Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 14                  
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com, august@epifanio.eu
800

Artickles in English

TOIMETAJA VEERG

NÄHTAVAD LINNAD – NÄHTAMATUD LINNAD
Udo Kultermann

LINN KUI KODU
Angela Nkya

HARRY PYE POSTKAART LONDONIST
Harry Pye

MINU WEB
Tarvo Hanno Varres

ROKKMUUSIKA BUDAPESTIST
Karli Luik

AMSTERDAM ON LINN
Eve Arpo

ISTANBULI KASSID
Karin Laansoo

HÄMARIK

EESTI KUI SUUR-TALLINN
Toivo Tammik

INIMKIHT_TAIPEI
Marco Casagrande

MINU VIDEOTEEK
Liina Siib

EPIFANIO SOOVITAB

PERM. KUS KOHT SEE SIIS ON? MIS KOHT SEE SIIS ON?
Kaarel Mikkin

MINU BIBLIOTEEK
Leena Torim

ÕNNELIK HOMMIK
Vilen Künnapu

VILEN KÜNNAPU LÜHIINTERVJUU LUULETAJA ANDRUS ELBINGUGA

STSEENID PAIDEST
Eve Apro

MEESKOND

 

PERM

KUS KOHT SEE SIIS ON? MIS KOHT SEE SIIS ON?

Sellest linnast ei saa niisama rääkima hakata. Sest kõigepealt on vaja sinna SATTUDA ja juba sellega hakkama saamine on paras hulk peavalu ning ettevõtmist.

Perm on linn, kuhu toimusid omal ajal Tallinnast otselennud. Pileteid sai siis rublade eest osta. Kes need olid, kes peale meie pere selle suure lennukiga Uuralitesse lendasid, ma ei tea, aga kindlasti ei saanud neid palju olla, sest ühel hetkel võeti lennuk käigust ära. Kas oli siis reisijaid liiga vähe või seisnes probleem liigsuures müras, mida see hiiglaslik lennuk üle Tallinna lennates oma mootoritest välja paiskas. Oli kuidas oli, aga kui sai, siis käisime Permis lennukiga ja kui ei saanud, siis rongiga, istudes ümber kas Peterburis või Moskvas. Kui lennukiga sai Permi 3-4 tunniga, siis rongiga kulus sõidule ca 48 tundi – aga pole hullu, kõigega harjub ära. Sest Perm on kaugel ja sinna ei ole midagi parata – kui Tallinnast Moskvasse on 870 km, siis Perm asub sealt omakorda 1300 km kaugusel.

Rongisõidul oli siiski ka üks suur eelis – kui rong ükskord kohale jõudis, siis olime selle üle ÕNNELIKUD. Vanaisa-vanaema olid vastas, Permis oli öö ja siis sai taksoga nende juurde sõita. Peab ütlema, et öösel tundub Perm meeletult ilus ja mõnus, aga eks seda ole kõik linnad, eriti kui oled enne seda poolteist päeva rongis istunud ja kõik erinevad lamamis- ning istumisasendid järele proovinud.

Kus koht see siis on?

Jämedalt öeldes asub Perm “siinpool” Uuraleid, olles Euroopa viimane suurlinn enne Uuralite tagant algavat Aasiat. Nagu permikad ise ütlevad, on Perm esimene Euroopa miljonilinn, mis näeb uue päeva tõusvat päikest. Kindlasti näeb, aga Euroopa piirilinnaks ennast nimetada on siiski liiga julge. Olgugi, et geograafide seisukohast on kõik justkui õige.

Praegusel hetkel elab Permis sutsu üle miljoni inimese, ent ta on tõsiselt SUUR linn, sest oma pindala poolest jääb ta Venemaal alla vaid Moskvale. Trikk on selles, et ta asub Kaama jõe ääres ja on venitanud end piki jõekaldaid päris pikalt laiali, kattes niiviisi 800 km² suurust ala. Võrdluseks: Tallinna pindala on 158 km² ja Londoni pindala on 1560 km². Seega täpselt seal vahepeal.

 

Mis koht see siis on?

Raske öelda. See on nii suur linn, et seal on killuke kõike. Ajaloo lühikokkuvõtteid uurides võib põgusalt välja tuua, et alguse sai linn 1723. aastal seoses metallitööstuse rajamisega selles piirkonnas. Sellega on ka oluline asi öeldud – tööstuslinnana sündinud, on ta selleks ka jäänud. Tsaari-Venemaa suurim kahur on loomulikult Permis valatud. Nagu ka hulgaliselt muud kahurivärki. Ja elektrikeevitus on ka väidetavalt just Permi külje all Motovilihas leiutatud. Moodsamal ajal toodeti Permi kandis lennuki- ja raketimootoreid, kuulsaid kokkupandavaid jalgrattaid jm tarvilikku. Aga õnneks siiski mitte ainult – päris kindlasti paistab see piirkond silma erakordse looduse ja maastike ning vaatamisväärsustega. Aga see on tegelikult silmaringi ja aja küsimus, sest kui muuseumi minna, võib nautida kõrgtasemel kunsti – imetleda unikaalseid 17.-18. sajandi puuskulptuure, ikoone, hollandi, itaalia ja prantsuse koolkonna 15. sajandi maale, kohalikest vääriskividest valmistatud ehteid jne. Võib minna balleti- või ooperiteatrisse. Spordivõistlusele. Tsirkusesse. Kaubamajja. Kinno. Parki jalutama.

