Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 14                  
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com, august@epifanio.eu
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

MINU RAAMATUKOGU
Lembit Sarapuu

MÄNGULINE RUUM: PIIRIDETA ARHITEKTUUR
Rebecca Jones and Nathalie Pozzi

VAESUSEST JA HÄBIST
Mai Sööt

DANIIL HARMSI OLEMUSEST
Tõlkinud Mehis Heinsaar

VAIMSUS ELUS JA KUNSTIS
Peeter Laurits

ARHITEKT STEINER VAATAB TULEVIKKU
Vilen Künnapu

HARRY PYE POSTKAART LONDONIST
Harry Pye

FILMOTEEGI LÕPP
Gert Moser

MINU PLAADIKOGU
Annie Rist

LUULET
Lauri Sommer

FOLKLOORA-LUGUD TALLINNAST
Nato Lumi

PÜHA GEOMEETRIAST
Jaanus Orgussaar

MEESKOND

Daniil Harmsi olemusest

Albert Schweitzer eristab oma raamatus Bachist kahte tüüpi heliloojaid, kirjanikke ja kunstnikke. Esimesse tüüpi paigutab ta kunstnikud, kelle looming justkui polekski nende isikliku eluga seotud. Selline oli Bach. Teise tüüpi paigutab ta heliloojad, kelle looming on sedavõrd tihedalt seotud nende isikliku eluga, et tundmata seda ei suuda me mõista paljutki nende autorite loomingust; sisemine ja välimine, elu ja looming on selle tüübi puhul vahetus kokkupuutes. Sellesse kunstnikutüüpi kuulus Beethoven. Kaasaegsetest heliloojatest võib nimetada Schönbergi. Aleksandr Vvedenski (1904-1941), kes oli Harmsi hea sõber, kolleeg ja saatusekaaslane, kuulus esimesse loojatüüpi, Harms – teise.

1920-ndate aastate lõpus ütles Vvedenski, et Harms ei loo kunsti, vaid on ise kunst. Harms ütles 30-ndate lõpus, et peamine pole olnud tema jaoks mitte kunagi kunst, vaid elu: elada oma elu nagu kunstiteost. See pole estetism: “luua elu nagu kunsti” oli Harmsi jaoks mitte esteteetiline, vaid eksistentsiaalne kategooria. Ta tunnetas elu nagu imet, ja ka omaenese elust tahtis ta teha ime. Mitte juhuslikult ei ole tal palju jutte imedest. Väga iseloomulik on jutustus inimesest, kes võis korda saata imetegusid, kuid ometi ei saatnud oma elu jooksul korda mitte ühtegi imet. Talle piisas teadmisest, et ta võib korda saata imet. Ime, arusaamine elust kui imest – see on üks peamistest momentidest, määratlemaks mitte ainult Harmsi loomingut, vaid ka tema elu, nende tihedat omavahelist seost, tema loomingu ja elu omavahelist lahutamatust.

Teine moment: Anderseni muinasjutus nägi poiss, et kuningas on alasti. Harms nägi mehaniseeritud elu sisemist tühjust ja tühisust. Automatistliku mõtteviisi luustumist, stalinismi-aegse (kuid mitte ainult) eksistentsi mõttetust ja tühjust. Tema juttudes ja luuletustes kohtab seda, mida nimetatakse mõttetuseks, alogismiks. Kuid mitte tema jutud pole mõttetud ja aloogilised, vaid elu, mida ta kirjeldab neis. Mõttetus ja alogism tema tekstides, nagu ka huumor, olid elu paljastamise vahenditeks, väljendamaks reaalset mõttetust automatiseerunud eksistentsis... Seetõttu Harms aina rääkiski, et on ainult kaks tõeliselt suurt asja: huumor ja pühadus. Pühaduse all pidas ta silmas ehedat tõelist elu...

Kolmas moment: Harmsi huvitas kurjus, kurja juur inimeses. Aga ta polnud filosoof ega moralist, vaid oli kirjanik, kuigi kindlasti filosoofilise kalduvusega. Seetõttu ta oma hirmsates juttudes ei moraliseeri, vaid naerab, paljastades kurjust, piiratust, rumalust, ja tema naer pole vähem hirmus, kui Gogoli naer, keda ta väga armastas ja kellega loominguliselt oli seotud.

Naised

 

Autoportree kirjast Aleksandr Vvedenskile, 1940.

 

   

Malevitš, 1940.

