Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 14                  
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com, august@epifanio.eu
800

Artickles in English

TOIMETAJA VEERG

NÄHTAVAD LINNAD – NÄHTAMATUD LINNAD
Udo Kultermann

LINN KUI KODU
Angela Nkya

HARRY PYE POSTKAART LONDONIST
Harry Pye

MINU WEB
Tarvo Hanno Varres

ROKKMUUSIKA BUDAPESTIST
Karli Luik

AMSTERDAM ON LINN
Eve Arpo

ISTANBULI KASSID
Karin Laansoo

HÄMARIK

EESTI KUI SUUR-TALLINN
Toivo Tammik

INIMKIHT_TAIPEI
Marco Casagrande

MINU VIDEOTEEK
Liina Siib

EPIFANIO SOOVITAB

PERM. KUS KOHT SEE SIIS ON? MIS KOHT SEE SIIS ON?
Kaarel Mikkin

MINU BIBLIOTEEK
Leena Torim

ÕNNELIK HOMMIK
Vilen Künnapu

VILEN KÜNNAPU LÜHIINTERVJUU LUULETAJA ANDRUS ELBINGUGA

STSEENID PAIDEST
Eve Apro

MEESKOND

LINN KUI KODU

Kodutud elavad linnas põhimõtteliselt samamoodi, nagu keegi elab majas.
Nende kodu on linn.

Vaatamata püüetele luua soodsaid elamispindu, kasvab kodutute inimeste arv jätkuvalt. See probleem on kasvanud üle tihedalt asustatud linnaaladest ja puudutab ka väiksemaid kogukondi nagu näiteks Ames. Kodutust uurima hakates olin üllatunud teada saades, et osadel kodututel on võimalik elada varjupaikades, kuid nad valivad elupaigaks hoopis tänava. Kodutus kui elamisviisi valik on suurim väljakutse sellele probleemile lahenduse leidmisel. Kuidas kujundada kodu või luua seda kellelegi, kes seda ei taha? Kuni tegu on elustiiliga, ei ole me võimelised välja juurima inimeste tänavalelamise probleemi. Kas on aga midagi, mida saame teha nende heaks, kes on otsustanud elada tänaval? Kuidas saame arhitektidena õigustada eneste seotust või mitteseotust kodututega?

Mingil määral nõustun linnaplaneerimise professori Peter Marcusega, kes oma artiklis “Kriitika või koopteerimine – kas arhitektid suudavad paljastada kodutuse lätted?” väidab: “Kodutus ei ole disainiprobleem, kuid seda on siiski arhitektid, arhitektuurikoolid ja arhitektiamet arvesse võtnud… Tõepoolest, arhitektid peaksid soovitavalt aitama suunata praegust kodutute kriisi... Me saame valgustada ennast ja teisi kodutusest, kui me püüame neile luua elupaika. Me saame neile näidata, et nende vajadused on oma olemuselt meie omad.” * Sisuliselt on kodutus majandusprobleem.

Siiski esitab kodutus kui valik arhitektidele uusi perspektiive, et ümber mõelda maja idee. Kas ja kuidas saame vastu tulla tänaval elavate kodutute majutamisvajadustele?

kodutuOn mitmeid põhjuseid, miks kodutud ütlevad ära neile pakutud varjualusest. Mõned naudivad väljakutset elada ühe päeva kaupa, teised ei taha elada kellegi teise reeglite või käitumismallide ja ootuste järgi. Mis see põhjus ka ei oleks, varjualune on inimese põhivajadus ja jääb selleks sõltumata kellegi valikust elada majas või tänaval. Oma elukohaks tänava valinud vajavad kaitset ilmastiku eest, turvalisust ja privaatsust, mida majad saavad pakkuda sama palju kui majades elavad inimesed. Neil on selle saavutamiseks moodused, mis erinevad majades elavate inimeste omadest. Neil on kohad nagu supiköök, kus nad saavad süüa, kohad, kus nad pesevad ja kohad, kus nad magavad. Selmet omada neid kõiki ühe katuse all, saavad kodutud need kätte erinevatest kohtadest linnas. Kodutud elavad linnas põhimõtteliselt samamoodi, nagu keegi elab majas. Nende kodu on linn.

Kodutute uurimise käigus õnnestus mul vestelda kahe kodutu mehega, kes otsustasid elada linnas. Esimest kohtasin meessoost kodutute varjupaigas. Ta on hooaja tööline Ames'is ning tuli varjupaika duši all käimiseks ja pesu pesemiseks, aga mitte ööbimise või söömise eesmärgil. Ta oli hea meelega nõus jääma lõunasöögile ja suhtlema, kui teda paluti, kuid keeldus pakkumisest jääda ööseks varjupaika. Teine mees aga ei tahtnud elada varjupaigas, kuna tal ei olnud seal piisavalt privaatsust ja ta ei tahtnud kellestki sõltuda. Ta ärkab hommikul vara ja teenib elatist pudelite korjamisega ning kasutab seda pisikest sissetulekut elamisega toimetulekuks. See mees elas inimestest eraldatud metsases piirkonnas, kuhu ta pani üles väikese telgi ja veetis enamiku oma päevast lugedes. Ta oli elanud seal alates juunist, kuid tema kodu jäi sügisel kaitsetuks ja ta ei saanud enam sinna jääda...

