ühe võõra korteri ukse taha minna, seal uksekella lasta, Olgat küsida, korterisse sisse astuda ja 15 minutit toas püsida. Muidu ähvardanud mehed poisilt kella ära võtta. Kell võetudki pandiks. Poiss teinudki nii ja pidanud võõras korteris ilusasti 15 minutit vastu, kuigi ta hirmunud pererahvale seda hästi seletada ei osanud, miks ta neile külla oli tulnud. Mehed kiitnud jälle poissi tubli töö eest, andnud kella tagasi ja kadunud. Hiljem, kui mehed läinud olid, tundnud poiss veel õhus nagu mingit väävli lõhna, aga võimalik, et see tuli sellest, et kõige lühem mees just enne õhku haihtumist suitsu süüdanud oli. Hiljem läinud poiss veel palju aastaid sama teed kaudu koju, aga enam ei pakkunud temale sunnitööd mitte keegi. Siit-sealt on aga kuulda olnud, et neid kolme meest on linna peal liikumas nähtud. Nad pidavat olema endised Standardi laotöölised, kes uute aegade saabudes vallandatud olid ja kes seetõttu nüüd muud oma eluga teha ei oska, kui et teistele inimestele raskeid töid teha annavad.

Tallinn on iidne linn.

Ükskord, üle 40 000 aasta tagasi, juhtus Tallinna linnas nii, et linnakodanikud hakkasid linnale valima presidenti. Jah – just nimelt presidenti, mitte linnapead, nagu nüüdsel ajal kombeks on. Linnakodanikud otsustasid, et panevad Tallinna presidendiks selle, kes on kõige kuulsam. Tehti valimised. Ja mis selgus – kõige kuulsamaks osutus mitte inimolend, vaid hoopiski üks asi – ese!
See oli hea ese. See oli kõigil kodudes olemas. See oli selline ese, millega eriti midagi teha ei saanud, aga mis oli ilus ja mida sai igale poole paigutada – kas lauanurgale, esikusse või kuhu iganes. See oli väike, neutraalne ese, mis ei jäänud kellelegi jalgu ega seganud kunagi mitte mingilgi määral linnakodanike head äraolemist ja tuletas neile meelde, et midagi on siin maailmas veel kindlat.

See ese saigi siis presidendiks. Ta pandi paleesse elama, tal oli oma ametiauto etseteraa – nagu presidendil olema peab. Ta pandi oma kabinetitoolile istuma, ust valvasid ööpäevaringselt linna parimad sõdalased… Nii möödus kaks aastat. Kaks kaunist, rahulikku, lummavat aastat. Selle kaheaastase tsükli iseärasuseks (või ka “iseloomustavaks jooneks” – kuidas keegi tahab) võime pidada seda, et austus presidendi vastu oli sedavõrd suur, et keegi peale valvursõdalaste ei julgenud selle aja jooksul presidendikabineti uksele lähenedagi.

Kui need kaks aastat täis said, läksid linnakodanikud lühidalt öeldes presidendi peale närvi, sest ta ei andnud ennast kunagi näole ega teinud kunagi absoluutselt mitte midagi. Ta kukutati ja asemele pandi uus ese, mis valitses omakorda kaks aastat, siis jälle uus ja nii edasi ja edasi, kuni lõpuks said linnakodanikud aru, et aitab küll – nad kaotasid linnapresidendi ametikoha ja lõid uue ametiposti – linnapea. Ja nii on see siiamaani.

Kuid sellist lummust ja austust, mida koges esimene linnapresident oma kaheaastase valitsemistsükli kahel esimesel valitsemisaastal, ei ole ükski hilisem valitseja oma nahal enam tunda saanud. Muidugi – tänapäeval ei panda ka esemeid enam kõrgetele ametipostidele, see ei tule enam kõne allagi.

Üks Tallinnamaa mees olevat ükskord, täpselt miljard aastat tagasi, mööda Tallinna vanalinna tänavaid kõndides äkitselt kuulnud, kuidas Tallinna linn ise oma jämeda ja iidse häälega temale ütles: “Mees, sind pole meile tarvis! Sind pole vaja!” Mees küsinud vastu, et: “Miks?” Tallinn vastanud, et: “Küsi Eesti käest!” Mees hakanud siis Eesti juurde minema seda asja küsima, kui äkki poole tee peal aru saanud, et ta asubki ju Eesti sees, sest Tallinn on ju Eesti pealinn. Istunud siis mees maha ja hüüdnud valju häälega: “Eesti, miks sulle mind vaja ei ole? Eesti, miks sulle mind vaja pole?” Mingit vastust polevat aga tulnud. Ainult üks poisike olevat mopeediga hirmsa plärina saatel mööda sõitnud. Mees kehitanud siis õlgu ja läinud koju aktuaalset kaamerat vaatama. Ta jõudnud napilt õigeks ajaks koju, aktuaalse kaamera logo olevat juba ekraanil keerelnud ja tunnusmuusika alanud.

