 |
|
|
MINU RAAMATUKOGU MUNTINLUPA VANGLAS MÕNE SÕNAGA LÄTI MAALIKUNSTI VIIMASTEST ARENGUTEST LUMI PÄEV ILMA MOBIILITA NEPAALI IMPRESSIOONID KAKS LINNA: LINNAMAASTIKU MUUTUMINE TÄNAPÄEVA HIINAS HARRY PYE POSTKAART LEEDSIST LEO GIDONI RÄNDAV MÕISTUS ANTONIO MACHADO MUST MASENDUS VALGE LINA PEAL KULTUURITUS. KULTUURIVABA PÄEV INTERVJUU RUUTMEETRIGA |
Leo Gidoni rÄndav mÕistus
Aga kui eksisteerib miski, mis pole enam mitte üksi hiilgav, vaid lausa geniaalne, siis kaasnevad sellega harilikult täiesti ettenägematud tagajärjed. Nõnda näevad ette kord loodusseadused ja pääsu polnud sellest ka Leo Gidonil. Ühel päeval avastas Gidoni geniaalne mõistus nimelt, et ta juba täiesti üksi, ilma Gidoni abita mõtelda suudab, ning et tal selle targa mehe peas kuidagi väga kitsas olla on. Ja et Leo Gidon kuigi meelsasti oma tillukesest toast väljas ei käinud, siis tundis tema geniaalne mõistus aina enam tarvidust värsket õhku hingata ja üha rohkem vajadust laia maailma näha. Nii juhtuski, et ühel hommikul lipsas Leo mõistus viie peoleona tema pahemast kõrvast välja, lennates avatud õhuakna kaudu ära sooja sügise rüppe. Gidonile tuli see kõik muidugi väga ootamatult. Ta ei saanud äkki enam millesti aru, mis oli ka loogiline, kuna ta peas polnud ju enam mõistust. Kiiresti silmi pilgutades vaatas ta aknast välja ja kohe seejärel otse enda ette maha, sügas kõrvatagust ja haigutas. Seejärel ronis ta laua alla, jäädes seal justkui konn ühte putuka moodi asja vaatama. Leo Gidoni mõistus oli seeaeg juba Tartust välja, üle mitme põllu ja metsa lennanud, maandudes viimaks viie peoleona Vastse-Kuuste vallas teeäärse paju otsa, et asuda seal vaatlema põllul töötavaid kartulinoppijaid. Selle tegevuse jälgimine meeldis Gidoni mõistusele väga. Koguni nii väga, et ta hakkas kartulinoppijatele viies erineva kõrgusega peoleokeeles kaasa laulma, et inimestel huvitavam töötada oleks. Kord ronis Gidoni rändav mõistus sel kombel ühe maarahvale kõnet pidava paksu ja prillidega poliitiku püksisäärtest kümne hiirena üles, puges mehele suhu ja juustesse, kõrvade taha ja kaenlaauku, nõnda et sõnaosav poliitik end hirmust sealsamas sõnatuks ehmatas. Ta kanti kanderaamiga minema ja enam teda ei nähtud.
Aga mida tegi selle aja sees vaene Leo Gidon? Olles ööpäevajagu laua all passinud, roomas ta ettevaatlikult akna juurde ja piilus kardinate vahelt välja. Ta nägi omaenese varju seinal ja see ehmatas teda nõnda, et mees hakkas lausa nutma, haarates meeleheites kinni oma õnnetust peast. Seejärel istus Gidon laua taha, kus oli tema pooleliolev doktoritöö paleoliitikumi-aegsetest pinnavormidest, kuid ei saanud enam mitte millestki aru. Ta ronis katusele, istus korstna otsa ja vaatas nelja ilmakaare suunas ringi. “Auuu – auuu!” hüüdis mees. Oma viienda meele abil aimas professor, et tal midagi kadunud on, aga kuna tal polnud enam mõistust, siis ei teadnud ta mis see olla võiks. Ta otsis ja tuhnis terve majaümbruse läbi, ent leidmata seda mida vaja, lahkus ta kodust, asudes läbi otsima võõraid aedu ja majahoove, piidles kahtlustavalt iga vastutulijat ning püüdis nende kotti piiluda. Sageli peatas ta mõne mööduja, et temalt midagi küsida, kuid sattus siis segadusse ja kiirustas edasi. Sel kombel jõudis ta viimaks kesklinna kaubamajja, kus ta visalt jätkas sellesama asja otsinguid, millest ta küll ei teadnud, mis see on, aga mida tal väga vaja oli. Ta otsis seda ülikondade, triiksärkide ja tenniste vahelt, ta otsis seda plaadiriiulitelt ja parfümeeriaosakonnast, aga kui müüjad temalt küsisid, et mida ta otsib, kehitas Gidon nõutult õlgu, tehes näo, justkui jalutaks niisama ringi. Seetõttu paluti teda kaubamajast lahkuda ning vaene Gidon pidi oma otsinguid jätkama mujal.