Kodutuid tundma õppides üks omandatud õppetund on see, et kodutute käitumismustrid erinevad sõltuvalt kohast. Ames’is võib näha inimesi, kes töötavad ega käitu nii, nagu mujal. Lisaks sellele on Ames kodututele ajutine peatuspaik, mitte lõppsiht. Enamik Amesi tänavatel elavaid inimesi on siin vaid lühikest aega – umbes kuus kuud. Näiteks esimene mees oli hooajatööline, teine aga oli Ames’is veetnud viis kuud ja kavatses peatselt lahkuda. See tähendab, et mõned kodutute jaoks mujal tehtud projektid ei pruugi toimida Ames’is. Iga kodutute projekt peab spetsiifiliselt vastama selle koha kodutute käitumisele.

Kuigi kodutus on meie ühiskonnas uus probleem, eelneb nomaadlik elustiil linnarajatiste tekkele. Kodutud on tänapäeva rändrahvad, kes liiguvad linnast linna soodsaid tingimusi ja tööd otsides. Eriti Ames’i puhul on see tõsi. Teine mees oleks võinud kolida mujale inimeste eest hästi varjatud kohta Ames’is või lõunaosariikidesse, kus on palju soojem. Samamoodi migreerub hooajatööline tööd otsides ühest linnast teise. Kuigi kodutud elavad linnades, ei vasta need kui põlistunud asulad nomaadliku elustiili huvidele. Linnades esineb privaatsete ja avalike kohtade hierarhia ning reeglistik ja määrused, mis kontrollivad, kuidas keegi käitub nendes ruumides. Näiteks on privaatne käitumine nagu magamine lubatud ainult privaatsetes ruumides ja vaevalt, et avalikes kohtades. Meie majad peegeldavad hierarhilist ruumikorraldust erieesmärgiliste tubade kaudu – söögiruum, eluruum ja vannituba. Privaatse ruumi puudus linnas teeb inimese kodutuks. Nad saavad kasutada vaid linna avalikku ruumi. Ruumihierarhia võõrandab nomaade linnast.

Inglise arhitekt ja lektor Robert Kronenburg toetab seda ideed väitega, et inimesel peab endale mingis kohas kodu loomiseks olema vabadus seada ruumi nii, nagu talle meeldib. Oma essees “Moodne arhitektuur ja paindlik eluruum” lausub ta: “Reisides korjan ma oma kimpsudkompsud kokku kompaktsetesse konteineritesse... Sihtpunkti jõudes moodustab osa sisseseadmisest asjade laialilaotamine ruumi, mille olen hõivanud… Erinevatesse kohtadesse saabudes “loome” me uue kodu, õnnistades selle oma kohalolekuga sisse isiklike esemete kaudu interjöörimaastikus. Meie identiteeti hõivatud kohas ei määra aga ainult asjade erisus või kodusus, vaid viis, kuidas me neid laiali laotame...”** Ta toob näite perfektsest puhkusemajast, kus ajutistel omanikel on vabadus liigutada mööblit ja asju ümber tõsta, et muuta kohta kodusemaks. Paindlikkus ja multifunktsionaalsed asjad iseloomustavad alati nomaadlikku eluviisi. Tema väite kohaselt võib kodutule inimesele olla koduks linn, kui selle avalikud elemendid on ümberkohandatavad ning reeglid ja määrused vabamalt interpreteeritavamaks muudetud, et lubada mõningaid privaatsemaid käitumisviise nagu magamine. Teisisõnu saab paindlike ruumide loomise kaudu anda kodu kellelegi, kes elab tänaval.

See on hea uudis nii disaineritele kui linna elanikele, kuna see vabastab meid kodututele mõeldud uute ruumide loomise kuludest. Selmet luua uus maja, mis tõstatab küsimuse ehitise asukohast ja finantseerijast, võiksime me kasutada olemasolevaid hooneid, nagu näiteks bussiootepaviljonid, ja need kindlatel aegadel ööbimiseks kohandada. Amesi bussipeatuseid kasutatakse päevasel ajal ja pärast keskööd puudub neil funktsioon. Me võiksime need ümber kujundada magamisüksusteks südaööst kella kuueni hommikul. Bussijaamad, mida Amesis praegu ei leidu, võiksid toimida avalike vannitubade, helistamiskohtade ja riietusruumidena nii reisijatele kui kodututele.

