Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 15 Epifanio 16 Epifanio 17 Epifanio 18 Epifanio 19 Epifanio 20 Epifanio 21      
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

MINU RAAMATUKOGU
Filipp Krusvall

MUNTINLUPA VANGLAS
August Künnapu

MÕNE SÕNAGA LÄTI MAALIKUNSTI VIIMASTEST ARENGUTEST
Maija Rudovska

LUMI
Leena Torim

PÄEV ILMA MOBIILITA
Eve Arpo, Riin Kranna-Rõõs

NEPAALI IMPRESSIOONID
Vilen Künnapu

KAKS LINNA: LINNAMAASTIKU MUUTUMINE TÄNAPÄEVA HIINAS
Peteris Ratas

HARRY PYE POSTKAART LEEDSIST
Harry Pye

LEO GIDONI RÄNDAV MÕISTUS
Mehis Heinsaar

ANTONIO MACHADO
Lauri Sommer

MUST MASENDUS VALGE LINA PEAL
Andri Luup

KULTUURITUS. KULTUURIVABA PÄEV
Mart Aas

INTERVJUU RUUTMEETRIGA
Mikk Mutso

MEESKOND

HARRY PYE POSTKAART LEEDSIST

Mikey Georgeson oli bändi David Devant & His Spirit Wife (David Devant ja Tema Vaimnaine) asutajaliige. Ta laulab ja mängib klahve ning kirjutab suurepäraselt laule. Hiljuti hääletas ajakiri Garageland David Devanti neljandale kohale kõigi aegade parima kunstikooli rokibändina. Viimastel aastatel on Mikey esinenud nii Mr Solo nime all (kus ta lihtsalt laulab taustamuusika saatel) kui ka indie-staaride superbändis Glam Chops. Ta on kirjutanud palju häid laule, mis tihti sisaldavad törtsu vürtsikat üleolekut. Näiteks lugu “I think About You” on peamiselt ihast…

“Now get this clear – I’m being sincere.
Your biggest fan, that also ran, is not someone I fear.
Read my mind and what you’ll find will help us leave the world behind.

Oooh- ah, in the garden – with my purple heart on,
and the day that we first met – that’s the day I can’t forget,
in my romantic novel – just call and I will grovel.
You can tie me up in chains then come home and pick my brains out.”

Mr. Solo

David Devant & His Spiritual Wife

Gretta Sarfaty Marchant performance’it tegemas

“Dušš” – akordionist Martin võtab osa performance’ist.

Esimest korda nägin tema bändi laivkontserti Lõuna-Londonis Deptfordis toimunud festivalil. Aasta võis siis olla umbes 1995 ja vanust mul kuskil 21 aasta kanti. Seejärel nägin neid aasta hiljem, kui olin just saanud töökoha Tate Britaini kunstimuuseumis. Tol ööl laulsid nad veidral kombel just oma lugu galeriist nimega “Pimlico”. Mulle meeldib tõsiasi, et nad võtsid lihtsalt ühe metroopeatuse Victoria liinil (Pimlico) ja tegid sellest poolmüütilise nirvaana...

“We’ve all been to Pimlico –
it’s the kind of place lovers like to go.
And if you don’t, you will never know –
it’s got a lovely gallery!”

Aastaks 1997 oli bänd jõudnud nii Melody Makeri kui The Timesi lehekülgedele. Järjest rohkem inimesi nõustus sellega, et David Devant on unustamatu laivbänd ja Mikey suurepärane eeslaulja. Neil oli leping korraliku plaadifirmaga ja nende laulud jõudsid nii raadiosse kui edetabelitesse. Raske on kirjeldada seda vaimustavat naudingukõdi, mida nende kontserdipubliku seas olles võis tunda.

