Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 15 Epifanio 16 Epifanio 17 Epifanio 18 Epifanio 19 Epifanio 20 Epifanio 21      
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

MINU RAAMATUKOGU
Filipp Krusvall

MUNTINLUPA VANGLAS
August Künnapu

MÕNE SÕNAGA LÄTI MAALIKUNSTI VIIMASTEST ARENGUTEST
Maija Rudovska

LUMI
Leena Torim

PÄEV ILMA MOBIILITA
Eve Arpo, Riin Kranna-Rõõs

NEPAALI IMPRESSIOONID
Vilen Künnapu

KAKS LINNA: LINNAMAASTIKU MUUTUMINE TÄNAPÄEVA HIINAS
Peteris Ratas

HARRY PYE POSTKAART LEEDSIST
Harry Pye

LEO GIDONI RÄNDAV MÕISTUS
Mehis Heinsaar

ANTONIO MACHADO
Lauri Sommer

MUST MASENDUS VALGE LINA PEAL
Andri Luup

KULTUURITUS. KULTUURIVABA PÄEV
Mart Aas

INTERVJUU RUUTMEETRIGA
Mikk Mutso

MEESKOND

Must masendus valge lina peal

Käisin vaatamas Euroopa parimaid lühifilme. Teatasin sõbrale ka, et lähen. Nii-öelda kindla peale välja. Et kui parimad, siis on juba valik tehtud ja midagi sõelale jäänud. Sõber, kes on targem kui mina, ütles, et ise tead. Ma tean väga hästi, mida ta sellega mõtles – tähendab, et pean pettuma. Ja ta ei eksinud. Ma teadsin ise ka, et nii võib minna, sest ennegi on nii läinud. Ikkagi lootsin, et nüüd ei lähe. Aga läks jälle.
Panen paberile, mida laias laastus mäletan. Filmid olid kenasti tehtud, aga räägime sisust.

Esimene film – animeeritud sõda, pildis must häving, katused kukuvad sisse, pommitamised, loomad uitavad omapäi varemete vahel... püant, ringi tuiav inimene on sunnitud minema maa alla elama, sest maa peal on võimatu. Ta avab kanalisatsiooniluugi ja kaob maa alla.

Teine film, hästi stiilselt tehtud animatsioon, aga sisu – karm kalurinaine ja tema tütar... leiavad rannast mehe, kes ei allu nendele ja nad suitsutavad ta suitsuahjus ära nagu teisedki mehed enne seda. Süsimust huumor.

Kolmas lugu... mingi koduvägivald, kus poisi isa kõnnib minema, mis käivitab ahelreaktsiooni, ema läheb uut armusuhet otsima, poiss on agressiivne ja viskab lõpuks munakiviga poolkogemata ema ja uue armukese auto esiklaasi jalakäijasillalt sisse, nii et autosolijad ilmselt hukkuvad.

Siis järgmine film – toredale poisile meeldib tore tüdruk, nad sattuvad teiste noortega koos peole, kus on täiskasvanud narkopätid, kes annavad neile ka ja nad jäävad uimaseks, kustuvad ära ja magav tüdruk vägistatakse rõvedate meeste poolt, mida poiss näeb poolunes pealt, aga salgab nähtu maha ja võtab tüdruku pärast ise kaissu, kui see ärkab, et tüdruk elukestvasse masendusse ei langeks. Tüdruk on õnnelik, sest enda arvates kaotas ta süütuse just oma lemmikpoisile. “Häppi end”. See oli tegelikult ainuke lugu, mille puhul sai selgelt aru, miks seda rõvedust näidati ja miks see film oli tehtud – et vähendada noorte tüdrukute hooletut käitumist sarnases olukorras.

Sellele järgnes lugu ühest naisest, kes töötab kontoris. Ta saab tööle tulles ohvitserilt kingiks medaljoni ning vaatab seda oma trükimasina taga. Siis hakkab õues midagi toimuma ja naine läheb vaatama – seal aga hukatakse juute masside viisi ja tema paneb akna kinni. Iseenesest õigustatud küsimused – kas armastus on võimalik loomalikkuse keskel? Ja loomade vahel? Või kas meie paneme ka “akna” kinni? Aga lugu jällegi depressioon kuubis.

Lõpetuseks näidati üks poolpositiivne Prantsuse film koolilastest, et natuke tasakaalustada tekkinud masendust, aga tasakaalu ei tekkinud.

Olen korra elus näinud tõeliselt maagilisi lühifilme. Seda Berlinale festivali raames. Kõige lahedam film oli Uus-Meremaalt ja teine Mehhikost. Tookordne valik oli üle maailma kokku pandud ja hulgas oli tõeliselt helgeid ja ka süngeid filme, aga moodustus palett. Euroopas seda paletti just väga sageli ei teki. Juba aastaid.

See tekitas minus küsimuse. Läksin peavaluga ja depressioonis linastuselt koju ja mõtlesin, et olete ikka sead küll, te kunstnikud. Siis kui toibusin, mõtlesin, et ainult kunstnikke süüdistada oleks ka nagu ebaõiglane. Kuna ilmselt on kunstnikud tundlikumad, kui teised, siis nad lihtsalt peegeldavad seda, mis ühiskonnas niigi toimub. Järelikult on kogu ühiskonnal depressioon. See on maailmamasendus. Ja kunstnikud siis peegeldavad seda. Selles depressioonis on ilmselt osaliselt süüdi kino ise ja meedia, mis toitub negatiivsest. Kui visuaalne meedia tekkis, siis toitus ta ilmselt positiivsest, praeguseks aga on toimunud kannapööre. Selle põhjuseid siinkohal ei lahka. Aga kõige esimene mõte, mis pähe turkas – inimene on kaotanud usu inimkonda, tema eesmärki. Progressi. Pole kuhu minna. Ideaal on puruks. See ei ole kindlasti ajaloos esimene kord. Aga siit mõte, et kui kellelgi, siis kindlasti kunstnikel on lootuse taasloomisel väga oluline ja ehitav roll. On ju olemas ka selline asi nagu kunstniku vastutus. Kunstniku üks kohustusi teiste kõrval võib olla ju ka ise otsida üles, kuhu minna ja aidata teistel suund leida. Ilma näpuga näitamata. Lihtsalt teeotsa viia.