Nagu öeldud, on selles linnas kõike. Aga nii nagu muutuvad ajad, muutub ka linn. Millenniumijärgne Perm kasvab, kesklinna kruntidele kerkivad HIIGLASLIKUD büroo- ja elumajad. Enamasti on need tõelised monstrumid – jääb mulje, et ehitada võib kõike ja seda võimalust ei jäta “biznesmjenid” kasutamata – kõrvuti ajalooliste nikerdatud räästaste ja aknaraamidega palkmajadega kerkivad 15-korruselised hiiglased, mille aknaklaasidelt peegelduvad kümned samasugused ehitised linna teistes nurkades. Suur linn, mis teha. Eks muu elu areneb ka tasapisi.

Minu Perm

Õnneks oli minu kogetud Perm teistsugune. Sai seal ju iga suvi käidud ja oldud ning mõndagi nähtud ja tehtud. Permis viibides oli mul au elada linna tuiksoonel Komsomoli prospekti ääres, vaiksel põiktänaval, mis kandis naislendur Polina Ossipenko nime. Jube mõnus koht – viienda korruse aknast paistsid ümber jalkaplatsi kasvavate puude ladvad, päike sillerdas otse tuppa ning kuulda oli vaid kaht heli – meeletut pääsukeste säutsumist ning doominokivide vastu plekist lauakatet löömise plaksusid – pensionäridest majaelanikud teadsid hästi, kuidas igavust peletada. Siis oli hoovis alajaama katusel veel üks hiiglaslik puur, kus mingi mees tuvisid aretas. Permis muideks oli lumivalgeid tuvisid jalaga segada. Tallinnas pole ma kunagi näinud nii lumivalget tuvi.

Kuna enamasti sai Permis suviti käidud, kaasnes sellega alati üks ja seesama paplinuhtlus – kogu linn on keset suve kaetud valge vatiga, mida leidub kõikjal ja mis ise ronib ka kõikjale. Jube. Ja kui juhtub palav olema, siis on veel jubedam. Üle kolme päeva ma tavaliselt Permis vastu ei pidanud, sest ma teadsin, et ees ootab suvila jõe ääres oma paadisillaga, isetehtud hüppelauaga, aeru- ja mootorpaadiga, väikese liivasaarega just parajas ujumiskauguses, maasikapeenarde ja õngeridvaga koos kõigi toredate naabrite ja sõpradega. Seepärast oligi alati kiire, et linnas kõik kohustuslikud toimetused korda ajada ja siis maailma kõige mõnusamasse suvekodusse sõita. Linnas oli vaja sugulased üle vaadata, trehvata vanu tuttavaid, käia külas onu Dimal, end sealjuures iga kord vaeseomaks süües ja juues, sest kaugelt tulnud külaliste vastu ollakse Permis alati väga helded.

Minu jaoks ongi Perm linnana pigem avastamata jäänud, sest alati olen tahtnud sealt võimalikult ruttu jalga lasta, leides aega vaid oma lemmikkohtade külastamiseks, milleks oli näiteks ülimõnus vaba-aja kauplus kino kõrval, tehnikapood Komsomoli väljakul, suveniiripood “Belotška”, kulinaaria, vahvlitopsis jäätis, kollase tünni seest müüdav kali, pontšikubaar, lõbustuspark. Nendest tunnen ma puudust, sest pole Permis juba aastaid käinud – viimati 1997. aasta suvel. Aga see pole midagi võrreldes mu igatsusega Permist välja murda, kimada elektrirongiga Ljovšino sadamasse ning sealt kolmetunnisele laevareisile mööda Kaama ja Tšussovaja jõgesid üles Talitsa külasse oma suvila poole. Karta on, et praeguseks pole seal säilinud ei toredaid naabreid ega vanu sõpru, ka ei tunne ma praeguseid suvilaomanikke. Aga mälestused on siiamaani silme ees ning seda kohta ja loodust ning neid kõrgeid vaateid all looklevale jõele tahan ma kindlasti veel kogeda. Kes kampa tahab lüüa, andku teada, seltskonnaga tuleb kindlasti lõbusam ning elamusterohkem reis.

Kaarel Mikkin

Kaarel Mikkin

Kaarel Mikkin

Kaarel Mikkin töötab Tallinnas reklaamibüroos “Division.”