Kiirelt 11 aastat edasi kerides leian end Mikey’ga Leedsis ühe külalistemaja baaris joomas. Nüüd on Mikey’l kaks poega. David Devant mängib laval ainult paar korda aastas ja Mikey on välja andnud kaks sooloalbumit. Tema viimaste laulude hulgas leidus päris lahedat materjali. Eriti ühte lugu meeldis mulle hiljuti pidevalt mängida. Selle loo refräänis korduvad sõnad “Well I’m doomed if someone up there doesn’t like me.” See on isiklikku laadi lugu, mida ta esitab laste mängukitarril. Mulle näib, et laulu sõnumiks on: kui maailm on lava, siis miks oodata kardina taga? Igas salmis räägib ta oma olukorrast, tunnistab oma hirme ja järeldab siiski, et show must go on. Näiteks:

“Well I’m doomed if I worry about losing my hearing.
Well I’m doomed if I worry the crowd might be jeering,
but you’ll never know what you’re missing,
if you don’t take the time to listen...”

Põhjus, miks oleme Leedsis, on see, et me toetame siin koos Jasper Joffe, Gordon Beswicki Olly Becki, James Jessopi, Martin White’i ja veel mõne inimesega Gretta Sarfaty Marchanti. Gretta ja Mikey esinevad koos akordionist Martin White’iga ühel õhtul ja järgmisel õhtul vaatame Gordon Beswicki tehtud filmi Gretta elust. Ja siis teen mina intervjuu Jasper Joffe ja James Jessopiga Gordoni filmist ja sellest, mida Grettaga koos töötamine tähendab.

 

Kui London ja Birmingham kõrvale jätta, on Leeds ilmselgelt Inglismaa suurim linn. Manchester on maailmale andnud The Smithsi, The Happy Mondaysi, New Orderi ja Joy Divisioni. Liverpool kinkis Biitlid, Echo & The Bunnymeni, ja John Peeli. Siiani on Leeds meile andnud ainult ühe Vürtsitüdruku ja selle grupi, mille nimi mul meelest läks, aga kes hiljuti tegid ühe hittloo “I Predict a Riot”. Leeds ei tundu suurlinnana. Teda on raske mõista. Me astume sisse kohalikku kunstigaleriisse, kus on esindatud mõned head maalid Stanley Spenceri, Walter Sickerti ja veel mitme teise töödest. Galerii kohvikus tuleb teemaks Leeds. Jasper küsib: “Mis te arvate, kas siin võiks elada õnnelikumalt kui Londonis?” Kõik on hetke vait ja vastavad siis nagu ühest suust: “Ei.” Miks? Raske öelda, aga midagi Leedsis tundub olevat justkui väljasurnud.

Olly Beck ja mina läheme jalutama. Leiame Woolworthsi ja arutleme, kuidas see poekett on 99 aastat end kasvatanud ja kuidas see varsti majanduslanguse tõttu kokku pühitakse. Teeme kaalukommide osakonnasmõned fotod iseendist. Igat last Inglismaal on viidud Woolworthsi komme valima ja varsti jääb sellest järgi vaid mälestus. Olly on kirjanik. Ta teab palju performance’ikunstist ja seetõttu huvitab teda ka Gretta, kes on esinenud nii New Yorkis, Milaanos kui Pariisis. Olly kureeris osaliselt ka Gretta näitust Leedsi ülikoolis ning valis ja riputas üles fotosid sellest, kui Gretta tegi performance’i Goya maali põhjal.

Õhtul koguneb hulk tudengeid kooli, et näha Grettat esinemas koos Mikey Georgesoniga. Mikey laulab laulu “Home Sweet Home” ja siis Martin White liitub, et esitada vana David Devanti number nimega “Parallel Universe”. Gretta eeskava kujutab puurist põgenemist. Me jälgime, kuidas ta püüab sealt pääseda ja saavutada vabadust. Jasperile see erilist muljet ei avalda, kuid ülejäänud rahvale näib meeldivat. Kaks tüdrukut tulevad isegi hiljem Gretta juurde ja ütlevad, et see oli parim performance, mida nemad on eales näinud. Jasperile ei avalda ka see muljet, “Nad on ju lihtsalt kaks idiooti. Mida nemad ka teavad?”, ütleb ta kindlameelselt. Gretta kaaslasele Francescole ka etendus ei meeldi. “See oli häbiväärne,” lausub ta käed rinnal risti. Terrence Jones, kes Gretta Leedsi kutsus, ei ole Francescoga nõus. Terrence on rahul sellega, kuidas esitlus läks ja kibeleb Grettat ning Mikeyt õnnitlema. Lisandub teisigi tudengeid, kes tulevad ja ütlevad, et nad nautisid, ja Gretta näib õnnelik.