Näiteks Goya kuulsad joonistused ja graafika – ülisünged ja kurvad, aga sellegipoolest on pärast vaatamist võimalik olla. Ma ei tea, kuidas ta seda teeb, miski on teda mõjutanud, ta on valinud endale olulise teema ja käsitleb seda. Ja ma tajun, et ta valutab südant, mitte ei tule lihtsalt nina alla hõõruma.

Õiguse oma depressiooniga teise inimese juurde tulla peab minu meelest ära teenima. Rünnata teist inimest negatiivsega. Mis põhjendusega? Kui seda näevad teised auto­rid – siis nad lähevad ateljeesse ja maalivad musta pildi. Must pilt on näitusel, seal käib helilooja ja teeb kriipiva teose. Kriipiv teos inspireerib omakorda uuesti filmimeest ja ta paneb selle taustaks oma võikale stseenile. Ja seda võigast stseeni näeb vaataja, kes hakkab seda pidama lahedaks. Sellist õigust tegelikult kunstnikul ei ole. Jooksvat õigust. Vaatajad pole selleks talle luba väljastanud. Kunstnike liit pole talle selleks kuukaarti andnud. Kui mina oleksin universumi kultuuriminister, siis ma keelaks põhjendamatu mõttetuse ja vägivalla sotsiaalsuse sildi all. Põhjendagu ära.
Oma depressiooni laadimine teiste – võhivõõraste – õlgadele, see on prügi mahapanek minu metsa. Minu hinge. Ma ei ütle, et minu maailmas peaks kõik lood olema pestud ja võltspositiivsed – ei pea... aga originaalsed küll. Üksteisest erinevad. Enda universumis ma lihtsalt loodan sellele. Eeldan. Aga lootustandvaid filme on väga vähe. Isegi neid, mis masendavast sisust hoolimata lõppeks väheke helgema või tasakaalus noodiga.

Rääkisin ühe filmimehega sel teemal – tema arvates on põhjus selles, et näiteks lühifilme teevad valdavalt noored inimesed, kes on väga nõudlikud maailma suhtes ja “püha” viha täis. Aga kui noored on nõutud ja depressioonis, siis seda enam on olemas kunstniku vastutus.

Seesama mu sõber ütles üksvahe, et enamik inimesi pandaks sellise jama eest vangi, aga paljud kunstiinimesed kõnnivad siiani süüdimatuna vabaduses. Mitte millegi eest ei vastuta.

Noorte inimestega sattusin ka sel teemal rääkima, küsisin, mis nemad arvavad. Üks ütles, et “väärtfilmid” on masendavad. Raske on leida, mida üldse vaadata. Kui tehakse “väärtfilmi”, siis peab teadlikult masendama. Ja huumorisoon on kusagil maa all peidus. Peab tõsine olema. Sünge. Muidu pole usutav. Tõene?
Lahti on siis ühesõnaga see, et kunstnikel on ilmselge depressioon. Produtsentidel on ilmselge depressioon. Nendel, kes valivad lugusid festivalidele, on ilmselge depressioon. Ja vaatajal on ilmselge deprsessioon. Ja kui kõik seda lõpuks üle vaatavad, siis ültevad – jah, on küll täiesti usutav, mul endal ka täpselt selline kassiahastus peal. Jah, see on elust enesest. Maailmamasendus, muud midagi. Aga kas me peame seda juurde looma? Tootma hakkama? On see nn ausus üksteise suhtes? Et me paljastame? Tõmbame maailmal maski eest? Demaskeerime.

Oma jutu lõpetan ma teise äärmuse, “häppi endiga”. Praegu just lugesin lehest, et suur mustkunstnik Putin on asunud Vene kino etteotsa. Nüüdsest sekkub valitsus sisuliselt ja otseselt Vene kino tulevikku. Ma loodan, et sellest tuleb midagi India kino stiilis, mis maailma rohkem naerutab. Aga uudis igatahes ärritas... sest kahjuks on kino ka suurtööstus, omakasu, kontrolli ja manipulatsiooni ning peadepööramise vahend. Kuskil 80% Euroopa kinodes linastuvatest filmidest on kuulu järgi Ameerika toodang ja nad müüvad oma filme paketina - tahad head filmi, pead ostma sada halba koos sellega. Kas kunagi on siis Vene kinoga sama seis? Millised on sada halba Vene filmi? Ma arvan, et täpselt samasugused nagu Ameerika omad. Sellele järgnes lehes peagi teine uudis – ameeriklased uurivad, kuidas aju filmidele reageerib, et teha tulevikus veelgi täpsemaid filme. Need kaks uudist sobivad omavahel nagu sukk ja saabas.

Nende uudiste valguses võimendub kunstniku vastutus veelgi. Eriti autorikino võiks sellistest uudistest mitte välja teha. Kogu lugu.

 

Andri Luup
on vabakutseline stsenarist, näitleja ja režissöör, mängufilmi “Kinnunen” autor.
Vt ka tema tekste eelmistest Epifaniotest.