Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 14                  
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com, august@epifanio.eu
800

Artickles in English

TOIMETAJA VEERG

NÄHTAVAD LINNAD – NÄHTAMATUD LINNAD
Udo Kultermann

LINN KUI KODU
Angela Nkya

HARRY PYE POSTKAART LONDONIST
Harry Pye

MINU WEB
Tarvo Hanno Varres

ROKKMUUSIKA BUDAPESTIST
Karli Luik

AMSTERDAM ON LINN
Eve Arpo

ISTANBULI KASSID
Karin Laansoo

HÄMARIK

EESTI KUI SUUR-TALLINN
Toivo Tammik

INIMKIHT_TAIPEI
Marco Casagrande

MINU VIDEOTEEK
Liina Siib

EPIFANIO SOOVITAB

PERM. KUS KOHT SEE SIIS ON? MIS KOHT SEE SIIS ON?
Kaarel Mikkin

MINU BIBLIOTEEK
Leena Torim

ÕNNELIK HOMMIK
Vilen Künnapu

VILEN KÜNNAPU LÜHIINTERVJUU LUULETAJA ANDRUS ELBINGUGA

STSEENID PAIDEST
Eve Apro

MEESKOND

 

ISTANBULI KASSID

Milline koht seostub vastu sääri nühkiva kassiga? Tõenäoliselt midagi väikest, kodust, piimalõhnalist ja müravaba. Või vähemalt nii ma arvasin enne Istanbuli jõudmist. Esimesel päeval selles 10 miljoni elanikuga metropolis tuli üks kass minuga tutvust sobitama – sagivate inimeste ja signaalitavate autode vahetus läheduses. Oma suureks piinlikkuseks arvasin ma siis, et kurb küll, aga ju on tegemist pisut poolearulise isendiga või äkki kodust põgenenud seiklejaga. Missugune tavaline kass tunneb end keset linnamelu nii turvaliselt ja koduselt ning ei karda üldse inimesi? Paanikas kassiomanikku ei ilmunud sellegipoolest kusagilt ning üks hetk otsustasin, et minu vabatahtlikule turvamisele vaatamata tulevad ükskord kiusavad marakratid või liiga ettevaatamatu autojuht ja kassi saatus on otsustatud. Igaks juhuks kammisin mälus kõiki varasemaid ristumisi kassidega linnas ja enamasti olid need vilksatused keldritesse ja aknavahedesse kaduvatest, põgenevatest ja inimkartlikest vurrukandjatest, keda ükski vägi ei pannud sulle lähenema.

Kohtumine Hulljulge Istanbuli Kassiga püsis värskelt meeles... ja täieliku üllatusena hakkas korduma üsna rutiinse järjepidevusega. Kassid iga vaibapoe ja kohviku ukse ees, kalaturul, raamatupoes ja isegi Hagia Sophias – iga trepi, nurga ja sooja autokapoti ligiduses. Karjakaupa, üksi ja kahekesi. Rõõmsad, toidetud ja täiesti olukorra peremehed. Patsutamise-silitamise-sügamise-pildistamise suhtes äärmiselt positiivselt meelestatud. Kui nüüd järgi mõelda, siis oli ilmselt ainult kaks kohta, kus kasse ei kohanud – hamam’is ehk türgi saunas ja dolmus’es, – lõbusas ühistaksos 10-le inimesele. Muidugi ei saa välistada, et see võis olla ka juhuslikku laadi erand. Igal juhul sai nädalase reisi jooksul võhikule absoluutselt selgeks, et Istanbul on täielik kasside paradiis! Nende kõikjalolek on kohalikele täiesti loomulik ja niigi jalustrabavat kassipopulatsiooni täiendasid kõik tuttavad ka koduste isenditega. Võib olla ei kipuks võrdlema lehmade mugava olemisega Indias, kuid ikkagi – kass tundus olevat omamoodi püha loom. Pole siis ime, et linna sai vaadatud peamiselt läbi “kassiprillide” ning Istanbuli filmi ilmutamisel olid seal ainult need mainitud neljajalgsed.

Istanbuli kui kassiparadiisi võtmes hakkasid ka kõik muud metropoli sümpaatsed veidrused paika loksuma. Näiteks seisab Galata sillal, mis ühendab Vana Istanbuli Sultanahmeti uue osa, Beyogluga, terve rivi mehi, kes kõik püüavad kala. Bosphorus on väga liiklusrohke ja vesi ei tundunud ka just kõige puhtam olevat. Saaki enamasti ei olnud või jäi pikkuse osas nii 10 cm kanti. Ükskõik, millist põhjendust ma püüdsin leida sellele suhteliselt arusaamatule silgutsirkusele, ainsa loogilisena jäi ikkagi sõelale linna kassidele värske ninaesise pakkumine. Mõned meetrid Beyoglu peatänavast Istiklal Caddesist eemal istub ülikonnas mees ja toidab värske kalaga tervet sugukonda kasse. Tema liigutuste rahulikkusest ja kogu protseduuri pikkusest oleks võinud arvata, et see ongi tema päevatöö.

Kogu lugu sai punkti legendiga, mille rääkis üks serblane aasta peale Istanbuli reisi. Mingil põhjusel läks jutt Türgi pealinnale ja ma ütlesin muuhulgas, et ükski kohalik ei suutnud mulle tookord piisavalt põhjendada türklaste piiritut kassiarmastust. Serblane üllatus ja küsis, et kas ma siis ei tea seda põhilist legendi ja kassikultuse nurgakivi? Ei olnud kuulnudki muidugi ja seepeale rääkis ta loo Muhamedist ja Kassist. Legendi järgi tuli üks kass Muhamedi juurde ning pärast lühikest tutvust ronis tema kuuehõlma alla ja jäi sinna magama. Muhamed respekteeris kassi magamiskoha valikut, ei tahtnud looma äratada ja istus väga pika aja rahulikult. Kassi uni aga ei tahtnud ega tahtnud lõppeda. Muhamedil ei tulnud sellegipoolest mõttessegi looma äratada ning ta lõikas lõpuks oma kuuest piraka siilu ja jättis kassi sellele magama.

Karin Laansoo

Karin Laansoo on Tallinnas elav ja töötav kunstiteadlane. Mais 2005 ilmub tema raamat
“22 noort eesti kunstnikku” (Eesti Kunstiakadeemia).

Karin Laansoo