3. Aga mida tegi selle aja sees professori rändav mõistus? Leo Gidoni mõistus oli selle aja sees aga lennanud juba eemale, kus ta peoleodest kõhnaks koeraks muundudes hulkus prügimägedel, kraapis maa alt välja vanu lehmakorjuseid ning püherdas nende peal, keel ripakil suust väljas. Lõpnud raibete lõhn erutas tema meeli väga. Gidoni mõistus võis enesele võtta ükskõik millise kuju, kui see polnud suurem kui koer. Järgmisel päeval rändas ta edasi suure ja värvikireva papagoina ühe rändmoosekandi õlal, jõudes nõnda väikesesse alevikku Põhja-Võrumaal. Rändmoosekant sisenes kõrtsi, kus Gidoni papagoistunud mõistus nägi leti taga istumas ühte kurba puuseppa ning tema peas küpses otsekohe mõte seda mehikest aidata. Sealsamas muutuski ta papagoist viskiks, mida baarimees väsinud puusepa klaasi kallas, voolates nõnda töölise kõrist alla. Terveid päevi elas Gidoni rändav mõistus sel kombel puusepa keres, jõi kanget õlut, sõi rasvaseid toite, magatas kurja ja ilusat töölisnaist, aidates ta ühtlasi viiendat korda käima peale. Aga mitte päris niisama ei logelenud ta seal! Gidoni geniaalse mõistuse abil visandas puusepp aga juba kolme päeva pärast paberile täiesti uut tüüpi ukse, tegi selle kuuenda päeva hommikuks ka valmis ja viis patendiametisse. Patendiamet oli imestusest keeletu. Sest see, mida nad nägid, polnud mitte ainult uks. Väikese ümbermonteerimise abil meisterdas puusepp ametnike silme all uksest sealsamas valmis akna ühes vaatega merele ning vajaduse korral võis ta selle ümber ehitada ka liliputtide suvemajaks ühes grammofoniga. Loomulikult anti mehele säärase imelise ukse eest sealsamas patent, nii et juba järgmisel kuul võisid puusepp, tema naine ja nende lapsed kolida mere kaldal asuvasse suurde ja avarasse majja.
4. Aga mis sai edasi professor Leo Gidonist? Viimaks, üle mitme-setme nädala, lendas Gidoni mõistus viie peoleona tagasi koju, haisedes liisunud õlle, prügimägede ja kartulipealsete järele. Ta puges luksudes professori ajude vahele tagasi, jäädes seal paugupealt magama. Alles ülejärgmise päeva pärastlõunal ärkas ta üles. Professori mõistus oli üles ärgates väga elevil ja erutatud, nii palju oli tal oma peremehele rääkida. Aga LeoGidoni jaoks oli seda kõike jälle liiga palju – värske maaõhk, prügimägede lehk ning rauatehase ving – lisaks kõigele oli ta mõistuse peale tolle reetlikkuse pärast üsnagi solvunud. Nii juhtuski, et Leo Gidon ja tema geniaalne mõistus tülitsesid omavahel õhtuni, jagades maid selle üle, kui suured vabadused kummalgi olema peaksid. “Sind on saatuse poolt minu pähe pandud selleks, et sa kuulaksid minu sõna!” õiendas Leo, “et sa hoiaksid minus kõrgel vaimutuld, koristaksid elamist mu peas ja valvaksid kammerteenrina uksel, et tühised ja deemonlikud mõtted minu sisse ei pääseks. Aga mida teed sina?!” Ja Gidoni mõistus tõesti püüdis – püüdis saada tagasi vaikivaks ja tasaseks, truualamlikuks teenriks oma peremehele, kuid kauaks see tal ei õnnestunud. Kõige selle tõttu toimusid muutused Gidoni elu- ja töörütmis. Et kasutada võimalikult efektiivselt ära mõistuse ajutist kodusviibimist, oli Leo Gidon sunnitud nüüd oluliselt kiiremas tempos jätkama oma doktoritööd paleoliitikumi–aegsetest pinnavormidest. Kui enne oli uurimistöö valminud kaines ja akadeemilises stiilis, siis nüüd, ajanappuse tõttu, oli professor sunnitud oma tempot tõstma ning sellest tingituna lõi lainetama ka seni nii peegelsile ja matemaatiliselt korrektne lausestus. Lainetav kirjutamisstiil tõi aga omakorda kaasa selle, et teaduslik töö hakkas vähehaaval omandama poeetilist kõla ja rütmi, lause-ehitus muutus närvilisemaks ja laulvamaks ning paleoliitikumi-aegsesse õhustikku ja loodusesse sugenes midagi ohtlikult romantilist. Leo Gidoni ajaloolis-teaduslikku traktaati võis kõige selle tõttu nüüd käsitada pigem Hesiodose “Tööde ja päevade” jätkuna või pigem selle kauge eelloona. Kiirustades ja sulepeaga takti lüües kirjutas Leo nüüd oma poeetilis-teaduslikku doktoritööd, teades, et talle ei pruugita kuigi palju aega kinkida. Ja tõsi ta oli. Varem või hiljem lõi Gidoni mõistuses taas rännuhimu välja. “Pean lendama Kuramaale,” ütles Gidoni mõistus kõige magusamal tööajal. “Pean lendama Valka, Kuramaale ja Panevėžysesse!” – ning läinud ta oligi. Sellest ajast saati võib mõnikord sügisel, kui puudelt juba lehed on langenud, näha vaatepilti, kus üliõpilased seisavad õhtuti professor Leo Gidoni akna all, vaadates aukartlikult üles suure teadlase ja luuletaja akende poole. Nad näevad seal Leod rahutult edasi-tagasi toas ringi käimas, näevad teda kahe käega kinni hoidmas oma õnnetust peast ning valuliselt hüüdmas – “oo mõistus, mõistus, miks oled sa mind küll maha jätnud!”
Mehis Heinsaar |
2.