Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 15 Epifanio 16 Epifanio 17 Epifanio 18 Epifanio 19 Epifanio 20 Epifanio 21      
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com
800

Artickles in English

TOIMETAJA VEERG

NÄHTAVAD LINNAD – NÄHTAMATUD LINNAD
Udo Kultermann

LINN KUI KODU
Angela Nkya

HARRY PYE POSTKAART LONDONIST
Harry Pye

MINU WEB
Tarvo Hanno Varres

ROKKMUUSIKA BUDAPESTIST
Karli Luik

AMSTERDAM ON LINN
Eve Arpo

ISTANBULI KASSID
Karin Laansoo

HÄMARIK

EESTI KUI SUUR-TALLINN
Toivo Tammik

INIMKIHT_TAIPEI
Marco Casagrande

MINU VIDEOTEEK
Liina Siib

EPIFANIO SOOVITAB

PERM. KUS KOHT SEE SIIS ON? MIS KOHT SEE SIIS ON?
Kaarel Mikkin

MINU BIBLIOTEEK
Leena Torim

ÕNNELIK HOMMIK
Vilen Künnapu

VILEN KÜNNAPU LÜHIINTERVJUU LUULETAJA ANDRUS ELBINGUGA

STSEENID PAIDEST
Eve Apro

MEESKOND

 

MINU VIDEOTEEK

Esiteks tuleks kogumise printsiibina nimetada haruldast kinolevi ehk nullilähedast võimalust mittemetropolis elades näha mõnda filmikunsti suurnime teost, mis siinse publiku vähesuse tõttu kinno ei jõua. Näiteks Chantal Akermani “La Captive”, Jean-Luc Godard’i filmid (hea erand oli viimasel PÖFF-il tema film “Meie muusika”), Takeshi Kitano filmid, muuhulgas “Dolls” ja “Hanabi”, vene rezhissööride (Lev Kuleshov, Vsevolod Pudovkin jt) filmid, mida saab lindistada kaabeltelevisiooni vahendusel MOM-ist, NTV+Vene kinost ja RTV-st.

Samuti pakuvad suurt huvi nn auteur’ide linateosed. Kaasaja lugejale võiks selle mõiste lahti seletada terminiga friigifilm, lähtudes nt ETV valikust näidata omapärase filmikeelega tegijate töid sellise saatepealkirja all. Siit tuleb kokkupuutepunkt Tod Browningu filmiga “Friigid”, samuti peaksin oma kogus auteur’ideks lahterdama Andrei Tarkovski, David Lynchi, Stanley Kubricku, Takeshi Kitano, Jean-Luc Godard’i, Jacques Tati, Jean Cocteau (“Orfeus”, “Kaunitar ja koletis”, “Orfeuse testament”), Kira Muratova jt teosed, kelle loomingust olen videode näol püüdnud endale tekitada ammendava ülevaate. Paraku on videokogust täielikult puudu David Cronenbergi filmid, mida senini olen vaadanud videolaenutuse vahendusel. Huvilistele võiks soovitada kahte internetisaiti: neist www.archive.org/movies võimaldab alla laadida üsna kummalisi vanu filme ja teine – jututuba surrealmovies@yahoogroups.com – harib olemasolevatest auteur-filmide VHS- ja DVD-versioonidest.

Aeg-ajalt on vajadus mõne filmi põhjalikumaks käsitluseks kantud temale viitamisest erialases teoreetilises kirjanduses. Siia paigutuks Sergei Eisensteini “Ivan Julm”, mille teatud kaadreid kasutab Roland Barthes oma essees “Kolmas tähendus” filmilikkuse mõiste illustreerimiseks.

Rakendades teooriat kinematograafias ehk misanstseeni ülesehitusel ja kaameratöö omapäral, on kogutud võrdlusobjektidena kolm näidet inglise kinematograafi ja operaatori Anthony Dodd Mantle’i töödest – “28 päeva hiljem” (rezh. Danny Boyle), “Julien Donkey-Boy” (rezh. Harmony Korine) ja “Perekonnapidu” (rezh. Thomas Vinterberg). Dodd Mantle osales ka Lars von Trieri viimase filmi “Dogville” juures kinematograafina ehk operaator-lavastajana.

Dokumentaalfilmide osakaal pole kogus kuigi märkimisväärne, siin võiks nimetada Chris Markeri filmi “The Last Bolshevik” vene filmirezhissöörist Aleksander Medvedkinist.

Filme televiisorist lindistades ei jõua neid sageli enam hiljem läbi vaadata. Nagu võõra linna vaatamisväärsusi pildistav turist ei jõua vaadata ei linna ennast ega hiljem oma lõputuid fotosid. Sellise kaasaja salvestamisest tekkiva dilemmaga puutub arvatavasti kokku nii mõnigi videokoguja.

Videopoodides on tendents järsult suundunud DVD-formaadi kasuks. Võimalused VHS-i peal midagi arvestamisväärset leida vähenevad iga päevaga tänu tootmise kahanemisele. 2005. aasta alguses teatas üks Londoni suuremaid elektroonilise tehnika kauplustekette Dixons, et lõpetab VHS-makkidega kauplemise…

Liina Siib

Liina Siib on Tallinnas elav kunstnik ja ajakirja “Estonian Art” toimetaja.