Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 14                  
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com, august@epifanio.eu
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

MINU RAAMATUKOGU
Filipp Krusvall

MUNTINLUPA VANGLAS
August Künnapu

MÕNE SÕNAGA LÄTI MAALIKUNSTI VIIMASTEST ARENGUTEST
Maija Rudovska

LUMI
Leena Torim

PÄEV ILMA MOBIILITA
Eve Arpo, Riin Kranna-Rõõs

NEPAALI IMPRESSIOONID
Vilen Künnapu

KAKS LINNA: LINNAMAASTIKU MUUTUMINE TÄNAPÄEVA HIINAS
Peteris Ratas

HARRY PYE POSTKAART LEEDSIST
Harry Pye

LEO GIDONI RÄNDAV MÕISTUS
Mehis Heinsaar

ANTONIO MACHADO
Lauri Sommer

MUST MASENDUS VALGE LINA PEAL
Andri Luup

KULTUURITUS. KULTUURIVABA PÄEV
Mart Aas

INTERVJUU RUUTMEETRIGA
Mikk Mutso

MEESKOND

Antonio Machado

Antonio Machado (1875-1939) on Hispaania 20. sajandi armastatumaid poeete. Ta elas pigem seespidist ja kärata elu. Syndis Sevillas, kust seitsmeselt kolis Madridi. Õpinguid alustas sealses Vaba Õppimise Instituudis (see oli ilmselt midagi waldorf-kooli taolist), mille õpetaja Francisco Giner tal edeneda aitas. Isa suri, kui Antonio oli kaheksateist. Koos vend Manueliga hakkas ta Madridi kihava kirjanduselu keskel artikleid kirjutama ja luuletama. 1898. aasta kodusõda vapustas tedagi ja koos paljude kaasaegsetega asus Antonio lyyasaanud maa varemetest otsima uut Hispaaniat, leides seda nii loodusluules kui aforistlikes mõtteterades ja patriootlikes tunnistustes.

Olulisim välisreis oli 24-aastaselt tehtud Pariisi-reis. Mõne aasta pärast käis korra veel. Ta töötas seal yhe kirjastuse juures, proovis põgusalt näitleja elukutset, kohtus symbolistidest luuletajate ja kunstnikega ning ka vanglast vabanenud Wilde’iga ja tõi seda modernistlikku essentsi kojugi kaasa. Ajafilosoof Henri Bergsoni mõtted jäid Antonio Machadot samuti saatma. Kunstimekas oli ka mitmeid tõhusaid omakandimehi – Juan Ramón Jiménezist sai eluaegne sõber. Saades selgeks, et kirjutamine on tema tee, läks ta oma eesmärgi teostamiseks aga kolkasse. Setitas ja mõtiskles ning põdes kyllalt kähku läbi sajandilõpust jäänud epigoonliku estetismi.

Joonistus/Drawing: August Künnapu

On vana tõde, et armastus äratab poeedi. Soria linnakeses elades ja seal prantsuse keelt õpetades kohtas Antonio noorukest Leonori, oma majapidajanna tytart, kes tollal oli vaid 13. Paari aasta pärast nad abiellusid. Selle noore naise ilu innustus peegeldub raamatus “Castilia väljad” (1912, hilisem laiendatud väljaanne lisab teisi toone, kuid inspiratsioon jätkus sealgi). Karm katsumus saabub, kui Leonor jääb tuberkuloosi. Antonio ravib teda tohutu hoolega ning viimasel suvel lykkab naise ratastoolis vaatama mägede suursugusust. Leonor sureb kõigest 18-aastasena, enesetapu äärel Antonio lahkub, asudes mõne aja pärast elama vanapärase arhitektuuriga Baeza linna.

Väliselt tegeles ta õpetamisega edasi, uuris filosoofiat, kirjutas vennaga värssdraamasid ja oli linnas teada kergelt lohakil kuju, kes istus märkamatult kohvikus ja tegi pikki vaatlevaid jalutuskäike. Ta ei sentimentaliseerinud oma kaotust ning suutis muudel teemadel aforistlikus laadis kuiva naljagi visata ja pikkamisi endale 12 heteronyymi luua, kuid valu ei lahtunud lihtsalt. Sisemises yksinduses kirjutas ta veel aastaid kergelt sakraalse värvinguga itke kadunud naisele, kuni mõistis, et silmad, mille värvi ta pikkades igatsustes juba unustanud oli, vaatavad teda kellegi teise, elava näost.
1926 leidis Antonio oma teise suure armastuse, diplomaadi lahutatud naise ja kolme lapse ema, poetess Pilari, keda ta kutsus Guiomariks. Nende hiline kirg oli diskreetne ja platooniline, kohtuti salamisi kõrvalises Madridi restoranis, kuni sõda nad lahutas. Guiomarile on kirjutatud siinne “Annan Sulle oma laulu”, yks viimaseid säilinud Machado luuletusi.

Barcelonast, kus Antonio oli avaldanud patriootlikke artikleid, lahkus ta pealetungivate Franco vägede eest. Piiril olnud kaoses kadus kohver, milles olid ta kahe viimase aasta avaldamata käsikirjad, sealhulgas “Guiomari lauluraamat”. Niigi kehv tervis halvenes muredes veelgi. Lõuna-Prantsusmaal Collioure’is saabus kriitiline faas. Antonio viimane käik oli mere äärde, kus ta kalurimaju vaadates ohkas, et siin tahaks muredest vabana elada. Antonio Machado ema hääbus mõni päev pärast poega. Nad maeti kokku. Peale surma leidis vend Antonio pintsakutaskust paberi, mil kirjas “Lapsepõlve sinised päevad ja päike”.