Üks Harmsi juttude ja luuletuste teemadest on enesega rahulolev, endasse armunud tige inimene, kes ei tunnista mitte mingeid moraaliprintsiipe või väärtusi. Eriti hirmsad on mõned lood, mis on kirjutatud esimeses isikus. Kui hakkad neid lugema – on naljakas. Kuid järk-järgult naer justkui tardub ning jutu lõppu jõudes hakkab õudne. Need jutud on kirjutatud sellise vahetu kunstilise veenvusega, et vahel lausa tundub, et esimene isik, kellest lähtub jutustus, ongi autor ise. Paljudes tema tekstides on kolm peamist momenti – elu täis imesid, mitmesuguste silmakirjalikult varjatud külgede paljastamine inimeses, ja tigeda, nihilistliku inimese teema – need kolm teemat on omavahel sedavõrd läbipõimunud, et moodustub lausa mingisugune uus kirjanduslik žanr ning on juba raske öelda, mis see täpselt on: päevikumärkmed, filosoofilised mõtisklused, jutt või luuletus. “Õudus” neis tekstides väljub juba kunstipiiridest. 1936. aastal kirjutas Harms: “Nägin kord, kuidas kärbes ja lutikas läksid omavahel kaklema. See oli nii jube, et ma põgenesin kodust ja jooksin kurat teab kuhu. Nii on ka selles albumis: saadad korda midagi nurjatut, ja pärast on juba hilja.” 

Formaalsed piirid erinevate kirjanduslike vormide vahel on Harmsil väga hajusad. Mõnede asjade puhul on isegi raske öeda, on see luuletus või proosa, autobiograafiline märkus või jutustus, uus vorm, stilisatsioon, või mõne vana vormi “teravaks ihumine”. Niisama märkamatult läheb naer üle nutuks, nali jubeduseks, ja see, mida peetakse inimeses ülevaks, muundub äkki madaluseks. Elu läheb üle kunstiks, kunst – eluks.

Neljas moment: Harms polnud imemees ega suutnud teha imet. Ja selle võimatuse kaudu ilmnes lõpuks suurim ime – elu enese ime, täpsemalt: elu ja loomingu ime. 1933. aastal tabab Harmsi elu ja loomingut kriis, selle algus ulatub juba aastaisse 1931-1932: Harmsil on sellest perioodist jutustus: inimene on kindel, et ta on imetegija. Ta ootab imet, aga imet pole ikka veel. Ta on juba pettunud oma võimetuses luua imet, ja kui ta juba on täiesti alla andnud, näeb ta äkki, et ime on juba teostunud ja teostub ka olevikus. See ime on – jutustus ise, kuid samaaegselt on see ka autobiograafiline pihtimus ja filosoofiline arutlus.

Elu ja loomingu kriisidest Harmsi puhul, sealhulgas ka ainult sisemistest, hingelistest, mis polnud seotud väliste asjaoludega, võib rääkida väga palju, kuid ütlen lühidalt: Harmsi elu ja looming oli võit läbi lüüasaamise, täiuslikkus  läbi mittetäiuslikkuse, külluslikkus läbi kohutava puuduse. Tuletagem meelde, et suurimad loomingulised võidud Euroopa ajaloos on ikka olnud kas vormilises mõttes ebatäiuslikud või siis jäänud üldse lõpetamata: “Don Quijote”, Mozarti “Reekviem”, “Surnud hinged”, “Vennad Karamazovid” jne.

Tõenäoliselt on olemas mingi pöördvõrdelisuse seadus: mida kõrgem on torn, mille ehitab inimene, seda lähemal on see taevale ja seda tugevam on ka katastroof, mis seda torni tabab. Kuid just nimelt selle katastroofi, hävingu läbi ta kinnistub ja säilib inimmeeltes igavesti. Vavilovski torni häving muutis ta ühtlasi hävimatuks.

Jakov Druskin, filosoof,
Daniil Harmsi sõber


Mida kõike ei osanud Daniil Harms! Ta kirjutas luuletusi, jutte, näidendeid, mängis harmooniumit ja klarnetit, laulis hästi, tantsis suurepäraselt tšjotkat – vene stepptantsu, joonistas, näitas trikke, luges väga hästi nii enda kui teiste luulet, mängis meisterlikult piljardit, käis mööda rõduserva Leningradi Raamatukogu kõige kõrgemal korrusel, armastas leiutada mänge, oskas kujutada kärbest sellel momendil, mil too mõtleb järele, kuhu võiks edasi lennata, oskas kirjutada mõttetuid luuletusi, filosoofilisi traktaate ja komöödiastseene tsirkuse jaoks, lõbusa keisri fantaasiallikas ei kuivanud eales...

