Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 15 Epifanio 16 Epifanio 17 Epifanio 18 Epifanio 19 Epifanio 20 Epifanio 21      
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

MINU RAAMATUKOGU
Lembit Sarapuu

MÄNGULINE RUUM: PIIRIDETA ARHITEKTUUR
Rebecca Jones and Nathalie Pozzi

VAESUSEST JA HÄBIST
Mai Sööt

DANIIL HARMSI OLEMUSEST
Tõlkinud Mehis Heinsaar

VAIMSUS ELUS JA KUNSTIS
Peeter Laurits

ARHITEKT STEINER VAATAB TULEVIKKU
Vilen Künnapu

HARRY PYE POSTKAART LONDONIST
Harry Pye

FILMOTEEGI LÕPP
Gert Moser

MINU PLAADIKOGU
Annie Rist

LUULET
Lauri Sommer

FOLKLOORA-LUGUD TALLINNAST
Nato Lumi

PÜHA GEOMEETRIAST
Jaanus Orgussaar

MEESKOND

Filmoteegi lÕpp

Olen püüdnud juba aasta aega selgitada, et koduse filmoteegi pidamine on möödanik. VHS-ide hunnikud on praeguseks juba kõigil prügimäele taritud või väheosastele jagatud, tornid avidega arvuti ees elavatele teismelistele kingitud ning riiulis poosetavad DVD-d peagi samuti unustusehõlma vajumas, aasta pärast jõulist pealetungi alustav Blue-Ray asendab senise digikuninga mõne aasta jooksul. Selles valguses tundub ju filmide füüsiline salvestatud meedial kohalolek täiesti mõtetu, alles jõuad oma lemmikfilmi hankida, kui juba ilmub see veelgi selgema pildi, parema tekstirea ning kümne tuhande tähtsa lisaga täiesti uues formaadis ja kõik algab taas otsast peale. Sedalaadi kollektsiooni täiendamine, tehes pidevalt väljavahetamisi, on liiga aega- ja rahanõudev ning peagi esitad enesele küsimuse, kas ikka diski olemasolu sinu riiulil on hädavajalik või mitte? Eriti veel juhul, kui sõbrad ka sinu käest filme laenata ei viitsi või kui võtavad mõned, siis unustavad kohe kindlasti tagastada ning juhul, kui mõni võõras tunneb huvi sinu kollektsiooni rariteetide vastu, siis kaasnevad talle andmisega tüütud telefonikõned ja kokkusaamised, mis röövivad nii hulgaliselt kallist aega, et kergem on üldse oma filmide laenamisest loobuda. Ja kui enesel aega ammunähtud lemmikuid taaskord üle vaadata ei ole, kuigi disk sai kogusse nostalgianükkest ostetud, siis on lõpuks õigem üldse filme mitte koguda, vaid hoopis teiste kollektsioone tühjendamas käia.

Aga ega sellest ostmispatust ole päris puhas veel minagi. Näiteks täna olin enne hommikusööki juba jõudnud taas ühe DVD oma kogusse hankida, sest ei saanud kuidagi mööda kõndida Balti jaama turu olmeprügilettidest, kus kohalikult parmult tingisin Polanski s˘edöövri kasutatud kujul 25-lt kroonilt 14-ne  peale ja kaup sai tehtud. Ja nii üsna tihti, eriti veel lahe teisel kaldal, kus poodides filme poolmuidu ära jagatakse. Alati annan endale sõna, et ostan vaid varem valmiskirjutatud nimekirja alusel raamatuid ja alati tassin lõpuks kilekottidega DVD-sid siia Tallinna tagasi, olles vanast inertsist läbi sorteerinud kõikide second-handide ja kaubamajade filmiletid. Muidugi on hiljem uhke tunne külalistele demonstreerida värvilistest karpidest pungitavaid riiuleid ja veidraid filmileide, kuid lõpuks on see lihtsalt kodu täitmine asjadega, millest saadud rõõm ei kaalu üles kaotatud vaba ruumi, mida kollektsioon kuupsentimeetrite haaval su korterist röövib, või rahatähti, mida nende eest loovutad.

Olles filmoteegi pidamise negatiivset külge esile toonud, ei hakka ma sealt nüüd toimetaja soovile vastavalt pärle otsima, vaid tutvustan Teile hoopis mõnda mind viimastel kuudel enim mõjutanud linalugu.

Terminal USA - Jon Moritsugu 1993 – Minu uue lemmiklavastaja trash-komöödia, mis segab tugeva kokteili John Waters’ist, punk rockist, Generatsioon X-ist ja jaapani immigrantide nutusest elust. Toores ja näkku sülgav.

Wendigo – Larry Fessenden 2001 – Atmosfääriline õudusfilm, kus üksindus ja nukrus teevad rohkem haiget kui kuusesalus hiilivad iidsed jumal-vaimud.

The Swordsman in Double Flag Town – Ping He 1991 – Hiina ajalooline film, mis üles ehitatud spageti-westernite stiilis. Clint Eastwoodi asemel oli peaosas aga 15 aastane pruuti otsiv poisike ning revolreid asendasid lühikesed torkemõõgad.

S&M Hunter – Shûji Kataoka 1986 – Lõbus exploitation-flikk Jaapanist. Sidumist, seksimist ja ka tsipake geitamist, kõik mõnusa iisi fiiliga, naljakas ning originaalne pinku-kino.

The Telephone Book – Nelson Lyon 1971 – “Alice Imedemaal” motiividel lavastatud undergroundkuld. Hipifilm ilma Kalifornia lille­lasteta, hoopis New York’i stoilist külma rütmi tajuv ning seda satiiriliselt sekskomöödia, animatsiooni ja prantsuse uue laine paroodiaga lõimiv. Värske ja vallatu.

Daytime Drinking – Young-Seok Noh 2008 – Vaikne koomiline Korea indiefilm mehest, kes sõidab talvisesse kuurorti puhkama, kuid otsese lebo asemel veedab kõik päevad viinaklaasi kummutades, vahest poolvägisi ja kohati elul tsillilt minna lastes.

Not Quite Hollywood: The Wild, Untold Story of Ozploitation! – Mark Hartley 2008 – Lõbus ja teaberikas ülevaade seitsmekümnendate ja kaheksakümnendate Austraalia kinost, kus põhirõhk on asetatud just b-filmide tutvustamisele.

Lisasoovitusi võite lugeda mu filmiblogist.

Gert Moser
Trash Can Dance
trash-can-dance.blogspot.com