Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 14                  
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com, august@epifanio.eu
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

MINU RAAMATUKOGU
Filipp Krusvall

MUNTINLUPA VANGLAS
August Künnapu

MÕNE SÕNAGA LÄTI MAALIKUNSTI VIIMASTEST ARENGUTEST
Maija Rudovska

LUMI
Leena Torim

PÄEV ILMA MOBIILITA
Eve Arpo, Riin Kranna-Rõõs

NEPAALI IMPRESSIOONID
Vilen Künnapu

KAKS LINNA: LINNAMAASTIKU MUUTUMINE TÄNAPÄEVA HIINAS
Peteris Ratas

HARRY PYE POSTKAART LEEDSIST
Harry Pye

LEO GIDONI RÄNDAV MÕISTUS
Mehis Heinsaar

ANTONIO MACHADO
Lauri Sommer

MUST MASENDUS VALGE LINA PEAL
Andri Luup

KULTUURITUS. KULTUURIVABA PÄEV
Mart Aas

INTERVJUU RUUTMEETRIGA
Mikk Mutso

MEESKOND

Kultuuritus

Kultuurivaba päev
Tallinn 20.11.

Kogemus, mida tahan teiega jagada:

Vahemereäärne Sloveenia väikelinn Piran. Kevad. Olen seal teist korda, sest juba esimesel korral armusin sellesse linna. Arhitektuur on Veneetsialik, kuid ilma kanaliteta. Väga kompaktne, kitsaste tänavatega, vana linn. Midagi väga võluvat on selles kohas. Ometi on nüüd, linna teist korda külastades midagi teisiti. Midagi on puudu... Mõtlen, mõtlen – mis see võiks olla... Olen ma ise muutunud? Kindlasti, aga eelmisest külastusest on möödas ainult paar aastat ja nii palju ma muutunud ei ole... On linn muutunud? Just nagu mitte... On Vahemeri muutunud? Ei – kuigi vesi ei ole veel nii soe kui eelmise külastuse ajal... Mis see siis on? Mõtlen sellele ja arutan koos kaaslasega, mis võib olla muutuse põhjus. Jõuame linna marmorist keskväljakule, mille keskel asub helilooja Tartini kuju. Ümber kuju toimub midagi. On noorpaar. On kellegi pulmad. Inimesed. Muusika. Rahvamuusikud. Kuulame muusikat, hulk aega, ahmime seda endasse. Sloveenia rahvamuusika ilmselt. Mitte eriti heas esituses, aga ikkagi – ahmime seda endasse. Siis saan äkki aru: erinevalt eelmisest Pirani külastusest ei ole linnas seekord ühtegi, kordan – mitte ühtegi – näitust, etendust, filmi, kontserti... mitte midagi sellist.

Fotod: Mart Aas

Seekord on turismihooaja-eelne aeg ja kõik need üritused, tegevused, näitused jne alles tulevad. Ja on harjumatu, väga harjumatu viibida linnas, milles sa ei kohtu kasvõi riivamisi loominguga. Valetan. Kohtusime arhitektuuriga, mis on Piranis muljetavaldav. Aga ei kohtunud muude loominguliste väljendustega. Põhiliselt kohtusime pahurate turismihooaja-eelsete teenindajatega, kes soovisid raha, siis veel rohkem raha, ja et neid ei tülitataks. Ning see suurendas veelgi soovi millegi muu järele. Loomingulisuse järele.

Olete te mõelnud umbes nii?: “Kontserdid... näitused... raamatud... etendused... filmid... muidugi on neid vaja, aga tegelikult... on neid ikka vaja? Väga vaja? Mis ikkagi juhtuks, kui kõike seda ei oleks?”

Ma ei mäleta, et oleksin ise kunagi päris nii mõelnud, küll aga mäletan, et olen kunagi mõelnud, et “...seda kõike on nii palju – kontserte, näitusi, etendusi, filme, raamatuid jne – äkki on liiga palju? Ei jõua kursis olla, ei jõua kõike seda niikuinii vaadata – ehk on liiga palju seda kõike?” – või umbes nii.

Peale seda Pirani-reisi 2006. aastal ei tundu mulle enam, et “seda kõike” on liiga palju. Mulle tundub, et loomingulisus on samasugune inimloomuse osa nagu näiteks vajadus suhelda, vajadus magada, vajadus hingata, vajadus armastada, vajadus liikuda jne. Loomulik, ürgne osa inimese loomusest, mitte õpitud või pealesunnitud. Loomingulisusel on erinevad väljendumisvormid ja inimesel on vajadus oma loomingulisust kasutada. Igas olukorras.

Meenub näiteks selline ekstreemne lugu: peale sõda Siberis vangis olnud mees rääkis, kuidas nad ellu jäid. Vanglas lõppes toit. Nad hakkasid surema. Kellelgi oli üks seep. Nad sulatasid selle üles, kastsid savitükid sulatatud seebi sisse ja lasid sel ära tahkuda. Seejärel läks see mees külla ja vahetas “seebid” leiva vastu. Tagasiteel külast jõudsid külaelanikud talle järele ja enne kaitsva vanglaterritooriumini jõudmist jõudis ta saada kirvehoobi, mille armi kandis elu lõpuni. Tundub kuriteona. Aga selles olukorras, kus küla ei olnud näljas ja vanglas jäid tänu sellele leivale inimesed ellu, tundub see mulle pigem loomingulisusena, mis päästis elu.

Üks ülikõrge kultuuriametnik tõi põhjuseks raha kärpimisele kultuurivaldkonnas selle, et – nagu ta mõte enam-vähem oli – “kultuurist me ju tegelikult ei ela”...

Aga elame ju küll. Loomingulisus on reaalne, mitte väljamõeldud inimese osa ja ilma selleta me ei saa. Minule oli selle selgemaks tajumiseks vaja ühte kultuurivaba päeva Piranis.
Mõeldes hetkeolukorrale – muidugi on pappi nüüd kõigil vähem, aga loominguliselt mõeldes saab ka seda probleemi ju leevendada.

Loomingulist aastat
ja elu soovides,
Mart Aas

p.s.
Loo pealkiri tuleb mõttest, et mis oleks, kui kord aastas oleks kultuurivaba päev – näiteks kuupäeval 20.11. – mis sarnaneks kultuuripealinn Tallinn 2011 numbritega. Kasvõi ainult Tallinnas? Äkki oleks sel kultuurivabal päeval mingi mõju, mingi tuntav erinevus teistest päevadest? Kui suletud oleksid kõik kultuuriasutused ja ei toimuks ühtki loomingulist ettevõtmist. See oleks suur organiseerimine, aga kasvõi aastal 2011, – ühe kultuuriüritusena Tallinn 2011 üritustereas võiks sellele ehk mõelda. Et teadvustada loomingulisuse, kultuuri vajalikkust, mitte pseudo- või asendustegevusena, vaid vajaliku, loomuliku inimtegevusena.

 

Mart Aas
on vabakutseline kirjutav näitleja.
Vt ka tema tekste “Ideaalne kohvik. Ideaalne teater. Ideaalne kohvikteater.” (Epifanio 7/2007) ja “Mälestus märk.” (Epifanio 9/2008).
boheemland@gmail.com