Vangid Ameerika souli laulmas.
Fotod: August Künnapu, Tim Kolk

Kultuuriprogrammi üheks meeldejäävaimaks sündmuseks kujunes aga autoportreejoonistuste workshop Muntinlupa Vanglas pealinna Manila lähistel. Workshopist võttis osa ka mu Tartu sõber, maailmarändur Tim Kolk, ameti poolest endine jurist-lingvist. Vangla oli tõeline linn linnas. Kui ühes Eesti vanglas on keskmiselt 500 vangi, siis Muntinlupas oli 20 000 kinnipeetavat – nende seas nii pisivargad, keskastme vangid kui eluaegsed. Meile tehti põhjalik ekskursioon vanglas. Nägime puutöökodasid, kunstiklasse, kooli, kirikut ja nukumajalikku elamisplokki. Erinevalt näiteks Tallinna Vanglast ei kostunud Muntinlupa Vangla tänavatel megafonist eksitavat valjut muusikat ja vangid said omavahel sundimatult rääkida. Üldmulje oli positiivne. Suitsiide seal praktiliselt ei esine.

Kui hommikul Muntinlupasse jõudsime, juhatati meid suurde saali, kus vangid andsid mitmekülgse kontserti. Nad laulisid ilmekalt 60-70ndate aastate Ameerika* souli ja esitasid kaasaegse tantsu etüüde. Kinnipeetavate juhendaja kehastus oma südamlik-siiras etteastes Frank Sinatraks.

Seejärel kutsuti meid kõrvaltuppa, kus ootas lookas laud kohalike hõrgutiste ja limonaadiga “Orangeade”.

Workshopist võttis osa umbes 15 keskastme vangi ning Muntinlupa Vangla sotsiaaltöötaja tilluke tütreke Mikee. Istusime kõigepealt energiate käivitamiseks ringis. Näitasin osalejatele endise Tallinna Vangla kinnipeetava, poeedi Andrus Elbingu kahekeelset luulekogu, Epifaniosid ning enda ülevaatekataloogi. Seejärel andsin ülesande – vaadata endasse ja portreteerida oma hinge. Autoportree joonistamise tegi keerulisemaks see, et vangidel ei olnud võimalik kasutada peeglit ega fotosid endast. Kuid neil oli intuitsioon, töötahe, pliiatsid ja pastellid (viimaseid eelistati akrüülvärvidele). Kõik andsid endast parima ja kujutasid ennast võimalikult ausalt ja siiralt. Pildistasime kogu tööprotsessi ja lõunamaiselt värviküllaseid lõpptulemusi koos autoritega. Parimad näited on väljatoodud ka Epifanio leheveergudel. Workshopi lõpus valitses positiivne ja kerge atmosfäär. Vangistatud hakkasid samas ruumis bändi tegema ja vangla juhtkond rõõmsalt laulu siristama.

Kui hakkasime õhtul autojuhi ja saatjatega pealinna poole sättima, hõikas vangla sõbralik direktriss “Rexy” Morales meid tagasi ja ulatas eluaegsete vangide oranžid T-särgid mustade kirjadega “Inmate Maximum” ja “Bureau of Corrections” ning lausus: “Better don’t wear it here in the Philippines.” Särk seisab mul siiani kodus aukohal koos teise meenega, milleks on vangide poolt meisterdatud 3-mastiline pudelisse paigutatud laev, pudel omakorda on asetatud puidust nikerdatud veosõidukile.

Üksikkamber

Vangide elamisplokk kahel korrusel.
Keskel Tim Kolk ja vangla
juhataja “Rexy” Morales

Ma tänan Eesti Vabariigi Kultuuriministeeriumi ja Filipiini Vabariigi Rahvuslikku Kunstide Nõukoda.

* Filipiinid olid pea terve eelmise sajandi Ühendriikide võimu all ja seda on tunda igal sammul ka kultuuris.

August Künnapu

Vangid pesu pesemas

August Künnapu suveniiri saamas

Workshopi muljed

Seinal seisis loosung “University of Perpetual Help System Dalta”, mis mind kohe alguses segadusse ajas. Kunstnik Künnapu selgitas selle taustal kinnipeetavatele, et eesmärk on kujutada autoportreel enda olemust. Toimus sagin, jagati rasvakriite, paberit. Keegi küsis miskipärast minult, et mida see eesmärk ikkagi tähendab. Vastasin, et kõneks olnud olemus võib näiteks väljenduda mingis konkreetses näojoones, mõnes ninakumeruses, igal juhul silmades, võimalik, et ka kulmudes. Mõne aja pärast teatas kunstnik Künnapu eemalt, et ärgu kinnipeetavad vaevaku end liialt näiteks nina joonistamisega, olemuse all tuleb siiski mõista seda, mis silmale nähtamatu, hinge. Veel mõne aja möödudes selgitas kunstnik Künnapu kinnipeetavale José (kutsugem teda täna nõnda), et tema enesekujutis on liiga ilus, et lisagu ikkagi ka see üle põse voolav arm, see on väga iseloomulik. Hiljem järele mõeldes adusin, et see kaunis, klaar ja sümmeetriline olend José paberil kujutaski tema tõelist olemust.

Tim Kolk