Järgmisel päeval juhatan ma kooli auditooriumis sisse Gordon Beswicki filmi “Gretta’s Progress”. Gordon on teinud eriti head tööd ja film pälvib suure aplausi. Gretta näitab fotosid ja salvestisi oma tööst Brasiilias, Jaapanis, Itaalias, Prantsusmaal ja USAs. Samuti on meil filmimaterjali Sartorial galerii kolimisest Notting Hillist King’s Crossi hiiglaslikesse ruumidesse. Film lõppeb Mikey Georgesoni lauluga Sartoriali teemal, milles kõik kunstnikud, kelle töid seal näidatud, saavad ära mainitud. Grettale see laul väga meeldis ja ta laadis selle You Tube’i üles. Jasperile meeldis laul ka, aga teised ei olnud eriti vaimustunud. Mat Humphrey, kelle nimi kogemata laulust välja jäi, ütles, et see laul ajas ta oksele. Võimalik, et põhjuseks oli laulurida, kus Mikey küsib: “Kes on seksikam – Jay Jopling või Gretta?” (sellest reast on nüüdseks saanud ka kunstiteos), aga võib olla oli ta lihtsalt vihane, et ta nimi välja jäi.

Paari päeva pärast lahkume Leedsist ja sõidame kõik rongiga tagasi King’s Crossi. James Jessopil on rohkem energiat kui meil kõigil kamba peale kokku ja ta kargab mööda istmeid ja tobetseb nagu kloun. Olen väsinud, aga rahul. Endiselt mõtlen Mikey laulust Well I’m doomed… Ma arvan, et Mikey’l (ja Grettal) on õige suhtumine oma ellu ja töösse. Peab aru saama, et ühed sa võidad ja teised kaotad. Sa ei saa kontrollida, kes su show’le kohale tulevad. Pole isegi võimalik garanteerida, et su sõpradele meeldib see, mida sa teed. Nagu Bart Simpson ütleks: “Kui teed, oled neetud ja kui ei tee, oled ka neetud.” Ja ometi – iga kord, kui sellised üritused toimuvad, leidub ka uusi pühendujaid. Mida üks kunstnik siis muud ikka teha saab, kui anda endast parim ja mitte alla anda. Nädala jagu hiljem näen uuesti Mikey’t, sedapuhku 100 Club’is Oxford Circusel. Too koht on kuulus selle poolest, et kõik, alates Chuck Berryst ja The Sex Pistolsist Oasiseni, on siin vähemalt korra mänginud. Saal on rahvast puupüsti täis. Laval David Devant & His Spirit Wife, kellega liitub erikülaline, akordionimängija Martin White. Publikule meeldib. Vaatan ringi ja näen sadu inimesi kaasa laulmas. Nad teavad igat sõna Mikey lauludes. Siis esitavad nad haruldase loo “Slip It To Me”, mis on inspireeritud popkunstnik Richard Hamiltonist. Lugu on kiire ja teravajooneline nagu Talking Heads algusaegadel, aga julgete iandurylike sõnadega. Mõtlen omaette: “See on mõnus.”

 

Harry Pye
on kirjanik, kuraator ja kunstnik. Elab ja töötab Londonis. Loe tema postkaarte Londonist ja Sao Paulost eelmistest Epifaniotest.

Pildid on avaldatud Mikey Georgesoni ja Sartoriali Galerii loal.