Kuigi oleks võimalik välja joonistada ka pisem yhiskondlik Machado, kes maa poliitika pärast sydant valutas ja seda veidi pateetiliselt väljendas ning kel oli puutepunkte oma maa sotsialistidega, on ta loomingus avaram osa siiski loodusel. Seal on need väga hispaanialikud lihtsalt ja peente detailidega antud maastikupildid, millesse isik oma meeleoludega sulab. Sealt paistab kylarahva elu ning selle maa kunagise võimu ja hiilguse hääbuv kaja. Kuigi kliimatingimused ja nähtav erinevad, on parim loodusluule sisseelamisvõime, selguse ja sugestiivsuse poolest ylemaailmselt seotud. Machado pildistik sarnaneb kohati hiina jõgede ja mägede laulikute omaga ning ulatub teiselt poolt hõlpsalt ka põhjamaalase tunnetusse (“Soria väljad 5”). Tihti kujutas ta järgmises kohas maastikke, millede keskelt oli juba lahkunud, et nende võlu justkui mällu kinnistada. Sevilla kõikehaarav valgus, kasin Kastiilia ja viljakas Andaluusia said meelde jäetud paplite, akaatsiate, lillede, jõgede, mägede, taeva, põldude, lindude, linnaväljakute, kirikute, majaakende, purskkaevude, inimkujude ja rahvaluule (ballaadide/romancero’de) intonatsioonide kaudu. Huvi rahvaluule vastu päris Antonio folkloristist isalt, kes yhena esimestest tegeles flamencolaulude uurimisega. See on kõrg-nipernaadilik romantism, mis ei muutu ylevoolavaks ja säilitab nukra vaoshoituse. Ta laulab kaotatust, näidates selle imelisust. See on kaugemeelne yksildusluule, mille tekitatud kodutunne on lohutanud nii paljusid inimesi.

Yhel päeval ilmub noor nägu

Yhel päeval ilmub me maja ette
noor nägu.
Kysime talt: kas tulid tagasi
vanasse koju?
Ta avab akna ja kõik väljade
valgused ja hõngud kanduvad puhanguna sisse.
Valgel teel
tumenevad puutyved.
Nende ladvalehed
on kauguses unistav rohekas suits.
Lai jõgi
tundub kui valgest hommikuudust
läbi libisev tiik. Yle sinihallide mägede
läheb veel yks myytiline kimäär.

Une lävelt

Nad kutsusid mind une lävelt.
See oli hea hääl, lemmikhääl.

“Ytle, kas tuled minuga, et näha hinge?”
Embus jahmatas mu sydant.

“Sinuga alati.” Ja läksin edasi oma unes
pikka lihtsat käiku pidi,
tundes ta siivsa kleidi puudutust
ja sõbrakäe õrna värinat.

Soria väljad
5

Lumi. Lageda põllu ääres olevas kõrtsis
on näha leelõugas ja suitsevad halud
ja keeda podisev hautisepott.
Põhjatuul pyhib yle kangestund maa,
äratades vaikses lumes
valgeid pööriseid.
Lund sajab väljade ja teede kohal
nagu haua kohal.
Tule ääres kössitav vanamees
väriseb ja köhib. Vana naine
ketrab villapundart. Noor tydruk õmbleb
punasele kangale rohelisi ääriseid.
Selle vanapaari poeg,
muula-ajaja, läks mööda valget maad
ja eksis yhel päeval ära,
ja jäi kadunuks mägede lumedes.
Lõkke ääres on tyhi koht
ja vanamehe laubal synge kurd
nagu suur tume arm
- kirvejälg palgis.
Naine vaatab väljale, nagu kuulnuks
lumel lähenevaid samme. Kedagi ei tule.
Tyhi on lähedalt mööduv tee,
tyhi põld maja ymber.
Tydruk mõtleb haljaist aasadest
kus ta sinikuldsetel hommikuil
võiks teiste plikadega ringi lipata
ja kus kasvavad valged karikakrad.

Tänav varjus

Tänav varjus. Kõrged majad varjavad
loojuva päikese. Rõdudel valguse kajad.

Kas näed lilleakna lummuses
tuttavliku näo õhetavat ovaali?

Kujutis muutliku klaasi taga
läheb ähmaseks ja hajub, nagu vana dagerrotyyp.

Tänaval vaid su ruttavad sammud.
Loojangu kajad kustuvad tasapisi.

Valusööst! Syda on ladvani lõhki. On see tema?
Ei saa olla. Mine edasi. Täht taeval.

 

Annan sulle oma laulu

Annan sulle oma laulu.
“Igayks laulab kaotatut,”
yhes rohelise papagoiga
öelda seda su rõdul.

Rocafort, Valencia, mai 1937

Lauri Sommer
on muusik ja kirjanik. Elab Tartus ja Räästus.
Vt ka tema tekste eelmistest Epifaniotest ja
www.ounaviks.ee/kago