Aleksandr Vvedenski, Harmsi saatusekaaslane, loominguline vend ja sõber


Eelöeldule tahaks lisada, et ta valdas ka perfektselt saksa keelt, luges läbi kõik Mozarti, Beethoveni ja Bachi noodipartituurid, oli kunstnik Malevitši väga hea sõber ning armastas nii tihti kui võimalik teatris käia.
Daniil Harms (1905 – 1942) on nüüdseks saanud maailma absurdikirjanduse klassikuks. Aga eluajal, mis langes paraku kokku Stalini hirmuvalitsusega, elas ta vaesuses ja tihti ka näljas. Kaks korda viibis ta asumisel ning suri viimaks (süüdistatuna parasiitluses) Leningradi vangla haiglas.

Ainult kaks õhukest lasteraamatut avaldati ta loomingust, sel ajal kui ta elas. Aga kirjutas ta palju, nii lühiproosat kui ka luulet. Minu arvates on Daniil Harms üks väheseid jutumeistreid, kes oskab kirjutada nõnda, et see mõjub nagu rusikahoop näkku. Ja seda heas mõttes. Inimene loeb ja hämmastub – kuidas saab nii kirjutada! – ja samas tunneb ta, kuidas tema peas ja hinges kõik pahupidi läheb. Aga seejärel jälle kõik selgeks, lausa hämastavalt selgeks muutub!

Autoportree, 13.10.1933.

Samal ajal polnud Harms muidugi mingi pühak. Ta oli väga lõbus sell, kes armastas oma sõpradele alatasa võllanalju teha. Ta oli kaks korda abielus, ent samal ajal oli tal ka palju juhusuhteid ja armukesi. Tema naisideaal oli “piibellikult lopsakat tüüpi.” Siinkohal näiteks selline arutluskäik tema päevikust: “Peene kondiga naised on halvad, aga suure kondiga naised on head, lameda rinnaga naised on halvad, aga rinnakad naised on head, kõik stiilsed, kõhnad, ärahellitatud ja deemonlikult intelligentsed naised on halvad, aga noored, terved, värsked ja lopsakad naised on head, teravad toidud äädikaga on halvad, aga liha ja piim on head, meeleolu on halb, aga huumor on hea, moodsad kleidid, mis on väikestest tükkidest kokku õmmeldud ja mis peavad kaunistama üldmuljet, pretensiooniga luksusele, on halvad, aga lihtne ja mugav naiselik kleit, mis toob esile figuuri loomuliku ilu, on hea...

Veel armastas ta suitsetada piibutubakat ning juua vahel viina; oli ühekorraga nii ebausklik (suur asjatundja astroloogia ja musta maagia alal) kui usklik (ristitud vene õigeusku). Ühesõnaga – täiesti tavaline geenius...


Autoportree piibuga, 1923.

Juhtum tubakapoe ees

Keskmist kasvu härrasmees kivikesega silmas saabus tubakapoe juurde ja peatus. Tema mustad lakeeritud kingad läikisid kivist trepiastmel. Kingaotsad olid pööratud poe suunas. Veel kaks sammu, ja härrasmees oleks pääsenud ukse taha. Kuid millegipärast ta peatus – justkui meelega selleks, et sättida pea telliskivi alla, mis oli parasjagu katuselt alla langemas. Härrasmees võttis isegi mütsi peast, tuues nähtavale oma palja kolba, ja sel moel tabas kivi meest lagipähe, purustas koljuluu ning tungis ajju. Härrasmees ei kukkunud. Ei, ta lõi kohutava löögi tõttu ainult veidi kõikuma. Võttis siis taskust rätiku, pühkis nägu, mis oli kaetud veriste ajutükkidega, ja, pöördunud rahvahulga poole, mis hetkega kogunes härrasmehe ümber, teatas: “Ärge muretsege härrased, see on mul juba vana haav. Näete, mu paremast silmast turritab välja kivike. Ma olen sellega harjunud. Praegu on mulle juba kama kõik!”  Ja nende sõnadega pani härrasmees enesele mütsi pähe ning kadus oma teed, jättes hämmeldunud rahvahulga täielikku nõutusse.


PÜÜa hetke!

Ma kuulsin sellist väljendit: “Püüa hetke!”

Kerge öelda, kuid raske teha. Minu meelest on see väljend mõttetu. Sest tõesti, ei saa teostada võimatut.

Räägin ma seda aga täie veendumusega, kuna olen enda peal ära proovinud. Ma püüdsin hetke, aga ei saanud kätte ja lõhkusin ainult kella ära. Nüüd ma tean, et see on võimatu.