Saamata jäänud saladus.

Elanud kord Tallinna linnas meistrimees ja tema noor õpipoiss. Õpipoiss õppinud küll, aga pea olevat temal igasugu auru ja jampsi täis olnud, mis ametiõppimist kangesti seganud. Kord tulnud aga õpipoisil hea töö välja. Õpipoiss läinud seepeale kangesti uhkust täis, ta istunud taburetile ja vaadanud niisuguse näoga ringi, millest teised inimesed ümberringi eriti aru ei olevat saanud. Vana meistrimeest olevat aga õpipoisi hea töö kangesti rõõmustanud, ta seisnud õpipoisi ette ja tahtnud temale nagu midagi öelda. Õpipoiss vaadanud aga seepeale hoopis põrandale – ilmselt nägi ta seal midagi huvitavat. Ja nii nad sel päeval teineteisest lahkunudki.

Järgmisel päeval surnud vana meistrimees ära. Õpipoiss mõelnud siis, et mida küll vana temale eelmisel päeval öelda tahtis sel ajal, kui tema taburetil istus ja silmi maast lahti ei saanud – äkiste tahtis vana temale miskit saladust edasi öelda? Nii imelikult oli vana tema poole vaadanud. Õpipoisil olnud siis koletu kahju hakanud, et ta vanale meistrile otsa polnud vaadanud.

Nüüd pidavat see õpipoiss igal pool ringi käima ja teistele inimestele silma vaatama – tema tahab nende silmadest seda saladust teada saada, mis vana meistri käest saamata jäi.

Kas teie olete tähele pannud, et eestlased vaatavad ringi?

Üks Tallinnamaa mees pani seda tähele. See juhtunud nii.
Kord sõitnud Tallinnamaa mees rongiga. Vihma sadanud ja temal olnud igav olla. Ümberringi rääkinud muudest rahvustest inimesed omavahel juttu, aga kuna Tallinnamaa mehe ümbruses istunud puha eestlased, siis tulnud temal vait olla, sest eestlased ei räägi ju omavahel juttu, nagu teada on.

Mõelnud siis mees, et kui uuesti ilma saaks sündida, siis tahaks küll mõne jutukama rahva sekka sattuda, sest muidu elad oma elukese nii ära, et eriti kellegagi rääkida ei saagi! Mõelnud siis mees veel, et mida need eestlased siis üldse teevad, kui nad juttugi ei räägi? Mõelnud ja hakanud siis ringi vaatama, et teada saada, mida eestlased teevad, millega nad nii hõivatud on, et nad juttugi ei saa rääkida. Mees vaadanud ühte eestlast… see vaadanud samamoodi temale vastu. Vaadanud siis teist eestlast – see vaatas ka tema poole! Ime küll – nii kui ükskõik millist eestlast vaatad, kohe vaatab see samamoodi sind! Nagu peegelpildis!
Siis saanud Tallinnamaa mees aru, et eestlased vaatavadki pidevalt ringi, uurivad ja kompavad silmamunadega ümbrust. Mees vaadanud siis mõnda aega seda, kuidas teised eestlased ringi vaatavad. See olnud ilus…

Kelleks sa tahad saada?

Tavaliselt küsitakse väikeste laste käest: “Kelleks sa tahad saada, kui suureks saad?” Ja siis lapsed ütlevad, kelleks nad saada tahavad.

Aga kunagi olevat Tallinnas elanud üks väga vana mees, kes elu lõpuni õieti ei teadnud, kelleks ta saada tahab. Ta proovis elu jooksul igasugu erinevaid elukutseid ja alati tundus talle, et nüüd leidis ta küll selle õige töö, aga ikka tüdines ta sellest jälle varsti ära ja võttis uue käsile.

Kui ta oli juba 92 aastane, siis tahtis ta lõpuks mullaks saada. Ta suri ära ja saigi mullaks.

Aga seda ei teagi, kas see ikka oli tema viimane elukutse – ehk on ta pärast seda veel kutset vahetanud? Sest mõelge ise – kaua sa ikka viitsid järjest ainult muld olla ja ei midagi muud! Pisut üksluine, või kuidas?

Oligi kõik. Rohkem ei kuulnud ma linnas midagi.

Nato Lumi
boheemland@gmail.com