Me ei saa arutleda kodutuseteema üle selle põhjuseid kõrvale jättes. Perekonna lagunemine on peamine kodutuse põhjustaja Iowas, teisel kohal on perevägivald .*** Kuid linnaarendamine on suur kodutusepõhjustaja kogu riigis. **** Linnauuendamise projektid on jätnud mõned vaesed linnaelanikud ilma koduta. Nendesse projektidesse on kaasatud suurel hulgal professionaale – Arhitekte, linnaplaneerijaid, -arendajaid ja -ametnikke. Linnaarendamine ei pruugi olla kodutuse põhjuseks Iowas, kuid see mõjutab meid kõiki kodutute nomaadlike eluviiside tõttu. Kodutud mehed, kellega kohtusin Ames’is, olid pärit San Fransiscost, Kansasest ja riigi muudest kohtadest. Seetõttu pole me puutumatud teiste kohtade juhtumite tagajärgedest.

Kodutus ei ole ehitatud keskkonna esteetiliselt ja funktsionaalselt viletsa kujunduse probleem, vaid selle kujunduse ebaõnnestumine ühiskonna mõjutamisel. See teebki kodutuse arhitektuuriprobleemiks. Arhitektiametiga on seotud nii esteetilised ja funktsionaalsed kui ka sotsiaalsed tähendused. Kodutus peegeldab teatud määral ehitatud keskkonnas üha kasvavat rikaste ja eliidi soosimist ning vaeste linlaste ignoreerimist. Seetõttu ei ole kodutuse probleemi käsitlemine arhitektidele mitte ainult soovitus, vaid kohustus. Kodutus on saanud linnakeskkonna uueks osaks ja meie kui disainerite kohus on kasvatada selle teadvustamist ühiskonnas. Meie kohus on otsida mooduseid, kuidas kodutuid aidata.

Kodutus on majandusprobleem ja vaesed jäävad alati meie hulka, kuid me ei tohiks neid ignoreerida. Me peame otsima alternatiivseid teid, et anda ulualust neile, kes ei saa endale lubada majas elamist.
Nomaad viibib linnas linnaelaniku armust, sest linn on viimaste territoorium. Elanik maksab makse ja toetab ning korrastab linna.

Arhitekt võib projekteerida ümberkohandatavaid bussiootepaviljone või avalikke vannitubasid, kuid projekti realiseerimise üle otsustab ühiskonda esindav linnaametnik. Klient ei ole kodutu, vaid linnaelanik. See paneb elanikud vastutama kodutute eest. Linn on meie oma ja lähtuvalt sellest on kodutute küsimus meie otsustada. Me võime neid ignoreerida, tagasi lükata või omaks võtta.

Kuna kodutute arv kasvab jätkuvalt meie ühiskonnas ja kogu riigis, on probleemi üha raskem eirata. Nende põlgamine kõrvale lükkamisega ei lahenda probleemi. Pealegi ei saa me kodutuid endast eemale tõugata, kuna enamik neist Ames’is on pärit teistest kohtadest. Me peame leppima nende elustiiliga ja tekitama keskkonda, mis sobib nii meie kui nende elustiiliga.

On võimalik luua kodutute majutust tänavatel, kuid seda saab teostada vaid Arhitektide, ühiskonna ja erinevate elukutsete esindajate ühisel jõul. Meie kui Arhitektide vastutuses on aidata kodutuid, kuna me oleme õppinud kavandama lisaks muudele hoonetele ka inimeste kodusid. Meie poolt pakutav ei pea olema ainult traditsioonilised kodud neile, kes seda endale lubada saavad, vaid ka ebatraditsioonilised neile, kes ei saa endale võimaldada tavalist majutust.

Angela Nkya

Angela Nkya

Angela Nkya õppis arhitektuuri Iowa Riiklikus Ülikoolis USA-s.
Ta on 2004. a. Berkeley preemia laureaat.


Tagasi üles

* “Criticism or Cooptation: Can Architects Reveal the Sources of Homelessness?”, Peter Marcuse, Crit, Spring 1988, p. 33

** “Modern Architecture and flexible dwelling,” Robert Kronenburg, in “Living in Motion - Design and Archi­tecture for flexible dwelling” edited by Mathias Schwartz-Clauss and Alexander von Vegesack, 2002, Weil am Rhein : Vitra Design Museum

*** “Iowa Homeless Population: 1999 Estimates and Profile. A Report Prepared for the State of Iowa by the University of Iowa in Cooperation with the Iowa Depart­ment of Education and Other State Agencies.” http://planning.urban.uiowa.edu/homel ess/draft3.htm

**** Arlene Zarembka, “The Urban Housing Crisis”, 1990, Greenwood Press Inc, Westport Connecticut .