Niisama võimatu on “püüda ajastut”, kuna see on samasugune hetk, ainult et natuke suurem.

Teine asi on, kui öelda: “Jäädvustage see, mis sellel hetkel toimub.” See on hoopis teine asi.

Nagu näiteks: üks, kaks, kolm!

Mitte midagi ei juhtunud!

Nii ma jäädvustasingi momendi, kus mitte midagi ei juhtunud.

Autoportree, 1930ndad

Ma rääkisin sellest Zabolotskile. Talle see väga meeldis, ja nii istus ta terve päeva ja arvutas: üks, kaks, kolm! Ja märkas, et mitte midagi ei juhtunud.

Sellelt tegevuselt tabas Zabolotski Švarts. Ja Švarts huvitus samuti säärasest originaalsest meetodist jäädvustamaks seda, mis toimub meie ajastul, sest hetkedest moodustub ju ajastu.

Aga paluks pöörata tähelepanu asjaolule, et selle meetodi algataja olen mina. Jälle mina! Kõikjal mina!

Lihtsalt imeline!

Selle, mis teistel õnnestub ränga tööga, saavutan mina mängeldes.

Ma oskan isegi lennata. Aga sellest ma rääkima ei hakka, sest nagunii keegi ei usu.


Širini pool

“Istuge teed jooma,” ütles Širin, kustutades priimuse ja kuivatades käed suurde pruuni käterätti. Manažov kummardus, ja istus laua taha.

“Siin on juust,” ütles Širin, osutades sõrmega tühjale taldrikule, “ja siin on moos”, ning Širin näitas väikest klaaspurki, mis oli poolenisti täidetud veega.     

Manažov vaatas üllatunult tühja taldrikut ja veega täidetud purki, tõstes seejärel pilgu Širinile, kuid ei ütelnud midagi.

“Oota,” ütles Širin ja lahkus toast.

Manažov istus mõned minutid. Kuskil akna taga kires kukk.

“Kust need kuked veel siia said?” mõtles Manažov.

Samal hetkel aga avanes uks ja neljakäpukil roomas tuppa Širin. Širini nägu oli kahvatu ja nukker. Ta roomas toa keskele ja peatus. Manažov vaatas Širinile otsa, suutmata end paigalt liigutada.

“Mis teiega on?” küsis Manažov tasa.

Širin avas suu...


VÄljavÕtteid pÄevikust

Ma armastan paljusid asju. Väga paljusid asju. Armastan kirjutada. Armastan salamisi jälgida mulle meeldivaid inimesi. Süüa armastan. Piipu armastan tõmmata. Laulda armastan. Armastaksin terve aasta lebada palaval päeval päikese käes vee ääres, kuid et samal ajal ümbritseks mind ka palju meeldivaid inimesi, sealhulgas mõningad huvitavad naisterahvad. Armastan väikseid siledakarvalisi koeri. Armastan head huumorit. Armastan totrust ja mõttetusi. Armastan kelli, eriti pakse taskukelli. Armastan märkmeraamatuid, tinti, paberit ja värve. Armastan jalutada Leningradi järgmistes piirkondades: Marsi väljakul, Suveaias, Troitski sillal, Jekaterina pargis, Tsarskoje Tselos, Nevski Prospektil.

*  *  *
 
Iga inimese eesmärk on üks: surematuse saavutamine.

Üks püüdleb surematusele oma soo jätkamise kaudu, teine saadab korda suuri maiseid tegusid, et teha surematuks oma nimi, ja kolmas elab õiglast ja vaga elu, et saavutada surematus igavese elu näol.

Seega on inimesel ainult kaks huvi: maine huvi, mis hõlmab endas sööki, jooki, soojust, vastassugupoolt ja puhkust ning taevane huvi, mis tähendab surematuse saavutamist.

Kõik maine kannab endaga tunnistust surmast.

On üks pikk sirge joon, millel püsib kõik maine. Ja ainult see, mis ei püsi sel joonel, kannab endaga tunnistust surematuse kohta.

Ja seepärast otsib inimene pidevalt võimalusi kõrvalekaldumiseks sellelt Maise Pidevuse Joonelt ja nimetab neid kõrvalekaldumisi siis vastavalt kas suurepärasteks, meeleheitlikeks või geniaalseteks toiminguiks. 

Daniil Harms

 

 Daniil Harmsi joonistused

Vene keelest tõlkinud ja kommenteerinud Mehis Heinsaar, Lõuna-Eesti kirjanik, kolme Harmsi elust ja loomingust rääkiva näidendi autor. Vt ka tema tekste eelmistest Epifaniotest.